TARTU ÜLIKOOL FILOSOOFIATEADUSKOND EESTI KIRJANDUSE ÕPPETOOL Eike Metspalu HEIKI VILEP JA UUSIM LASTEKIRJANDUS BAKALAUREUSETÖÖ Juhendaja: dotsent Ele Süvalep Tartu 2007 SISUKORD SISSEJUHATUS .......................................................................................................... 3 1. LASTEKIRJANDUSEST JA UUSIMAST EESTI LASTEKIRJANDUSEST ... 5 1.1. Tõlkekirjanduse domineerimine ................................................................... 6 1.2. Intertekstuaalsus............................................................................................ 7 1.3. Diletandid...................................................................................................... 9 1.4. Elektroonilise meedia võidukäik................................................................. 10 1.5
Laanes, avaartikkel_Layout 1 29.06.12 12:32 Page 481 Keel ja 7/2012 Kirjandus LV aastakäik EEsti tEadustE akadEEmia ja EEsti kirjanikE Liidu ajakiri Vaba mees bornhöhe „Tasujas” Kultuurimälu, rändavad vormid ja rahvuse rajajooned EnEkEn LaanEs u urides rahvusliku liikumise aegse jutukirjanduse mõju kaasaegsetele ja hilisematele lugejatele, vahendab august Palm oma 1935. aastal ilmu- nud artiklis jaan roosi meenutuse Võnnu lahingus hukkunud mehest,
FILO JA ESTEETIKA 1. Mis on filosoofia? Analüütilise ja kontinentaalse mõttetraditsiooni erinevused. Filosoofia ja kultuur. 2. Mis on esteetika? Esteetikateooriate liigid. Esteetiliste otsuste komplitseeritus. 3. Danto nägemus kunstiajaloost. Kunsti lõpp. 4. Esteetika ja interdistsiplinaarsus. Kunsti ja kunstimaitse suhted nende piiridest väljapoole jäävaga. 5. Antiikfilosoofia. Eelsokraatikud, Platon, Aristoteles. 6. Hellenism. 7. Antiikesteetika. Miks suhtus Platon kunsti alavääristavalt? 8. Platonist alanud filosoofiatraditsioon. Selle mõju kuni uusaja lõpuni ja selle heideggerlik kriitika. 9. Aristoteles. Kunst kui jäljendamine? Plotinose vaated kunstile. 10. Keskaja filosoofia peamised probleemid. Augustinus. AquinoThomas. 11. Pime keskaeg. Keskaja rehabiliteerimine. Annaalide koolkond. 12. Kunsti roll keskajal. Keskaja ja tänapäeva elutunnetuste erinevus. Umberto Eco. 13. Heideggeri huvi
Alexandre Dumas _ «Kolm musketäri» EESSÕNA, milles selgitatakse, et is- ja os-lõpuliste nimedega kangelastel, kelledest meil on au oma lugejatele jutustada, ei ole midagi ühist mütoloogiaga. Umbes aasta tagasi, kogudes kuninglikus raamatukogus materjali «Louis XIV ajaloo» jaoks, sattusin ma juhuslikult «Härra d'Artagnani memuaaridele», mis oli trükitud -- nagu suurem osa selle ajajärgu töid, kus autorid püüdsid kõnelda tõtt nii, et nad ei satuks selle eest pikemaks või lühemaks ajaks Bastille'sse -- Pierre Rouge'i juures Amsterdamis. Pealkiri võlus mind: võtsin memuaarid koju kaasa, muidugi raamatukoguhoidja loal, ja lugesin nad ühe hingetõmbega läbi. Mul ei ole kavatsust hakata analüüsima seda huvitavat teost, piirduksin ainult tema soovitamisega neile lugejatele, kes tahavad saada pilti ajastust. Nad leiavad sealt meistrikäega joonistatud portreid, ja kuigi need visandid on enamuses tehtud kasarmuustele ja kõrtsiseintele, võib neis siiski niisama tõep?
uus põlvkond - indigo- ja kristall-lapsed on tugeva tahtega vabad süsteemipurustajad jms. Tavaliselt lõpevad need raamatud üleskutsega vanematele: peate leidma uued meetodid oma lastega suhtlemiseks, juurde õppima, rühmades infot koguma ja endaga tööd tegema! See kõik kestab terve elu, aga tasub end ära. Selle tee lõpus ootab teid parem maailm! Michael Winterhoffi raamat "Kuidas meie lastest kasvavad väikesed türannid?" (2010) räägib risti vastupidist juttu. Pika tööstaaziga psühhiaater kirjeldab, missugused on tema 20-aastase praksise igapäevased kogemused. Raamatu põhisõnum on lihtne: lapsi on vaja kasvatada, sest psüühilised funktsioonid ei arene iseenesest. Et autor on arst, mitte kasvatusteadlane, nimetab ta traditsioonilist kasvatust intuitiivseks. Tegelikult on see klassikaline arusaamine kasvamisest ja kasvatusest
- komöödia – jaguneb omakorda situatsiooni-, karakteri- ja sõnakoomikaks. Üks ei välista teist („Kirsiaed”, „Suveöö unenägu”, „Kajakas”, „Pisuhänd”, „Vigased pruudid”); - draama – tõsise sisuga näidend, aga lõpp võib olla õnnelik („Onu Vanja”, „Tabamata ime”, „Kuningal on külm”). Tragikomöödia – draamateos, milles on nii traagilisi kui ka koomilisi elemente. Farss – jant. Teater – esimene Eesti teatrietendus 1529 Tln Raekojas, kus mängiti mingit Rooma tragöödiat. XVII sajand oli rändtruppide aeg Euroopas, mõned jõudsid ka siia. Esimene Eesti teater oli Tln Saksa teater 1784, loojaks oli Kotzebue. Eestikeelse teatri sünd 1870 Vanemuise Selts, Koidula „Saaremaa onupoeg”. 2. S.Oksaneni elu ja looming, „Puhastuse” analüüs Oksanen sündinud 1977 Soomes, ema poolt Eesti päritolu, eelkõige soome kirjanik. Õppis
1 NB! Redigeerimata! Saateks natsionaalsotsialismi klassiku Adolf Hitleri raamatu MEIN KAMPF eestikeelsele väljaandele Aastakümneid on kogu maailmas püütud Adolf Hitleri raamatut "MEIN KAMPF" inimestele kättesaamatuks teha, samal ajal seda igati maha tehes. Ka end kõige demokraatlikemaks pidavates riikides ei ole see raamat igaühele kättesaadav. Vähemalt samavõrra vastuvõetamatu ideoloogia, marksismi, kandjad Marksi, Engelsi, Lenini jne. teosed, laiutavad aga paljude avalike raamatukogude riiulitel ega ole kunagi tõsiseltvõetavat hukka-mõistu leidnud. Miks see nii on, taipab tähelepanelik lugeja üsna kiiresti. Tutvudes A. Hitleri poolt kirjapanduga, ei jaga meie demokraatlikus riigis elav lugeja kindlasti tema seisukohti ja maailmavaadet. Võrreldes seda aga marksismi klassikute
Niisiis pole enam jälgegi järel sellest salapärasest sõnast Jumalaema kiriku hämaras tornis ega ka tundmatust saatusest, mida see kurb sõna märkis, mitte kui midagi -- ainult käesoleva raamatu autori habras mälestus. Inimene, kes selle sõna seinale kirjutas, on juba sajandite eest elavate kirjast kustutatud, ka sõna on omapuhku kiriku seinalt kadunud ja võib-olla kaob varsti maa pealt ka kirik ise. Sellest sõnast tekkiski seesinane raamat. Veebruaris 1831. ESIMENE RAAMAT I. SUURSAAL Kolmsada nelikümmend kaheksa aastat, kuus kuud ja üheksateistkümmend päeva tagasi äratasid pariislasi kirikukellad, mida kõigest jõust helistati Vanalinna, Ülikoolilinna ja Uuslinna kolmekordses vööndis.* Kuid 6. jaanuar 1482 pole päev, mida ajalugu eriti mälestaks. · Polnud midagi iseäralikku sündmuses, mis Pariisi kirikukell! ja kodanikke sel varahommikul jalule ajas. Ei olnud see
Kõik kommentaarid