"Armastus kolme apelsini vastu" (1)

Retsensioon muusikast

Ooper “Armastus kolme apelsini vastu”

2010
Ooper “Armastus kolme apelsini vastu”
Sergei Prokofjevi ooper neljas vaatuses proloogiga, loodud helilooja libreto Carlo Gozzi komöödia „Armastus kolme apelsini vastu“ ainetel .
Maailmaesietendus - 30. detsembril 1921 Auditorium Theatre’is.
Esietendus Eestis - 28. jaanuaril 2010 Rahvusooper Estonias.
Muusikaline juht ja dirigent : Arvo Volmer
Dirigendid: Mihhail Gerts, Risto Joost
Lavastaja : Dmitri Bertman (Helikon- Opera , Moskva )
Lavakujundus : Igor Nežnõi (Helikon-Opera)
Kostüümikunstnik: Tatjana Tulubjeva (Helikon-Opera)
Valguskunstnik: Neeme Jõe
Koreograaf: Edvald Smirnov (Venemaa)

Tegelased

• Prints (tenor)
  
• Padakuningas ( bass )
  
• Truffaldino (tenor)
  
• Tchelio (bass)
  
• Fata Morgana ( sopran )
  
• Leandre (bass-bariton)
  
• Clarissa (metsosopran)
  
• Smeraldina (metsosopran)
  
• Farfarello (bariton)
  
• Creonte (bass)
  
• Ninetta (sopran)
  
• Linetta (metsosopran)
  
• Nicoletta (sopran)
  

Ooper „Armastus kolme apelsini vastu“ on itaalia commedia dell ’ arte ehk improvisatsioonilise maskikomöödia järeltulija kahekümnenda sajandi vene helilooja nägemuses. Prokofjev kirjutas ise libreto, kasutades selleks Vsevolod Meierholdi, Konstantin Vogaki ja Vladimir Solovjovi venekeelset mugandust Carlo Gozzi 1761. aastal loodud samanimelisest komöödiast. Näidend pilkab kirjaniku kaasaegset Carlo Goldonit, kelle raskemeelsed ja pealiskaudselt naturalistlikud melodraamad olid Gozzi meelest süüdi itaalia teatri allakäigus. Gozzi sürrealistlik ja fantaasiarohke näidend inspireeris Prokofjevit looma meistriteost, milles põimuvad maagia, komöödia ja satiir . „Armastus kolme apelsini vastu“ on mitmetasandiline teos – seda võib käsitleda kui näidendit näidendis, vaimukat kriitikat kahekümnenda sajandi ooperitraditsioonide aadressil või väitlemist päevapoliitilistel teemadel ajaloolise commedia dell’arte vahenditega. Tõlgendusvõimaluste paljusus on teinud nii näidendist kui ooperist maiuspala lavastajatele ja kunstnikele. Esietendusele Ameerikas järgnes ooperi tohutu menu Venemaal. Estonias toob fantaasiaküllase kogupereetenduse lavale Dmitri Bertman, kelle ülimenukas "Wallenbergi" lavastus pälvis hiljuti mitmeid auhindu. Moskva muusikateatri Helikon-Opera looja ja kunstilise juhi Dmitri Bertmani looming pole eestimaalastele võõras. Ta on siin lavale seadnud mitu edukat ooperit. Bertmani isikupärane käekiri, milles üldjuhul ei puudu poliitiline alltekst , on toonud talle tunnustuse kogu maailmas. Ooperit "Armastus kolme apelsini vastu" mängitakse Eestis esmakordselt.
Käisin ooperit “Armastus kolme apelsini vastu” vaatamas maikuu alguses, olles jaanuaris näinud osaliselt selle ooperi teleülekannet. Teleülekande toimumine oli samuti tähtis sündmus – esmakordselt Eesti teleajaloos sai ooper teles otseülekande. Minu jaoks oli eriti huvitav see, et otsekülekande lavalt ETV-s kõrval võis näha ka lavataguseid askeldusi kanalil ETV2. ETV pingutas ülekande kestusega siiski veidi üle – tund aega enne ja pärast etendust on siiski liiga pikk aeg, et oleks huvitav jälgida. “Ooper on paljudele midagi elukauget ja arusaamatut, millega kontakt lihtsalt puudub. Üritame koos rahvusooperiga neid mõttebarjääre lammutada ja pakkuda lõbusa avastusretke muusikateatri võlumaailma. Vaataja saab ise otsustada, kas süveneda ooperi süžeekulgu või kiigata vahepeal kulisside taha.” ütles Heidi Pruuli, ETV peatoimetaja , põhjendades miks see ajalooline hetk sündima pidi.
Kui mais juba Estonia kontsertsaalis istusin, mõtlesin tihti sellele, kuidas lavatagune elu keeb , sest olin seda ju eelnevalt esietenduse ülekandest näinud."Kolme apelsini" sõnum on väga positiivne ning nalja ja naeru jätkub seal küllaga. See ei ole mitte mingi igav ja uinutav ooperikogemus, mida tavaliselt selle ala võhikud kardavad, sest see erineb “klassikalisest” ooperist palju. See ei olegi ooper selle tavalises tähenduses, vaid nagu muusikadraama, kus muusika toetab jooksvalt tegevuse arengut, mitte ei domineeri ega juhi asjade käiku. Kuigi pean tunnistama, et ka mina ise ei ole tegelikult suur ooperiaustaja, oli “Armastus kolme apelsini vastu” üks äärmiselt suurejooneline ja meeldiv ooperikogemus. Estonias oli väga lahedalt oli kasutatud kaasaegset tehnikat  ja vihjeid tänapäevale. Ka kostüümid olid grandioossed ja väga ilusad. Väga selge on lavastuses peituv poliitiline sõnum, mis väljendub õukonnamängude kaas-ajastamises. Tegemist ei ole mitte muinasjutulise Gozzi keskkonnaga, vaid järjekindlate 21. sajandi poliitilisele eliidile tehtavate vihjetega. Poliitikute kaklusstseenid meelelahutusnumbritena olid tabatud naelapea pihta. Mulle isiklikult meeldis väga Pille Lille esitus ja Atlan Karbi väga ilus ja tugev hääl. Aga kõige ehedam leid oli printsess Linetta rollis esinenud kooriartist Maire Haava. Tema laulmist kuulates ja teda vaadates tekib küsimus: miks niisuguse potentsiaaliga laulja vaid kooris kaasa teeb? Nii mõnigi solistide nimekirjas artist jääb selle etenduse järgi otsustades Haavale alla. Olin ka meeldivalt vaimustatud koorist. Nad ühendasid väga hästi vokaalse täpsuse keerulise liikumise täpsusega - kui keegi nendest olnuks loid või mitte karakteris, oleks kohe see välja paistnud ja tervik kannatanud. Aga ei olnud. Olles tegelenud showtantsuga 11 aastat, tean, kui tähtis on mängida laval välja karekter, see on üks tähtsaim usutavust mõjutavaid tegureid. Peab olema kogu hingega karakteris, käituma, hingama, nii nagu mängitav tegelaskuju seda teeks . Laval arenev karneval moodustab terviku, mis on nii värvikirev ja elujõuline, et varjutab lavataguste telerite pildi. Väga hea oli ooperis ka ühtlane solistide ansambel, kõik tõid oma karaktereid nii muusikas kui ka laval hästi esile. Kaks ja pool tundi tiheda ja küllalt raske muusikaga möödub märkamata. Pidev areng hoiab kuulaja pinges ja tähelepanu all, kordagi ei hakka igav. Isegi siis, kui muusikast kaugel kuulaja ei leia ühtegi meeldejäävat meloodiakatket.
Ja loomulikult kõik need apelsinid!