Armastusest kõnelda on häbi (0)

Kodukirjand
Armastusest kõnelda on häbi
H. de Balzac
„Isa Goriot “
Armastus on tunne, mida läbi sajandite on üritanud sõnades väljendada väga paljud inimesed. Paljud saavad maha osava lausega, kuid ikkagi jääb mulje, et nii üheselt ei saa seda väljendada. Igaüks peab enda tundeid ise välja näitama, kuid ometi kardavad paljud seda teha. Tihtipeale ei taheta seda teha, sest kardetakse teiste arvamust. Ja samas ei mõelda, kas sellisel kartusel võivad ka olla mingid tagajärjed. Iga asi toob endaga ju midagi kaasa. Inimesed on väga erinevad: leidub neid, kel pole enda väljendamisega kunagi mingeid raskusi ja samas on palju teisi, kes aga lihtsalt seda ei suuda teha. Neil oleks vaja veidi suunamist, kuidas ikkagi armastusest kõnelda.
Paljudele inimestele läheb millegi pärast väga korda see, mida teised neist arvavad ning ei mõelda selle peale, kas teiste soosingu nimel ollakse ise õnnelikud. Mulle tundus, et Balzaci teoses „Isa Goriot“ kartsid tütred isale oma armastusest rääkida, sest neil oli hirm, mida abikaasad sellest arvavad. Meestel, kes olid üle linna tuntud, tundsid piinlikkust oma naiste isa pärast. Kuid kindlasti pole see eelmiste sajandite probleem. Tundub, et järjest rohkem ja rohkem pööratakse tähelepanu teiste arvamusele just praeguses ühiskonnas. Kui mu sõbranna õde hakkas mõni aasta tagasi koos elama oma praeguse abikaasaga, olid paljud vägagi kriitilised. Mehele omistati palju vigu. Ei olnud ta teiste arvates mehine ega julge, välimusest olevat puudu jäänud ja ometi ei tohi ju mees olla naisest noorem. Olgu see siis kasvõi pool aastat. Ja keegi kommentaatoritest ei tundnud teda isiklikult. Hiljem, noormeest tundma õppides, said kõik aru, kui väga nad eksisid.
Kui ei räägita, mida mõeldakse ja tegelikult tuntakse, võivad tulemused olla päris hirmutavad. Teoses oli tagajärjeks see, et isa Goriot suri arvamises, et tütardele oli tähtis vaid tema raha. Mees küll andestas neile, aga ma usun, et juhul kui eksisteerib mingisugunegi „elu pärast surma“, siis ta nägi, et nii see oligi. Tütred ei ilmunud ju matustelegi ning papa Goriot matmise eest maksid kaks üliõpilast. Surmaga lõppevad ilmselt väga vähesed juhtumid . Küll aga võivad oma tunnetest vaikime tõttu puruneda mitmed suhted. Nii juhtus minu ema sõbrannaga , kelle kaaslane ei kasutanud peaaegu üldse lauset „Ma armastan sind“. Siis aga sai ta tuttavaks ühe meesterahvaga, kellega tekkis kohe side. Ta läks oma kaaslasest lahku ja hakkas selle mehega koos elama. Nad on tänaseni koos, abielus ja väga õnnelikud.
Armastust peab igaüks väljendama oma sõnades. Nii, kuidas tema tunneb. Tuleb jääda ausaks iseenda suhtes. Kui endale valetada, ei saa ilmselt ka teistele siiralt rääkida oma tunnetest. Ka teoses ei öelnud keegi tütardele, kuidas nad peaksid oma isale rääkima, et armastavad teda. Tõenäoliselt ei oleks mingisugusest õpetusest palju kasugi olnud. Loomulikult on raamatusse sisse kirjutada midagi palju lihtsam kui elus seda teha. Teosesse oleks võinud autor kirja panna „kuldse reegli“, kuidas oma tunnetest rääkida, kuid reaalselt sellist reeglit vist paika panna ei saa. Üks sõber küsis kunagi mu käest nõu, kuidas oma tüdrukule selgeks teha, et ta ainult teda armastab . Vastasin poisile, et mina ei saa talle sellist asja öelda: ta peab ise enda sisse vaatama ja selle viisi leidma. Paar nädalat hiljem ütles noormees mulle, et sai sellega hakkama.
Paljud kardavad oma tundeid välja näidata hirmu ees, mida teised neist arvama hakkavad. Inimesed on ju väga maiad kritiseerima, kuigi tihtipeale ei pruugi nad kogu loost mitte midagi teada. Tihti võib aga tunnetest rääkimata jätmine endaga kaasa tuua päris kurvad tagajärjed. Oleks siis ju loogiline, et kõik hakkavad oma armastust väljendama. Kuid ei: neid, kes seda teha ei oska, ei saa ka teised õpetada. Nad peavad lihtsalt endale selgeks tegema, mida nad tahavad: kas olla ise õnnelikud või teeselda õnne, olles rahul teiste arvamusega. Ja sõltuvalt oma soovist, peavad nad tegutsema.