Arutlev kirjand - Kui kaugel oleme kultuurilisest enesetapust? (0)

Kui kaugel me oleme kultuurilisest enesetapust?
„Kultuurilise enesetapu“ mõistest võib leida mitut erinevat mõttekäiku, mis sel e lahti 
seletaks   ja   annaks   põhjust   mõelda   välja   lahendusi   säärase   olukorra   tekke 
ärahoidmiseks. Kõige süngem idee on eestikeelse ilukirjandusliku keele unustamine 
ja   igapäevaelus   tarvitava   keele   li gne   lihtsustamine,   võõrkeele    terminite  
sissetoomine.   Kurvalõpuline   saatus   tabab   ka   rahapuuduses   vaevlevat   teatrit   ja 
kunsti, mil el on suur osatähtsus kultuuri säilitamisel tulevastele põlvedele. Kui jätkata 
sama hooletut kultuuri käsitlemist, kui seda tehakse praegu, ootab eesti kultuuri ees 
kindel hukk.
Arvutikasutus  juurib raamatud igapäevaelust välja, kuna mõlemale pühendumiseks 
pole   puhtfüüsiliselt   aega.   Keel,   mida   kasutatakse   elektroonilistes   seadmetes,   on 
valdavalt inglise keel, mõne puhul vene keel, ent väga vähestes juhtumites kohtab 
arvutit või e- lugejat , mille  seadmed  ja ülesehitus oleksid eesti keeles. Heal juhul võib 
leida eestikeelse kasutamisjuhendi, kuid sealgi on kasutusel lihtsustatud eesti keel, 
et   kõik   –   ka   need,   kes   pole   teadlikud   algupärasest   keelest,   mis   on   keerulise 
ülesehitusega   ja   moodustatud   rohkearvuliste   sõnadega   lausetest,   saaksid   jõuda 
põhimõtteni väiksema pingutusega. See on tõsine probleem ja oht, mis levib just 
noorema    põlvkonna   seas,   kes   arvutit   sageli   kasutab.   Arvuti   lihtsustatud   keelest 
võetakse üle ka igapäevakasutamiseks inglisekeelseid sõnu, unustades peagi nende 
emakeelsed vasted. Tulemus ei tõota head: eesti keel ununeb, kui seda ei tuletata 
meelde, ja seda saab teha ainult enamus sõnu pidevalt kasutades. Olukorda annaks 
päästa,   kui   enne   rääkimist   hetk   mõelda   ja   tavaliseks   saanud   sõnade   asemel 
meenutada mõnda huvipakkuvamaid ja harvemini esile tunginud sõnu eesti keelest. 
Aitaks   ka   see,   kui   küsimustele   vastamisel   ei   piirdutaks   minimalistliku 
keeletagavaraga,   vaid   pikendaks   kirjeldusi,   lisaks   detaile   –   see    teeks    ka   jutu 
huvitavamaks.   Kui   sõnad   otsa   saavad,   saab   alati   pöörduda   kirjanduse   poole, 
raamatutesse, kus neid piisavalt ja  rohkemgi  veel  jagub .
Kultuur   püsib   sõnades,   ent   traditsioone,   ajalugu   ja   pärimusi   säilib   ka   teatris   ja 
kunstis. Eesti Vabariigil pole palju raha, ent ta annab oma  parima , et seda võimalikult 
otstarbekalt   suunata.   Siiski,   viimasel   ajal   on   kultuuri   panustatud   osakaal   kogu 
eelarvest   liiga   väike,   et   seda   võiks   nimetada   pi savaks.   Ühiskond   on   pidevas 
arengus,   uuendused   hõlmavad   iga   valdkonda   ni   majanduslikus   kui   sotsiaalses 
sfäärides, ent midagi peab olema jäävat, meenutamaks, kust kõik alguse sai. Peab 
olema   pidepunkt,   mil ele   kõik   meie   ümber   saaks   toetuda,   ja   sel eks   sobib   kõige 
paremini kultuur. Ta väärib endasse panustamist nii riigi kui rahva poolt. Teater toob 
lava ja näitlejate kaudu tänapäeva eesti mineviku,  valud , armastused ja võidud, mis 
on   rahvast   aastasadade   vältel   vorminud   ja   sepistanud.   See   on   üks   kultuuri 
eesmärkidest: mäletada, kust kõik alguse sai. Kunsti kaudu on ajalugu ja pärimus 
jäädavam:   värvide   ja   mustritega   on   jäädvustatud   hetk,   mis   suhtleb   ka   tulevaste 
põlvedega, isegi siis, kui teatrit enam keegi teha ei taha või ei saa rahapuuduse tõttu.  
Kui riik ei toeta kultuuri, hakkab see hääbuma. Täielikult ta ei kao, kuni on olemas 
eesti keel, mis on  omaette  kultuuri asendamatu osa, ent samas ta ei aita rahvast, ei 
lase tekkida ühtsustundel, mis omakorda tagab kindluse, et maailmas olla polegi nii 
üksik, kuna on veel keegi samasuguse taustlooga, sama  kultuuriga , kes tunnetab 
kõike samamoodi. Kultuuri ei tohi hooletusse jätta, pigem tuleb seda kindlustada, 
kuna just see võib osutuda tulevikus tugisambaks, mil ele Eesti toetub. Kui kultuur 
sureb  välja, kõik eesti inimesed lähvad oma teed, siis võib öelda, et on toimunud 
kultuuriline enesetapp, ja see on midagi kohutavat.
Eesti   Vabariik   on   arukas   riik,   ent   nooruse   tõttu   oskamatu   tõeliste   väärtuste 
hindamisel. Kultuur pole uhkeldamiseks, vaid hädavajalik rahva ühtsuse tagamiseks. 
Kui  kultuur  peaks  tõesti  kunagi kaduma,  lakkab  riik olemasolust  –  tal  pole  enam 
mingit mõtet,  kui pole, keda ühendada ja kaitsta.  Eesti  keel on  habras  ja tundlik 
võõrkeelte   mõjutuste   suhtes,   seega   tuleb   teda   rohkem   kasutada,   eelistades 
keerukamaid   lauseehitusi   lihtsamatele.   Sama   tähtis   on    kunst    ja   teater,   mil el   on 
pigem ajaloolise mäletamise ülesanne. Alguseta pole midagi, seega tuleb mäletada 
ja   meenutada   oma   rahva   traditsioone   ja   pärimusi   ning   kanda   need   edasi   ka 
tulevastele põlvedele, et kindlustada kultuurilise enesetapu vältimist. Ainult nii saab 
elu edasi kesta.