Arutlus "Gilgameši" põhjal (0)

Ajad muutuvad, inimene on jäänud samaks?
Ajastud muudkui muutuvad, aga kas see tähendab, et ka inimese loomus peab muutuma ? Kuidas saab Gilgameš, kes tundub meile nii iidsena, sarnaneda tänapäeva inimestega?
Gilgamešiga oli pidutsemisjanuline ja väsimatu kuningas, kes hoolis ainult iseendast. Ta uskus, et ta oli surematu ja ei pea silmitsi astuma surmaga. Seetõttu ta ei suutnud elu väärtustada sellisena, nagu ta oli ning vaatas tõest mööda. Jumalad saatsid Gilgamesi juurde Enkidu , kes suutis Gilgamešile vastu astuda ning kuningas nägi end läbi Enkidu. Mõnikord inimesed ei saa oma käitumisest ja tegelikust minast aru seni, kuni nad pole kohanud võrdväärset vastast või kedagi omasarnast, kes on neile kui peegliks.
Gilgameš ja Enkidu said sõpradeks ning ühel päeval nad otsustasid minna rändama. Nad rändasid pikki öid ja päevi, käisid Seedrimetsas ja tapsid Humbaba, võitlesid Taevase Sõnniga ja palju muud. Inimesed tahavad ikka avastada maailma ja panna end proovile, sest niimoodi saab väga palju endast teada.
Gilgameš ja Enkidu olid väga suured sõbrad ning kui Enkidu jumalate tahte läbi surma mõisteti, siis sai ka Gilgameš aru, et ka tema saatuseks on ühel päeval surra. Ta hakkas kartma surma, ta tahtis surma eest põgeneda, sest ta ei teadnud , mis on seal „teisel pool“. Seetõttu rändas Gilgameš Utanapišti juurde, et teada saada surematuse saladus. Paraku aga selgus, et ta peab elama surelikku elu. Ta sai aru, et pole mõtet taga ajada võimatut, tuleb leppida sellega, et ühel päeval ta sureb , nagu kõik teisedki. Ta sai aru, et tähtis pole mitte, et elu kestaks võimalikult kaua, vaid, et elu oleks meenutamist väärt. Inimesed tihti üritavad reaalsuse eest põgeneda, aga seda ei suuda mitte keegi. Reaalsusega leppimine annab neile väärtusliku õppetunni nende endi ning elu kohta.
Inimese loomus ja käitumisinstinktid jäävad alatiseks samaks, seda ei suuda isegi aeg muuta. Aeg saab vaid muuta inimese küpsust, kes läbi kogemuste muutub elutargemaks. Läbi eepose me näemegi Gilgameši „suureks kasvamist“ egoistlikust türannist reaalsusega leppiva ja rahuloleva kuningani, kes ei suutnud reaalsuse eest põgeneda, nagu me keegi ei suuda.