Aristokraatia versus demokraatia (6)

Kuivõrd peab paika väide, et demokraatia on ainuõige valitsemisvorm ?
Arhalisel perioodil (u 800-500 a eKr ) toimunud kiired muudatused nõudsid Kreeka ühiskonna sisekorralduse täiustamist ja kreeklastel hakkas kujunema linnriiklik korraldus. Tähtsamad ja võimsamad neist olid Sparta ja Ateena . Linnriikide omavahelised suhted olid sageli vaenulikud ning siseolud ebastabiilsed. Kehtis enamasti kaks valitsemisvormi: aristokraatia ja demokraatia. On palju vaieldud, kumb neist oli edukam ning parem. Mina arvan, et kuldne kesktee oleks õigeim lahendus.
Riigikord peaks eelkõige kodaniku huvide eest seisma. Sokratese poolt palju kritiseeritud demokraatia on üks ere valitsemise näide, kus rahva vajadused on rahuldatud, sest inimestele on antud võim-rahvas otsustab, mis on nende arvates õige ning kasulik. Turuplatsidel peetavatel rahvakoosolekutel said kõik kodanikud sõna sekka öelda ning uusi küsimusi püstidada. Seega rahvas sai valitsemises palju otsustada.
Demokraatlikus ühiskonnas valiti ametnikud liiskuheitmise alusel-nii välditi häälte kinni maksmist. Kuid sellel on ka oma negatiivne külg: loosis said osaleda kõik Ateena kodanikud, alates aristokraadist lõpetades lihttöölisega. Kas pottsepp saaks suure sõjaväe juhtisega hakkama? Kahtlen selles. Nii pääsesidki ihaldatud võimukohtadele täiesti ebakompetentsed inimesed, kes võisid riigi seisukohalt teha väärasid otsuseid.
D. toimimist takistab türannia. Suurte sisevastuolude korral üritas mõni suursugune ning silmapaistev juht rahvast enda poole meelitada ning seeläbi riigivõimu haarata. Türannid toetusid sõjalisele hirmuvalitsusele. Vaatamata sellele kehtestasid nad riigis kindla korra ning parandasid olukorda. Kuid aristokraatidele ei olnud see meeltmööda ning tahtsid türanni võimult kukutada. See põhjustas riigis ebastabiilsust. Üks tuntumaid Ateena türanne oli Peisistratos .
Aristokaatia on valitsemisvorm, kus türannia puudus ning oli stabiilne kord. See oli tänu vanadest ning elukogenud meestest koosnev geruusia, kes jagasid võimu kahe kuningaga ning võtsid vastu, erinevalt demokraatias võimutsevatest ebakompetentsetest kodanikest, adekvaatseid ning asjakohaseid otsuseid.
Sparta oli klassikaline aristokraatlik linnriik . Erinevalt Ateenast ei saanud spartiaadid ise küsimusi püstitada, vaid pidid läbiarutama ning hääletama, kas poolt või vastu, nõukogu poolt püstitatud küsimusele. Seega rahvas sai erinevalt demokraatlikust ühiskonnast valitsemises vähe osaleda ning palju ühiskonna probleeme jäi lahendamata.
Kummaski valitsemisvormis on omad head ja vead. Kui oleks olnud võimalik võtta mõlemast positiivsed küljed ning need omavahel kokku liita oleks saanud hästi funktsioneeriva ühiskonnakorralduse.