Induse tsivilisatsiooni languse tingis aarjalaste sissetung , sisevastuolud, aga ka hävitavad looduskatastroofid. Esimese Hiina keisririigi killustasid kodusõjad, kuid täielikku tsivilisatsiooni langust ei toimunud. 2. Milliste sise- ja välispoliitiliste meetmetega kindlustas esimene keiser Shi Haungdi oma võimu ja tugevdas riiki? Kohaliku sõjaväelise mõjuvõimu kärpimiseks saatis Shi Haungdi riigi eri piirkondadesse keiserlikke asevalitsejaid. Ühtlustati kaalu- ja mõõdusüsteem ning kirjaviis. Välisohu vähendamiseks alustati Hiina müüri rajamist. Lisaks sellele oli Shi Huangdil hiiglaslik armee. 3. Iseloomustage keisririigiaegse Hiina valitsemiskorraldust. Milline oli keskvõimu ja provintside suhe? Eri piirkondi valitsesid pealinnast määratud piirkonnakohtunikud, kes resideerisid müüridega kindlustatud maakonnalinnades. Nende peamine ülesanne oli kohtumõistmine ja õiguskorra tagamine
Vabad meged, nendele järgnesid vabakslastud ja viimased olid orjad. Senaatoriseisuse moodustasid rooma riigi üliku, senaatoriperekonnad. Algselt oli see Rooma linnriigi aristokraatia, kuid keisririigi ajal tõusid senaatoriteks ka esamlt Itaalia ja seejärel provintsiaristokraatia edindajaid. Senaarotid olid küll suurmaavaldajad, kuid veetsid enamiku aega roomas, kus nad olid kõrgemates riigiametites, nende sest määrati leegionide ülemad ja enamik provintside asevalitsejaid. Ratsanikuseisusesse kuulusid rikkad ja mõjukad roomlased, kes jäid väljapoole senaatoriseisusest. Algselt loeti ratsanikeks neid , kellel oli jõukust hankida endale ratsahobune ja teenida ratsanikuna sõjaväes. See tähendus kadus aga üsna pea. Hilise vabariigi ja keisririigi ajal nimetati ratsanikeks lihtsalt teatud jõukuse saavutanud rooma kodanikke, paljud neist oli suurmaavaldajad. Erinevalt senaatoriitest tegelesid enamik
Kõik pidi toimuma tema määramisel. Võimu teostamisks vajas ta arvukalt ametnikkonda. Selle mõjukam osa - kõrgem ametnikkond - koosnes suursugustest aukandjatest, kes olid Vana riigi kõrgajal peamiselt valiteja sugulased. Kõrgete aukandjate seast määras vaarao ka maakondade ehk noomida asevalitsejad - nomarhid. Nende ülesnanne oli viia kohapeal ellu vaarao korraldusi, koguda makse, korraldada ehitustöid ja vajadusel koguda sõjaväge. Vana riigi lõpul ei suutnudki vaaraod enam asevalitsejaid ohjeldada ja riik lagunes sisuliselt sõltumatuteks piirkondadeks. Vaarao oli riigi kõrgeim preester ning inimeste ja jumalate ainus täievoliline vahendaja. Oma volituste konkreetseteks elluviimiseks määras ta ametisse preestrid. Nende päralt oli vahetu korraldav võim templites - Egiptuse peamistes pühapaikades. Nägu kõrgemad riigiametnikud, nii valiti juhtivad preestridki ülikkonna seast. Usuteenrite osa ei piirdunud üksnes religioossete
3. Riiklus/Valitsemine Egiptust valitses piiramatu võimuga vaarao, keda peeti jumalaks. Ta oli seadusandja, sõjaväe ülemjuhataja ja kõrgeima preestrina vahendaja inimeste ja jumalate vahel. Vaarao ülesanne oli ka ühendada Ülem- ja Alam-Egiptus üheks tervikuks. Kuna Egiptuse alad olid väga suured ja vaarao isiklikult ei jõudnud igale poole, täitsid vaarao käske sealsed maakondade asevalitsejad, kelle oli ametisse vaarao määranud või tema esivanem. Vaaraol oli õigus asevalitsejaid vahetada oma suva järgi, kuid tihti pidas ta ikkagi silmas sealseid traditsioone. 4. Religioon Egiptlastele oli religioon igapäevaelus väga tähtsalt kohal, kuigi jumalateenistusest ei tohtinud lihtrahvas osa võtta (ainult preestrid ja vaarao ise). Templid olid mõeldud jumalatele varjupaigaks ja seal veeti läbi rituaale. Suurematel pidustustel toodi jumala kuju templist välja ja siis sai ka lihtrahavas jumalt näha. Egiptuses oli üle 700 jumala, kellest kõige tähtsam oli Amon- Ra
ihukaitsja ja hääletas rahvakoosolekul patrooni kasuks. Mida rohkem oli patroonil kliente, seda suurem oli tema mõju riigiasjade otsustamisel. Patrooni või kliendi kohustuste täitmata jätmist loeti häbiväärseks. Rooma ülemvõimust oli kõige rohkem kasu rikastele, sest linnades olid neil uhkemad majad, maal aga suured ja mugavad mõisad. Kuna riigis valitses kord ei pidanud nad oma vara pärast muretsema. Järjest sagedamini määrati provintside asevalitsejaid ja muid tähtsaid ametimehi mitte itaallaste, vaid kohalike suurnike seast. Nii said rikkad kohapeal oma kodupiirkonna asju korraldada, ning sageli kutsusid ka keisrid rikkaid provintslasi ja määrasid neid senaatoriteks. Kuna Rooma ülemvõim tuli kasuks ka talupoegadele ja käsitöölistele, ei pidanud nad muretsema vaenlaste või röövlite kallaletungide pärast. Kuigi vilja ostjaid oli palju, olid siiski Käsitöölised ja talupojad üsna vaesed. Kuid veelgi vaesemad olid
Ra pojaks (Horos elavana, Osiris surnuna) ja rajasid päikesetempleid. Kuninga nimi kirj Kartussi. Kuningal oli neli erinevat nime. Elanikkond koosnes ülikutest, ametnikest ja alamklassist. Puudusid suured linnad. Tasakaalu tagas maat, mis oli valitsejatele väga oluline ning kuulus eduka valitsemise hulka. Maati toimimiseks võltsiti ka ajalugu. Kuningas oli ka ülempreester ning kogu maa oli kuninga valdus. Riik jagunes u. 40ks noomiks, mille asevalitsejaid nimetati nomarhideks. Vana riik ulatus Niiluse esimese kärestikuni. Vana riigi lõpuperioodil lagunes riik koost. 1 Esimene vaheperiood 2183 1991 Kujunes kaks võimukeskust: Hierakleopolis ja Teeba. Võimu killustumine nomarhide poolt. Tekkis Hierakleopolise kirjandus (õpetussõnad, "Ipuveri manitsused"). Täpsed kaose põhjused on teadmata (üks võimalus kliima kuivenemine ja ikaldus).
Õigussüsteem baseerus juurdlusel, pretsedentidel, seadustel, õiguskorraldusel ning ühiskonna turvalisusel. Tuntuim seaduskogu 12 tahvli seaduskogu. Paljud Rooma õiguse printsiibid kehtivad tänapäevani ning paljuid seadusi kasutati veel kesk- ja uusajal. 12) Rooma ühiskond oli seisuslik. Keiser- kõige tähtsam mees, kohtumõistja, sõjaväe juhtija. Senaatoriseisus- ülikud, nobiliteet. Suurmaavaldajad, kuid elasid linnas. Määrati leegionite ülemaid ning provintside asevalitsejaid. Ratsanikuseisus- rikkad ja mõjukad roomlased. Suurmaavaldajad. Tegelesid kaubanduse ja finantsasjadega. Impeeriumi rahaasjadega tegelevad ametnikud. Sageli ka kohtunikud. Vabad mehed- põlluharijad, käsitöölised. Vabakslastud ja orjad. 13) Vana-Rooma : naised poliitiliste õigusteta, kohtus pidi neid esindama eestkostja. Oli ka neid naisi kes olid mehe eestkostest vabanenud ning käsutasid oma vara ise ja sõlmisid oma soovi kohaselt abielu. Mõned naised said ühiskonnas ka kuulsaks
Senaatoriseisus- mood Rooma riigi ülikud,senaatoriperekonnad. Algselt oli see Rooma linnriigi aristokraatia,kuid keisririigi ajal tõusis senaatoriteks ka esmalt Itaalia ja seejärel provintsiaristokraatia esindajaid. Senaatorid olid küll suurmaavaldajad kuid veetsid enamiku aega Roomas,kus nad olid kõrgemates riigiametites,nende seast määrati leegionide ülemad ja enamik provintside asevalitsejaid. Ratsanikuseisus-sinna kuulusid rikkad ja mõjukad roomlased,kes jäid väljapoole senaatoriseisust.Algselt loeti ratsanikeks neid kellel oli jõukust hankida endale ratsahobune ja teenida ratsanikuna sõjaväes. See tähendus kadus aga üsna pea. Hilise vabariigi ja keisririigi ajal nim ratsanikeks lihtsalt teatud jõukuse saavutanud Rooma kodanikke,paljud neist olid suurmaavaldajad.Erinevalt senaatoritest tegeles enamik siin seisuses kaubanduse ja finantsasjadega
osalt ka seadustega kindlaks määratud. Senaatoriseisuse moodustasid Rooma riigi ülikud, senaatoriperekonnad. Algselt oli see Rooma linnriigi aristokraatia, kuid keisririigi ajal tõusis senaatoriteks ka esmalt Itaalia ja seejärel provintsiaristokraatia esindajad. Senaatorid olid küll suurmaavaldajad, kuid veetsid enamiku aega Roomas, kus nad olid kõrgemates riigi-ametites, nende seast määrati leegionide ülemad ja enamik provintside asevalitsejaid. Ratsanikuseisusesse kuulusid rikkad ja mõjukad roomlased, kes jäid väljapoole senaatoriseisust. Algselt loeti ratsanikeks neid, kes jaksasid osta omale ratsahobune ja teenida ratsanikuna sõjaväes, kuid see tähendus kadus õige pea. Hilise vabariigi ja keisririigi ajal nimetati lihtsalt teatud jõukuse saavutanud Rooma kodanikke. Erinevalt senaatoritest tegeles enamik ratsanikuseisusesse kuulujaid kaubanduse ja finantsasjadega. Seetõttu said just neist
Roomlaste ettekujutuses kuulusid linn ja tsiviliseeritud elu lahutamatult ühte. Rooma ühiskond oli seisuslik. Ülemkihti kuulusid keiser, senaatoriseisus ja ratsanikuseisus, alamkihti kuulusid vabd mehed, vabakslastud ja orjad. Senaatoriseisuse moodustasid Rooma riigi ülikud, senaatoriperekonnad. Senaatorid olid suurmaavaldajad, veetsid enamiku ajast Roomas, nad olid kõrgemates riigiametites ja nende seast määrati leegionide ülemaid ja provintside asevalitsejaid. Ratsanikuseisusesse kuulusid rikkad ja mõjukad roomlased, kes jäid väljapoole senaatoriseisust. Keisririigi ajal nimetati ratsanikeks neid, kes olid piisavalt jõukad, mitte neid kellel oli hobune ja kes teenisid sõjaväes. Sageli määrati ratsanikke kohtunikeks. Lihtrahva enamiku moodustasid linnade käsitöölised ja maal elavad põlluharijad: väikemaaomanikud ning rentnikud. Roomas oli orjanduslik ühiskond. Orjad olid pärit eri rahvustest ja ühiskonnakihtidest, nende
aastal impeeriumi lagunemiseni. Samal ajal toimus Suur rahvasterändamine, kus nt germaanlased asusid keisririigi aladele. Lääne-Roomas elanud germaanlased olid seisuse poolest liitlased, kuid tegelikult vallutasid selle ning 476. aastal langes Lääne-Rooma viimane keiser. Keisririigi ajal rõhutas keisri ülimust tema dominuse (kr.k. isand) tiitel, siidrüü ja nõue end keisri ees silmili maha heita. Keiser võttis oma kontrolli alla ka linnade omavalitsused, ta määras asevalitsejaid, kes peamiselt makse kogusid. Senat kaotas oma poliitilise tähtsuse. Linnaelu dendents oli langev: köstiöö ja kaubanduse tase langesid, piirkondadevahelised suhted nõrgenesid ning provintsid hakkasid üha enam end ise majandama. Ajapikku orjade ja rentnike vahelised erinevused kadusid kuna suurmaaomanikud andsid orjadele harimiseks maatüki, mille eest nad maksid nendest said suurmaaomanike sõltlased ehk koloonid.
taevasse läks. Riigi- ja ühiskonnakorraldus Võimu teostamiseks vajas vaarao arvukat ametnikkonda. Selle mõjukam osa kõrgem ametnikkond- koosnes suursugustest aukandjatest, kes olid Vana riigi kõrgajal peamiselt valitseja sugulased. Aukandjate seast määras vaarao ka maakondade ehk noomide valitsejad nomarhid. Nende eesmärk oli viia kohapeal ellu vaarao korralduse (koguda makse, korraldada ehitustöid ja vajadusel koguda sõjaväge). Vana riigi lõpul ei suutnud vaaraod enam asevalitsejaid hallata ning riik jagunes mitmeks iseseisvaks piirkonnaks. Olenemata riigi ühtsuse taastamisest, pidid tulevased kuningad väga palju arvestama asevalitsejatega. 12 Vaarao oli riigi kõrgeim preester ning inimeste ja jumalate ainus täievoliline vahendaja. Oma volituste konkreetseks elluviimiseks määras ta ametisse preestrid. Usuteenrite osa ei piirdunud
Druziinasse kuulusid erineva taustaga sõjamehed nt varjaagud, türklased jne.Vanematest druzinnikutest(hõimuaristokraatia järeltulijad) moodustus vürsti nõuandev punt e duuma ja sinna kuuluvaid kõrgfeodaale hakati nimetama bojaarideks. Kuigi druziina oli selle aja kõige paremini relvastatud ja professionaalsem osa armeest ei ületanud selle suurus reeglina 500-800 meest. Ajajooksul ülesanded laienesid nt määrati sealt saadikuid, linnade ja piirkondade asevalitsejaid jne.Sõdurid olid relvastatud mõõkade, saablite sõjakirveste odade ja vibudega.11 saj bütsantsi eeskujul asendati senine ümar kilp tilgakujulisega. Maakaitseväe moodustasid tavaliselt linnakodanikud oma hobuse ja varustusega. Reeglina kehvemalt varustatud ja saadeti esimesena lahingusse. Ajajooksul maa väärtus kasvas ja see hakkas koonduam vürstide kätte, viimased asustasid seda vangidega muutes nad oma haloppideks. Pikapeale kujunesid domeenid
Hiljem kinnistati koloonid oma maa juurde siit tulenevad pärisorjuse juured) · Aastal 211 pKr saavad kõik vabad inimesed Rooma kodanikeks. · Keiser Caracalla edikt kõik vabad inimesed(mehed) kuulutati Rooma kodanikuks *naised kodanikud ei olnud Millega tegelesid: Senaatorid olid suurmaavaldajad, kuid veetsid enamiku aega Roomas, kus nad olid kõrgemates riigiametites, nende seast määrati leegionide ülemad ja enamik provintside asevalitsejaid. Ratsanikuseisus sinna kuulusid rikkad ja mõjukad roomlased, kes jäid väljapoole senaatoriseisust. Enamik ratsanikuseisusesse kuulujaid tegeles kaubanduse ja finantsasjadega. Seetõttu said neist impeeriumi rahaashadega tegelevad ametnikud. Sageli määrati ratsanikke ka kohtunikeks. Käsitöölised tegelesid käsitööga. Talupojad tegelesid põlluharimisega. Proletaarid tegelesid juhutöödega, nad võisid olla ka palgasõjaväes. Proletaaridele jagati riigi kulul tasuta vilja
läbiviimisega. Sageli olid kõrgemad preestrid tegevad valitseja nõuandjatena ka riigijuhtimist puudutavates küsimustes. Vaarao võis soovi korral ametisse määrata keda iganes, kuid enamasti arvestati seejuures kohalikke ja perekondlikke traditsioone. Paljudel ülikuperekondadel oli riigiasjades suur mõju, millega vaaraod tahes-tahtmata arvestama pidid, ja mis aegajalt hakkas vaarao võimu ohustama. Nii ei suutnud vaaraod Vana riigi lõpul enam ohjeldada asevalitsejaid ja riik lagunes teineteisest sisuliselt sõltumatuteks piirkondadeks. Riigi ühtsus küll taastati, kuid ka hiljem vaaraodel tuli kohata liiga sõltumatute asevalitsejate vastuseisu. Samalaadseid probleeme oli ka preesterkonnaga. Kuna templid said vaaraodelt rikkalikke annetusi sealhulgas suuri maavaldusi ja muutusid rikasteks majapidamisteks, siis kasvas ka preesterkonna võim ning sõltumatus keskvõimust. See puudutas eelkõige riigi kõrgeima
jaos üks laevastikuga mööda ookeani ja kaks ülejäänut eri teid pidi maismaad mööda Pärsia lahe äärde. Susas tähistas Aleksander võidukat sõjaretke suurte pidustustega. Ta võttis Roxanale lisaks veel kaks Aasia naist; kuninga eeskuju järgisid teised makedoonia väepealikud ja 10000 lihtsõdurit. Kõiki neid abielusid tähistati ühise hiigelpulmapeoga, märkimaks Euroopa ja Aasia ühinemist. Teisalt karistas Aleksander karmilt vahepeal omavolitsenud asevalitsejaid (satraape) ja nõudis nende palgaarmeede laialilaskmist. Mitmed makedoonia võimukandjad hukati. Aleksandri endine sõber ja nüüd oma elu pärast kartev Harpalos aga põgenes palgaväe ja suure rahaga pakku Kreekasse. 324. a. lasi Aleksander hakata end austama Võitmatu Jumalana (Theos Aniketos), saates sellekohase nõude ka Kreekasse ja Makedooniasse. Kreeklastes, kelle jaoks surelike kultuslik austamine polnud tundmatu varemgi, ei tekitanud see vastuseisu, kuid Makedoonia asevalitseja
annaabi.ee 
