Argipäev vajab muinasjutte (1)

ARGIPÄEV VAJAB MUINASJUTTE
Igapäevaelu on väga rutiinne ja üksluine. Hommikuti minnakse tööle või kooli, siis tullakse koju ja suurest väsimusest ei jõutagi muud teha kui süüa, televiisorit vaadata, internetis surfata ja lõpuks magama minna. Nädalavahetusedki ei erine eelmistest peaaegu üldse. Kõige tavalisem lõõgastusvahend on alkohol ja peod, kus alati midagi hullu korda saata, et siis tuleva nädala algusest kuni keskpaigani meenutada, kui purjus keegi oli ning siis nädalalõpu lähenedes jälle uusi plaane teha. Muidu oleks ju väga igav tööl või koolis käia, aga seda tegelikult ei märgatagi, et need samad peod on muutumas samuti rutiiniks. Mida siis teha kui argipäev muutub halliks massiks ja tahaks midagi tõeliselt värskendavat ja meeliülendavat kogeda. Nagu on kirjutanud Arvi Tapver raamatus „ Apelsin kellavärgis“ : „Parim kaitse on rünnak.“. Selles kontekstis oleks see rünnak tegevustele, mis muudavad elu huvitavamaks ja väärtuslikumaks.
Tegelikult on tänapäeval väga palju erinevaid ja sugugi mitte rutiinseid meelelahutusviise. Näiteks, selle asemel, et internetist filme alla laadida ning neid siis üksi kodus vaadata, võiks käia kinos . Tänapäeval on filmindus väga arenenud ja kättesaadav. Kahedimensioonilised ehk heli ja pildiga klassikalised filmid on tavalised . Hetkel on väga populaarseks saanud kolmedimensioonilised filmid, milles on kasutusele võetud spetsiaalsed prillid , mis tekitavad illusiooni, et inimene ise on ka filmis sees. Peaaegu iga uut ,äsja kinodesse jõudnud, filmi on võimalik 3D- efektiga vaadata. On olemas ka neljadimensioonilised lühifilmid, kus kinokülastaja lisaks visioonilisele efektile, saab ka kenasti läbi raputatud ning vahel ka märjaks kastetud. Filmimaailm on väga kirju ja ilmselt leiutatakse ning täiustatakse seda veelgi, seega võib kinoskäik olla mõnus elamus ning argimured saavadki, kasvõi ajutiselt , unustatud. „ Seitse filmi, mis jutustavad minust ja mu ümbrusest. Kõik nad peegeldavad minu parimaid ja halvimaid külgi, kuid sellest hoolimata on mul tunne, et ma pole ikka veel pajatanud lugu, mida ma tahtsin pajatada, ja pole kindel, et see mul kunagi õnnestub, aga just selles peitubki filmikunsti seikluslik külg.“ on öelnud hispaania filmirezissöör Pedro Almodovar.
Teiseks, väga odavaks ja lihtsaks, variandiks argimurede unustamiseks on raamatute lugemine. Raamatukogust raamatute laenutamine on tasuta ja seega igaühele kättesaadav. Raamatuid on erinevatele maitsetele: reisikirjad, romaanid , noorsooromaanid, elulood , ajaloolised romaanid , romantilised naistekad, ulme- ja kriminaalromaanid jne. Tuleb lihtsalt minna raamatukokku ja leida see sobiv. Samal nõul oli ka inglise filosoof Francis Bacon : „Ajalooraamatud teevad targaks, luule vaimukaks, matemaatika nutikaks, loodusfilosoofia põhjalikuks, loogika ja kõnekunst osavaks väitlejaks.“ Kui valida ei oska, siis saab töötaja käest küsida ning üheskoos lõpuks ka raamatu välja valida. Lugemine on iseenesest väga lihtne aga samas ka väga lõõgastav. Hea on ju sukelduda kellegi teise probleemidesse ja muredesse ning vaadata, kuidas ta nendega toime tuleb, mis siis, et tegelane on välja mõeldud, raamatu probleemid on ikkagi võetud igapäevaelust. Kui teos on kaasahaarav, siis pole paremat meelelahutust vajagi. Üldiselt ületab raamat filmi, sest filmis ei ole nii palju kirjeldusi kui raamatus ning raamatut lugedes saab lugeja iseenda fantaasia järgi tegelased kujundada.
Kultuursemad inimesed eelistavad klassikaliselt teatrite või muuseumite külastamist. Teatrietendused annavad kas üllatavalt meeldiva positiivse laengu millega tavaellu tagasi pöörduda või on täielikud soperdised, mille niiöelda sügavamõttelisusest iga tavakodanik ei pruugi aru saada. Ilmselt see oskamatus valida nende etenduste vahel, mida kord aastas teatris käies vaatama minna, ongi põhjuseks, miks keskmine tööinimene ei raatsi teatripiletile enam raha kulutada. Täpselt naelapea pihta on tabanud Bertolt Brecht, saksa dramaturg ja luuletaja, kes on öelnud, et : „ Teater, kus naerda ei saa, on naeruväärne.“. Veel kriitilisem on olukord muuseumikülastamistega. Ei olda nõus maksma selle eest, et lihtsalt mingeid ülespanekuid vanadest asjadest, mis tänapäeva inimest enam ei puudutagi, vaatama minna. Tegelikult on teadmatus see, mis inimest uutest kogemustest eemale tõukab. Alati ei peagi midagi kuskilt füüsiliselt saama, tihtipeale osutubki just elamus palju mõjuvamaks kui arvata osatakse.
Kui aga otsida midagi tõeliselt elamusterohket, siis oleks hea variant minna näiteks reisima . Mitte mingisugusele turismireisile vaid ikka ise omal käel kasvõi kellegagi koos kuskile teise maailma otsa lennata . Liigne etteplaneerimine ei ole kunagi midagi head endaga kaasa toonud , seega olekski lihtsalt vaja valida sihtpunkt, osta lennupilet ning vaadata, mis saama hakkab. Seiklused ja põnevad vahejuhtumid juhtuvadki just siis, kui neid kõige vähem oodata osatakse. Nagu eesti kirjanik Karl Ristikivi on kirjutanud: „On suur vahe, kas inimene on oma kodus või reisil — viimasel juhul teeb ta paljugi, mida hea kasvatus kodus kunagi ei lubaks. Reisija eesõigus, lausa kohustus on olla uudishimulik ja oma nina igale poole toppida, sest miks muidu ta üldse kodust välja läheb.“.
Eriti seiklusjanulistele, kellel reisimisest veel väheks jääb, on välja mõeldud ekstreemsport. Selle alla kuuluvad igasugused aktiivsed tegevused, mida vähegi spordi alla liigitada annab ning mis tekitavad adrenaliinilaengu. Need spordialad on väga ohtlikud, kui neid üritatakse järgi teha teadmatult ja ilma varustuseta. Kui aga on olemas varustus ja julgestusisikud, kes oskavad ohu korral aidata, tekibki ohu piiril olles palju adrenaliini.
Tänapäeva inimene on mugav ja ei viitsi uusi asju proovida. Lihtsam on ju jääda turvaliselt koju nelja seina vahele istuma ja mitte mingil juhul nina välja pista. Tihtipeale jääb puudu ka julgusest. Eriti selliste asjade puhul, mida vähesed inimesed proovida julgevad, sest ohutum on ju jääda selle halli massi sisse varjule. Et aga oma igapäevaelu vähegi muinasjutulisemaks muuta, tuleks kiiremas korras midagi põnevat ette võtta, sest muidu ei ole ju midagi vanaduspõlves meenutada ning lastelastele rääkida.
Marion Soomre, 12. B