kunst Totalitaarne kunst 1930. aastail taganes avangardistlik kunst peaaegu kõikjal, toetati traditsioonilisemat kunsti Säilis kunsti mitmekesisus kõikides riikides peale Saksamaa ja Nõukogude Liidu Kunst Saksamaal Saksamaal oli avangardismivastane võitlus avalik Mitmed kunstiinimesed sattusid koonduslaagritesse või tapeti Korraldati nn häbistusnäitusi, mida käsutati vaatama töölised, õpilased või sõdurid Osa avangardistide teoseid põletati avalikult Kunst Saksamaal Natside kunsti meisterlikuim osa olid paraadid Visuaalsesse kujundusse kuulusid erilised väljakud, auväravad ja valguskunsti efektid Hitleri eesmärk kunstis Arhitektuuris kajastuv poliitiline võim peab suutma inimesi psühholoogiliselt mõjutada Ehitise monumentaalsus peab inspireerima rahvuslikku, rahvalikku ja rassilist uhkust Võidu kultuslik ülistamine Kunst NSVL-s
kultuur, põhisuunaks neotraditsionalism (toetub 19. saj kogemusele, aga ka näiteks Ahmatovale ja Bulgakovile). Selle raamides on utopism eksitus. Seega kaasaegne määratlus avangardi ja sotsialistlik realismi kohta oleks "nihilistlik sortsitsemine". Nõukogude Liidus on need mõlemad tabu, nagu häbiplekk. Sealjuures suruvad neotraditsionalistid peale uut kaanonit - usuvad, et on tabanud mineviku tõelise vaimu (avangard uskus, et on leidnud tuleviku tõelise vaimu). Nad on avangardistide peale võimuiha pärast pahased, aga ise tegelikult tahavad sama (lihtsalt erinevates (vanades) vormides ühiskonda ümber kujundada). Nõukogude postmodernistlik kunst on vähemal või rohkemal määral neoavangardistlik. Tekkis Moskvas 1970-ndate alguses. Seda nimetatakse "sots-art'iks (sotsialistlik realism + pop-art). Selle esindajad püüdsid seista ametlikust kultuurist väljaspool, aga peegeldasid selle struktuure. Kasutavad tsiteerimist ja teadlikku eklektitsismi
aha tihti jõhkram. Avangardistidel keelati mitte ainult oma loomingu väljapanek, vaid ka loomine. Nende teosed eemaldati muuseumidest, neid toetanudkunstiteadlased vallandati. Mitmed kunstiinimesed sattusid koondulaagrisse või tapeti. Saksamaal korraldati nn häbistusnäitusi, mis varustati mõnitavate saatesõnadega ning mida käsutati vaatama töölised, õpilased või sõdurid. Need pidid veenduma, kui koleda jaohtliku kunstiga on tegemist. Osa avangardistide reoseid põletati avalikult. Mõlemas riigis kuulutati ainulubatuks kunst, mis toetus traditsioonidele. Kujutava kunsti peamiseks eeskujuks olid 19. sajandi akademism ja realism. Kuigi natsionaalsotsialistid ja kommunistid pidasid teineteist surmavaenlasteks ja lõpuks astusidki verisesse sõtta, on nende soositud kunst väga sarnane mitte ainult vormide, vaid ka temaatika poolest. Aukohal olid teosed, mis ülistasid suuri juhte, kujutasid võimuhaaramist, nn
Oli olemas veel kolmaski opositsioon. Ideoloogiliselt on tekkinud vanade ja uute konservatiivide liit. Eesti noorte kunstnike hulgas oli küllalt levinud neokonservatiivsed meeleolud, mida võib seletada kunstniku staatuse ebakindlusega tänases Eestis püütakse teha sedalaadi kunsti, mis meeldiks jõudsalt tekkivale uusrikaste kihile, kelle kunstimaitse on kohati eelmise sajandi akadeemilise kunsti tasemel. Teisel poolt võib selles näha protesti vanema põlvkonna avangardistide vastu, kes nüüd on au sisse tõstetud. Suur osa 1960. aastate radikaale jäi järgmiste kümnendite surveaastatel tõrjutud positsioonile. Nüüd seevastu on just neil olnud enam näitusi ja mitmeid projekte välismaal, kuhu neid meelsasti kutsutakse. Niisiis on kunstisituatsioon Eestis küllaltki pingeline. Analoogilisi vastuolusid on märgatud ka teistes Balti riikides, samuti Moskvas, kus kunagised põrandaalused on juba ammu etableerunud. Raske on siin midagi prognoosida
· Tatlin kujundas abstraktseid ruumilisi vorme kõikvõimalikest materjalidest. · Ta esitas neid kui tuleviku arhitektuuri projekte. · El-Lissitsky ühendas oma PROUN´-ides 2 suunda luues tasapinnal ruumilise mõjuga konstruktsioone. · Uue avangardse kunstiga ühines palju andekaid noori: A.Rodchenko, O.Rozanova, L.Popova, I.Kljun, V. Stepanova, N.Gabo, I.Puni, N.Suetin jt. 1917.a. sündmused suunasid avangardistide tegevuse tuleviku kujundamisele. Et igasugusest kodanlikust "rämpsust" löödi plats puhtaks, sobis tühjalt kohalt alustamiseks uus, avangardistlik noorkunstnike põlvkond.Siiralt uskudes uue korra õigsusse, asusid suprematistid ja konstruktivistid uue ühiskonna ja uue elamiskultuuri entusiastlikule kavandamisele.Keegi ei saanud jääda kõrvale ja iga vorm pidi leidma konkreetse funktsiooni keskkonna kujundamisel
panna. Just sellepärast tekivad tal ka ebaharilikud assotsiatsioonid, mille ta ande olemasolul suudab kunsti valada. Vaimuhaiguse ja ande koosmõjul sünnibki kunst Tulemuseks on kõige eriskummalisemad kunstiteosed, ühiskondlikust seisukohast vaadatuna kindlasti uudsed. See aga tähendabki loomingulisust. Psühhiaatriahaiglatest pärinevad tööd paistsid 30-ndate aastate Saksamaal natsidele niisama arusaamatud kui avangardistide ebaintelligentsed sünnitised ning kõik pandi degenereerunud kunsti nimetaja alla. 5 Palav huvi vaimuhaigete kunsti vastu püsis kuni 60-ndateni. Siis hakkas koos täpsemate uurimismeetoditega selguma tõsiasi, et loomegeeniuste tiivustajaks polnudki skisofreenia. Suur osa neist põdes tõenäoliselt hoopis teist vaimuhaigust, maniakaal-depressiivset psühhoosi
b. Genfi koolkond? c. Vene formalism ehk vene vormikoolkond oli suund vene kirjandusteaduses, mis kujunes 1910ndail ja 1920ndail aastail. Vene formalism vaatleb kirjandusteost kui vormivõtete süsteemi sõltumatult teose tekstivälistest seostest. Teoreetiliselt toetus suund strukturalistliku keeleteaduse (Jan Niecislaw Baudouin de Courtenay, Ferdinand de Saussure) ja avangardistide ideestikule. d. Praha lingvistikaring lähenes keelele eelkõige fonoloogiliselt. Roman Jakobson (18961982) kommunikatsiooniakti mudel - suur roll strukturalismi arengus, tähendab ka seda, et tema keele- kommunikatsiooniteaduslikud tööd mõjutavad kirjandusteadust ja on kirjandusteaduslikult kirjutatud; tema liikumine ülikoolides mõjutab ka strukturalismi arengut ja levikut (nt 1940
(1) Genfi koolkond WTF? MITTE KUSAGIL EI OLE SELLE KOHTA INFI? JE SUIS STUPIDE :( (2) Vene formalism ehk vene vormikoolkond oli suund vene kirjandusteaduses, mis kujunes 1910ndail ja 1920ndail aastail. Vene formalism vaatleb kirjandusteost kui vormivõtete süsteemi sõltumatult teose tekstivälistest seostest.[1] Teoreetiliselt toetus suund strukturalistliku keeleteaduse (Jan Niecislaw Baudouin de Courtenay, Ferdinand de Saussure) ja avangardistide ideestikule. Suuna liikmete hulka kuulusid Viktor Sklovski, Juri Tõnjanov, Boris Eichenbaum, Roman Jakobson jt. Vene formalismil oli tugev mõju Mihhail Bahtini ja Juri Lotmani vaadetele ning kirjandussemiootika ja Tartu-Moskva semiootikakoolkonna arengule. (3) Praha lingvistikaring lähenes keelele eelkõige fonoloogiliselt. Roman Jakobson (18961982) kommunikatsiooniakti mudel -
Boris Tomasevski, Vladimir Propp ning loomulikult Roman Jakobson Genfi koolkond keelevõime -> keel-> suhtlemine Vene formalism - ehk vene vormikoolkond oli suund vene kirjandusteaduses, mis kujunes 1910ndail ja 1920ndail aastail, vene formalism vaatleb kirjandusteost kui vormivõtete süsteemi sõltumatult teose tekstivälistest seostest, teoreetiliselt toetus suund strukturalistliku keeleteaduse (Jan Niecislaw Baudouin de Courtenay, Ferdinand de Saussure) ja avangardistide ideestikule, suuna liikmete hulka kuulusid Viktor Sklovski, Juri Tõnjanov, Boris Eichenbaum, Roman Jakobson jt, vene formalismil oli tugev mõju Mihhail Bahtini ja Juri Lotmani vaadetele ning kirjandussemiootika ja Tartu-Moskva semiootikakoolkonna arengule. Praha lingvistikaring - lähenes keelele eelkõige fonoloogiliselt, Roman Jakobson (18961982) kommunikatsiooniakti mudel - suur roll strukturalismi arengus, tähendab ka seda, et tema keele-
ja ilustustele” (Epner 2001: 522). Üht allharu, nn. olmerealismi esindas algupärases näitekirjanduses Ardi Liivese looming, samas tähistasid nii Liivese („Uusaastaöö”, 1958) kui ka Juhan Smuuli näidendid eeskätt inimese (taas)väärtustamist laval. Smuuli uuenduslik dramaturgia („Atlandi ookean”, 1956; „Lea”, 1959) oli eeltaktiks 1960. aastate näitekirjanike põlvkonna modernismile, lavastaja Panso ja kirjanik Smuul moodustasid toona eesti teatri avangardistide eripärase loovtandemi. Ka kahe tähtsama teatri juhid Ird ja Tammur (viimane oli Draamateatri peanäitejuht 1952– 1970) tegid panuse algupäranditele. Draamateatri mängukava toetus 1950.–1960. aastail suuresti Egon Ranneti dramaturgia lavatõlgendustele Ilmar Tammuri režiis – kuni 1960ndatel kärises vahe Ranneti üha enam stereotüüpidesse ja kitšilikkusesse takerduvate näidendite karmi arvustusliku retseptsiooni ning tema loomingu vaibumatu publikumenu vahel üsna drastiliseks
kultuuri, kus kaovad piirid mitte ainult kunstiliikide, vaid ka kunsti ja elu ning kunstnike ja publiku vahel. Seni väga omaette tegutsenud kunstnikud joovastusid võimalusest oma loomingut massidele pakkuda, aga ka võimust, sest tihti püüti uut kultuuri juurutada üsna diktaatorlike võtetega. Visuaalsetes kunstides oli juhtiv supermatismile tuginev KONSTRUKTIVISM. Juba 1920-ndate aastate alguses hakkas aga paljastuma avangardistide utoopia naiivsus. Nõukogude Venemaa valitsusele oli traditsiooniline kunst sobivam, sest selle vahenditega oli lihtsam levitada valitsusele meelepärast propagandat. Teiseks võttis Nõukogude valitsus selgemalt suuna vene imperialismi traditsioonide ja vene rahvusliku kultuuripärandi kasutusele ning avangardismile omane kosmopolitism muutus võimudele kõlbmatuks. 20-ndate keskel hakkas nõukogude kultuuripoliitika avangardismi tõrjuma, aastakümne lõpul aga lausa hävitama
Lavastaja tähtsus sai määravaks. Polnud võimalik enam läbi saada lavastajata, sest lavastusest sai terviklik lavastaja looming. Näitlejad olid vaid kaastöötajad. Avangardi institutsionaliseerimine. Mõned avangardistlikud lavastajad (Meierhold ja Artaud) töötasid ka peavooluteatrites. Peavooluteater laenas avangardismist ja nii jõudis modernism ka tavavaatajani ning mõjutas oluliselt 20. saj teatriajalugu. Modernistlik teater tähendas tehnika laiemat kasutuselevõttu; kasutati avangardistide uuendusi. II MS alguseks oli modernism domineeriv joon lääne teatrites. Reinhardt on avangardi kõige suurem populariseerija. On nähtud, et tema tööd lõid pretsedendi tulevastele kommertslavastajatele. Sürrealismi on peetud viimaseks peamiseks rahvusvaheliseks avangardistlikuks liikumiseks. Pärast I MS poliitilised pinged killustasid teatri: erinevates riikides erinevad rahvuslikud teatrid; rahvusvahelisi voole ei olnud
kultuuri, kus kaovad piirid mitte ainult kunstiliikide, vaid ka kunsti ja elu ning kunstnike ja publiku vahel. Seni väga omaette tegutsenud kunstnikud joovastusid võimalusest oma loomingut massidele pakkuda, aga ka võimust, sest tihti püüti uut kultuuri juurutada üsna diktaatorlike võtetega. Visuaalsetes kunstides oli juhtiv supermatismile tuginev KONSTRUKTIVISM. Juba 1920-ndate aastate alguses hakkas aga paljastuma avangardistide utoopia naiivsus. Nõukogude Venemaa valitsusele oli traditsiooniline kunst sobivam, sest selle vahenditega oli lihtsam levitada valitsusele meelepärast propagandat. Teiseks võttis Nõukogude valitsus selgemalt suuna vene imperialismi traditsioonide ja vene rahvusliku kultuuripärandi kasutusele ning avangardismile omane kosmopolitism muutus võimudele kõlbmatuks. 20-ndate keskel hakkas nõukogude kultuuripoliitika avangardismi tõrjuma, aastakümne lõpul aga lausa hävitama
kultuuri, kus kaovad piirid mitte ainult kunstiliikide, vaid ka kunsti ja elu ning kunstnike ja publiku vahel. Seni väga omaette tegutsenud kunstnikud joovastusid võimalusest oma loomingut massidele pakkuda, aga ka võimust, sest tihti püüti uut kultuuri juurutada üsna diktaatorlike võtetega. Visuaalsetes kunstides oli juhtiv supermatismile tuginev KONSTRUKTIVISM. Juba 1920-ndate aastate alguses hakkas aga paljastuma avangardistide utoopia naiivsus. Nõukogude Venemaa valitsusele oli traditsiooniline kunst sobivam, sest selle vahenditega oli lihtsam levitada valitsusele meelepärast propagandat. Teiseks võttis Nõukogude valitsus selgemalt suuna vene imperialismi traditsioonide ja vene rahvusliku kultuuripärandi kasutusele ning avangardismile omane kosmopolitism muutus võimudele kõlbmatuks. 20- ndate keskel hakkas nõukogude kultuuripoliitika avangardismi tõrjuma, aastakümne lõpul aga lausa hävitama
37 N. Cook on pidanud silmas Stravinski variatsioone “Aldous Huxley in memoriam”. 38 Noteerimist raskendab bluusilauljatest alates valitsenud traditsioon väljenduslikkuse huvides intonatsiooniga manipuleerida (nt nn neutraalne terts ja blue notes), mis on üle kandunud ka instrumentalistidele. Eelmise sajandi kuuekümnendatel aastatel leiutati nn “veerand-tooni trompet”, millel oli lisaventiil veerand-toonide tekitamiseks. Mõnda aega oli see instrument avangardistide seas üsna populaarne, nüüdseks unustatud. Analoogilise probleemiga puutusid kokku ka etnomusikoloogid juba sada aastat varem, mille tulemusena filoloog ja matemaatik Alexander J. Ellis leiutas 1885. aastal nn “sentide” ehk sajandike süsteemi, kus iga pooltoon jaotati 100 võrdseks osaks (Nettl 1964: 16, 115). Käesoleval ajal, kuigi 21. sajandi arvutitehnika tase võimaldaks juba selliste graafik-piltide tekitamise ja ka hilisema taasesitamise, ei ole seda siiski
annaabi.ee 
