Balkani riikide lühiajalugu (0)

Eellugu
Jugoslaavia kuulutati välja 1943. aastal ning nimetati Jugoslaavia Demokraatlikuks Föderatsiooniks. See moodustati endise Jugoslaavia kuningriigi jäänustest. 1946. aastal muudeti see Jugoslaavia Föderaatiivseks Rahvavabariigiks ja 1963. aastal Jugoslaavia Sotsialistlikuks Föderatiivseks Vabariigiks. Jugoslaavia Sotsialistlik Föderatiivne Vabariik kehtis Teise Maailmasõja lõpust aastani 1992, millal see Jugoslaavia sõdade ajal ametlikult laiali lagunes . See oli kommunistlik riik, mis koosnes tänapäeva Bosnia ja Hertsegoviinast, Horvaatiast, Makedooniast, Montenegrost, Serbiast ja Sloveeniast. 1992. aastal kaks järele jäänud riiki moodustasid liidu, Serbia ja Montenegro , ametlikult Jugoslaavia Föderatiivne Vabariik, mida rahvusvaheline üldsus kunagi ei tunnustanud kui Jugoslaavia Sotsialistliku Föderatiivse Vabariigi järeltulijat.
Üldkirjeldus
Üheksakümnendatel mõjutas piirkonda tugevalt endiste Jugoslaavia Vabariikide vahel puhkenud sõjad, mis said alguse kui Serbia üritas muuta Jugoslaavia föderatiivsete Vabariikide võrdsust proportsionaalseks ( algusloo kohta on ilmselt vaja paremaid fakte). Teised vabariigid ei nõustunud esitatud muutusega kuna see polnud konstitutsiooniline ja kui Serbia üritas seda jõuga peale suruda lagunes föderaalvabariik. Serbia omakorda kuulutas liidu laiali mineku ebakonstitutsiooniliseks ja üritas Jugoslaavia armeega tungida Horvaatiasse, mis koos Sloveeniaga olid välja kuulutanud iseseisvuse. Sõjavägi lahkus mõlemast riigist alles aastaks 1992 ja Horvaatias jätkus sõda valitsuse ja kohalike serbialaste vahel kuni aastani 1995. Järgnevatel 10 aastal, hoolimata relvastatud vastasseisust, kuulutasid Vabariigid end ükshaaval iseseisvateks. Kaua kestnud sõdade tulemusel pidi sekkuma ÜRO ja NATO maa- ja õhuväed alustasid sõda Serbia vägede vastu Bosnia ja Hertsegoviinas ning ka Serbias (k.a Serbiale kuulunud Kosovo lõuna provintsis ).
Jugoslaavia lagunemisest saavutasid kuus vabariiki endale rahvusvahelise tunnustuse kui suveräänsed vabariigid: Sloveenia , Horvaatia , Bosnia, Makedoonia , Montenegro ja Serbia. Kosovo albaania institutsioonid kuulutasid iseseisvuse välja aastal 2008 (Serbia ametliku poliitika järgi on Kosovo ikka veel sisemine autonoomne regioon). Juuli 2008 võttis Rahvusvaheline Kohus seisukoha, et kuna puudub kehtiv rahvusvaheline seadus, mis piiraks iseseisvuse väljakuulutamist, siis Kosovo ühepoolne iseseisvuse välja kuulutamine ei riku Serbia seadusi (jättes vastamata küsimustele, mis puududasid selle akti tagajärgi ja kas Kosovo deklaratsioon saavutas riigi seisundi). Kuigi rahvusvaheline ühiskond lõheneb selles probleemis kaheks ja kuigi enamuse ÜRO liikmeid ei tunnista Kosovot iseseisvana, siis enamus NATO ja Euroopa Liidu liikmeid tunnistab . Pärast sõdade lõppu puhkes Belgradis revolutsioon ja Slobodan Milošević, Serbia kommunistlik juht, kukutati ja anti üle Rahvusvahelisele Kohtule sõja ajal toimunud inimvastste kuritegude eest Jugoslaavia sõjas. 2001. aasta albaanlaste ülestõusu pärast oli Makedoonia sunnitud andma autonoomia piirkondadele, kus olid ülekaalus albaanlased.
Balkani maad kontrollivad maateid, mis ühendavad Lääne-Euroopat ja Lääne- Aasia lõuna osa. Aastast 2000 teevad kõik Balkani riigid koostööd EL-i ja USA-ga.
Kreeka ja Makedoonia vastuolu
Jugoslaavia lagunemisega kerkis uus probleem. Kuigi 1991 kuulutas Jugoslaavia osana suveräänsuse välja Makedoonia vabariik, siis Kreeka ei ole nõus laskma neil võtta rahvusvaheliseks nimeks Makedoonia kuna Kreekale kuulub suur piirkond, mille nimi on ka Makedoonia. Hetkel käivad nime üle läbirääkimised ÜRO-s. 2008 pani Kreeka veto peale Makedoonia NATO-ga ühinemisele just kestva nimevaidluse pärast.
Tänapäev
Kreeka on olnud Euroopa Liidu liige juba aastast 1981, Sloveenia ja Küprus aastast 2004. Bulgaaria ja Rumeenia ühinesid 2007. Horvaatia, Türgi ja Makedoonia on vastu võetud kui kandidaatriigid. 2009 aastast on NATO liikmed Albaania, Bulgaaria, Horvaatia, Rumeenia ja Sloveenia. Kõik teised riigid on avaldanud soovi ühineda Euroopa Liiduga lähitulevikus.