„KAS KA VAIKIMINE ON SEISUKOHAVÕTT?“ (0)

Eesti keele struktuur III
„ KAS KA VAIKIMINE ON SEISUKOHAVÕTT?“
* Kodukirjand *
Vaikimist on mitmesugust . Tark inimene vaikib, kui tal pole midagi öelda. Loll vatrab edasi, kuigi öelda pole tõesti midagi. Vaikimine võib vahel tähendada nõusolekut vahel mitte nõusolekut, vaikimine võib tähendada kurbust , rusikas rullis vaikimine tähendab viha, vaikides muhelemine head tuju. Vaikimine võib tähendada mida iganes. Vaikimisel on alati tähendus. Isegi siis, kui lihtsalt ei oska või ei taha midagi öelda.
Öeldakse, et vaikimine tähendab nõusolekut. Sugugi mitte alati, kõik sõltub küsimuse asetusest. Kui rumala ütlemise, ähvarduse või solvamise peale ei vastata samaga, vaid eelistatakse vaikida, siis ei tähenda see mitte nõusolekut, vaid võibolla seda, et targem annab järele, ei kisu tüli. Kui jäetakse vastamata küsimusele, ei tähenda see nõusolekut. Kerge on vastata küsimusele – kasvõi valetada, kui see on põhjendatud. Aga raske on esitada tarka küsimust. Tihti on targem jätta rumal küsimus esitamata, sest kes teab - äkki on teine pool nii rumal, et vastabki kuigi parem oleks ehk vait olla.
Kui esitatud küsimusele ei järgne vastust, siis see tähendab, et teine pool ei öelnud ühtegi sõna. Kuid midagi kindlasti mõtles. Ja jättis ütlemata. Järelikult oli tal seisukoht. Ja selle seisukoha jättis ta enda teada – mingitel omadel kaalutlustel . Sest leidis, et nii on parem. Võibolla on vaikimine isegi rohkem kui seisukoht, see on kaks seisukohta – esiteks arvamus küsimuse või jututeema kohta, ja teiseks otsus jätta see enda teada. Mis eeldab veidi pikemat loogikat, kui vaid üks samm korraga...
Kui küsija pika arutluse peale pole meil midagi öelda, on see kindlasti seisukohavõtt, sest oma arvamuse jätsime endale – ei pidanud vastast selle vääriliseks. Vahel pole rumala jutu peale midagi öelda – ka see on seisukohavõtt. Vahel pole väga targa jutu peale midagi öelda, kui ise ei käi teemast üle – mõistlikum on vaikida, mitte ennast lolliks teha. Vahel on targem vaikida, sest sõnad jätavad vale mulje. Ehk on tegemist hellla teema või intiimse hetkega, kus üks puudutus on kõnekam kui tuhat sõna – ja siis on vaikida mitte ainult parem, vaid lihtsalt väga-väga hea.
Ega ilmaasjata ütle vanasõna, et rääkimine on hõbe, vaikimine – kuld . Mis öeldud – see öeldud, tagasi ei võta, tagajärjed tulevad. Aga mis jäetud ütlemata – küll sellest jõuab veel rääkida. Siis, kui aeg küps, olukord parem, tuju vastav. Ka see on seisukohavõtt. Ja lisaks ka otsus, et seisukoht jäetakse veel veidi ootele, sest hetkel see ei vääri veel väljaütlemist.
Ja vahel on ka nii, et polegi midagi öelda. Siis on kaks võimalust – kas vaikida, või lasta kuuldavale artikuleeritud häälitsusi, ehk mõttetuid sõnu. Ka sel juhul on vaikimine seisukoht – vastutusrikas otsus jätta meie psühholoogiline ruum risustamata mõtetute sõnakõlksudega. Oleksin võinud ka selle kirjandi esitada nii, et pärast pealkirja järgneb puhas valge leht. Iseasi , kuidas õpetaja oleks sellest aru saanud. Ja kõigist vahvatest mõtetest, mida minu pea on täis. Praegu panen küll kirja, aga pärast võin ju vaikides veel juurde mõelda. Ja kujundada nii mõnegi seisukoha – kirjanditest, õpetamisest ja õppimisest. Ja elust üldse. Vaikides.
Ja siiski alati ei saa vaikida. Alati ei saa jätta oma seisukohta vaid enda teada. .Me teame, et sõnadega tuleb olla ettevaatlik. Aga kui vaikimist võib mõista nii või teisiti, siis sama ettevaatlik, kui sõnadega, tuleb olla ka vaikimisega. Vales kohas, vale jutu peale, valesti vaikimine – see on sama ohtlik, kui mõtlematud sõnad.
Sest ka vaikimine on seisukohavõtt.!!
2