Artur Sandmani lugu (0)

Artur Sandmani lugu
1) Artur Sandmani lugu on eriskummaline just oma toimumispaiga pärast. Peategelane jätab oma rutiinse elu isekeskis edasi elama ning sukeldub oma enese sisemaailma. Tegevuskohtadeks on Sandmani mõttemaailma sopid, kus kõik tundub liigagi sürreaalne ja mõistatuslik. Tema mõttemaailm oli suur kõrb, mille erinevatest paikades elasid erinevad inimesed oma eriskummalist elu. Ühest kohast teise saamine oli kõigest kõndimise vaev seniks , kuni ilmus teeviit ja midagi uut silmapiirile ilmus. Selles maailmas oli aeg pikem kui reaalses maailmas. Kui peategelasele tundus, et ta oli oma alateadvuses rännanud juba kuid, kui mitte aastaid, siis tegelikkuses oli möödunud ainult nädal.
2) Novellide tegelased olid kõik omamoodi kummalised ja erinevad, kuid ometigi mõistis ka Sandman lõpuks, et justnimelt kõik tegelased on millegi poolest teineteisega sarnased. Lõpuks oma sihi, Sinise Kapteni juurde jõudes ja teda nähes mõistis Sandman, et need, kellega ta oli varasemalt kohtunud, olid Sinise Kapteni erikujud, juhatamaks teda õigele sihile.
Kõik raamatus figureerinud tegelased andsid Sandmanile tarka nõu ning vastutasuks soovisid ühte tema õunapuusse voolitud mõtetest. Ehk oli ka siin Sinise Kapteni käsi mängus – iga kehastatud tegelase juures noppis ta välja mõtteid seni, kuni lõpuks teekonna sihini jõudes oleks Sandmanil alles ainult see üksainus õige mõte, mida lukuaugus keerates saaks ta väikese tüdruku palavikulisse mõttemaailma jõuda.
Tegelased olid enamasti vanemad mehed, kes tegelesid kaubanduse või põllumajandusega. Kõige rohkem meeldis mulle tegelastest raamatukaupmees Siin On Seal, kes vesipiibutossusest vihmapilvest väetist saaduna kasvatas põllul raamatuid.
3) Terve romaan oli ebatavaline ja üleloomulik. See, kuidas maailm Sandmani ümber muutus, oli muidugi tema enda mõtete teha. Kõige parem näide on selle kohta ehk see, kui Sandman jõudis võõrastemajja „Artur Sandman“. Ta oli vihane maja arhitektuuri pärast seniks, kuni ta oma mõtted korda sai ning majast pääses. Eelnevalt muutis maja pidevalt oma kuju ja seadis ruumides liikumiseks ette takistusi.

„Mina ja Mehis Heinsaare novellide maailm“

Raamatust loetu pani mind mõtlema selle üle, et igaüks võib selliseid rännakuid oma mõttemaailmas ette võtta. Mina seostan raamatu sündmusi just kõige rohkem praegusel ajal aina populaarsust koguva astraalrännakuga.
Kui Sandman oli kunagi nooruses olnud päevavargast boheemlane , siis jõudnud rutiinsesse halli argipäeva, leidis Sandmani üles keegi, kes sundis teda iseennast taas avastama minema. See keegi oli ilmselt peategelase uudishimu, kes ei suutnud enam selles igavas kehas püsida, vaid vajas seiklusi. Paljud tänapäeva noored, ja ka mitmedki vanemad inimesed, on huvitatud oma vaimsete võimete arendamisest läbi oma mõttemaailma avastamisega. Tean inimesi, kes tegelevad sellega astraalrännakute näol, ning on mindki selle pisikuga nakatanud. Alguses üpriski lilleline ja uudishimu pakkuv teema, et rännata maailmas, mis on täis enese kujutlusvõime tekitatud kujutisi ja keskkonda võib osutuda aga hoopiski millekski hirmsamaks. Romaanis on Sandmani kujutletav maailm küll ilus ja üsnagi rahulik, kuid reaalselt on selliste asjadega tegelemine üsnagi ohtlik ning tagajärjed võivad olla vägagi hullud. Küll aga enesekindlust ja kainet mõistust säilitades ning „hea õnne korral“ võib see olla väga värskendav vaheseik argielule. Sellepärast ehk raamatutegelane seda niivõrd naudibki.
Kuna mulle selline teema sobib, siis meeldis mulle ka Heinsaare loodud maailm – võimalikult sürreaalne. Ma imetlen seda, kui inimene suudab oma mõistuse ja kujutlusvõime viia nii kaugele, et see tundub üleliia kosmilinegi. Raamatut lugedes hakkas mu endagi mõte lendama ning saadud ettekujutuse najal oleksin ilmselt võimeline nii mitugi kummalist ja efektset pilti valmis joonistama.