Augustikuu arvustus (0)

Karin Valt
12.B
10.2012
Süngelt realistlik „Augustikuu“
Eesti Draamateatris etendub Tracy Lettsi näidend „Augustikuu“, mis on võitnud ka 2008. aastal Pulitzeri preemia. Lavastuse esietendus oli 7. märtsil 2010. aastal suures saalis. Tükis mängivad Lembit Ulfsak , Ita Ever, Ülle Kaljuste , Tõnu Oja, Marta Laan , Kaie Mihkelson, Hilje Murel , Maria Klenskaja, Ain Lutsepp , Taavi Teplenkov, Viire Valdma, Martin Veinmann ja Tõnu Kark. Lavastaja ja muusikaline kujundaja on Priit Pedajas , kunstnik Pille Jänes ja valguskunstnik Kaido Mikk .
Draamateatri populaarne lavastus „Augustikuu“ on publikule pakkunud huvi juba kaks ja pool aastat. Lavastuses avaneb tänapäeva maailm, kus Oklahoma osariigi pereisa saladuslik kadumine toob suure perekonna üle pika aja ühe katuse alla kokku. Näidendile annavad erilise tähenduse egoistlikud tegelased, kes erinevad üksteisest nii iseloomude kui ka saatuste poolest. Kõigil peretütardel on kaasas oma probleemid, mida on aastaid varjatud, kuid enam teiste eest ei suudeta salata – „õnneliku“ perekonna ees vastutust tundev Barbara (Ülle Kaljuste), salasuhtes elav Ivy (Kaie Mihkelson), identiteedikriisis vaevlev Karen (Hilje Murel), nümfomaani kalduvustega teismeline Jean (Marta Laan) ja mitmed teised. Sellega näeme põlvkondadevahelisi arusaamatusi ja pingelisi suhteid, mis panevad mõtlema koos elatu üle, mille käigus selguvad hästi varjatud eluseigad. ( http://www.draamateater.ee/augustikuu )
"Augustikuud" võib nimetada klassikaliseks psühholoogiliseks peredraamaks, mis vaatleb luubi all ühe pere elu ja võtab vaevaks põhjalikumalt süveneda, millised keerdkäigud, arusaamad, hirmud, kartused , soovid ja rõõmud seda koos hoiavad. Näitlejad mängivad oma rollid suurepäraselt välja. Näiteks pereema Violeti (Ita Ever) ja vanima tütre suhe on nii loomulik, nagu oleks terve elu koos elanud. Narkomaanist emana suudab Ever mängida hästi rolli sisse ja üllatab ikka ja jälle oma noorusliku käitmusega. Tema monoloogid olid nii siiralt hästi estitatud, et etenduse lõpuks tõid need pisarad silma.
„Augustikuu“ esitas mitmeid elulisi probleeme. Näiteks on esiletõstetud põlvkondadevahelised arusaamatused. Vanemad olid teinud rasket tööd, et oma kolmele tütrele ülikooliharidus anda, kuid ükski tütar ei töötanud ülikoolis saadud erialal. Vanemal põlvkonnal oli rõõm saada keskharidus, aga lapsed ei hinnanud kalliks maksma läinud kõrgharidust ega osanud ka seda väärtustada. Teiseks probleemiks võib pidada verepilastust, mil Charles ja Ivy sugulastena on üksteise armunud ja, põgenedes New Yorki , soovivad ühist elu jätkata.
Etenduse õhkkonda aitab luua ka lavakujundus. Esmapilgul tundub, et lava on rekvisiitidega üleküllastatud, kuid hiljem saab aru, et teistmoodi ei saagi see olla. Asjad on paigutatud nii, et tekiks kodutunne, kuid samas annab näitlejatele liikumisvabaduse. Üleüldse lavaline liikumine on üks tähtsamaid etenduse osi ning rohked rekvisiidid ei häiri nende tegutsemist kuidagi. Kiitmist väärt on ka valguskujundus, millega tuuakse selgelt edasi, kuidas kodune soojus võib muutuda äkitselt süngeks meeleoluks. Samal ajal ka kõlav muusika ei tohiks vaatajat jätta ükskõikseks.
„Augustikuu“ on üks parimaid etendusi, mida olen Draamateatris vaatamas käinud. Lugu võlus mitmetahuliselt ja sügavalt. Etendus andis palju mõtlemisainet ka järgmisteks päevadeks. Arvan, et näidend meeldib vaatajatele, nii noortele kui ka vanematele, ning paljud leiavad paralleele päriselu ja etenduse vahel. Näiteks, kas sündmus toimub täna või kümne aasta pärast on inimeste peremured ja igapäeva küsimused ikka saranased.