Mida mõõdavad päritavuskoefitsient ja geneetilised korrelatsioonikordajad? päritavuskoefitsient - Koefitsient, mis iseloomustab tunnuse päritavust populatsioonis. valem h2=g2/2p näitab,mil määral erinevused isendite genotüüpides peegelduvad nende fenotüübi väärtuste erinevustes.varieerumine 0 ja 1 vahel. geneetiline korrelatsioonikordaja- nähtus, mille puhul ühe tunnuse muutusega kaasneb teise (korreleeruva) tunnuse muutus Mis asi on aretusväärtus? põllumajandusloomalt tema järglastele edasiantav geenide väärtus, mis avaldub järglaste keskmises toodangus tema eakaaslastega võrreldes Mis asi see aretusprogramm üleüldse on (mis punktid/küsimused püütakse aretusprogrammis ära määratleda)? Aretusprogramm on teatava tõu kohta koostatud dokument, millest selguvad aretuse eesmärk, aretusmeetodid, aretusedu saavutamise abinõud ja aretusprogrammi täitmiseks vajalik aretusloomade arv. Aretusprogrammi osadeks on:
traavlitel on erinevad distantsid : 1;1,5;2 miili. ratsahobustel erinevad parkuurid ja distantsid. takistussõidus näitab kõrgete takistuste ületamine hobuse võimsust, täpsust ja alluvust ratsaniku nõudlusele. 48. Viljakuse osa selektsioonis tagab: geneetilise sideme põlvkondade vahel, põhikarja uuenemise võimekamate isenditega; isendid jõudluse andmiseks, eriti vajalikud lühikese elutsükliga liha- ja karusnahaloomade ning lindude jõudluses; liigi ja tõu püsivuse. 49. Aretusväärtus, selle hindamise komponendid Isendi aretusväärtus on tema keskmiste geeniväärtuste summa ehk aditiivne geneetiline väärtus. Aretusväärtus oleneb efektiivsete ja ebaefektiivsete geenide summaarsest e. aditiivsest mõjust tunnusele. Aretusväärtus väljendab looma geneetilist potentsiaali jõudluse andmiseks. Lisaks jõudlusandmetele hinnatakse ka neid tunnuseid, mis tagavad produktiivlooma pikema kasutusea. Loomade aretusväärtuse määramisel arvestatakse kõige
osa antud geneetilise struktuuriga populatsioonis konkreetsetes keskkonnatingimustes; see ei näita tunnuse päriliku tingituse määra ega mehhanismi üksikindiviidide arengus. Päritavuskoefitsiendi arvutamise meetodid 1. Kaksikute analüüs. 2. Selektsioonieksperiment e. valikukatse. 3. Vanemate ja järglaste fenotüübilise sarnasuse määramine. 4. Poolõvede ja täisõvede rühmade dispersioonanalüüs e. Aretusväärtus- loomade valik kvantitatiivsete tunnuste järgi toimub fenotüüpi arvestades, siis on väga oluline teada, kui suur on see osa fenotüübilisest variatsioonist populatsioonis, mis antakse edasi järgmisele põlvkonnale, s.o. milline on (tõu)looma aretusväärtus. ,,Aretusteoorias defineeritakse indiviidi aretusväärtus enamasti kui tema lõpmatu arvu järglaste keskmise fenotüübiväärtuse kahekordne erinevus populatsiooni keskmisest"
suurus - suuremalt täkult on võimalik saada suurem varss, kuid üle pingutada ei tohi. Peale lühinimekirja koostamist ja enne lõpliku valiku tegemist tuleks täkke vaatamas käia. Mida vähem on valikuomadusi, seda kiiremini saavutatakse edu. Hobuste valikul on vaja eristada olulisi omadusi mitteolulistest ja vähendada valikuomaduste arvu miinimumi, kuid arvestades kõiki olulisi omadusi. Tähtsad on omadused, millest sõltub looma aretusväärtus ja hobuste aretuse eesmärgile jõudmine. Põhilisi valikuomadusi võib jaotada järgmiselt: viljakus, liikumiskiirus, veojõudlus, sammuomadused, eksterjöör ja mõõtmed, tervis, temperament ja iseloom, värvused jm. Pärilikkus üldiselt on organismi võime anda omataolisi järglasi. Päritavus on hinnang selle kohta, kui palju võiks vanema konkreetne omadus päranduda järglasele. Päritavus on üks olulisematest aspektidest, mida arvestatakse paaride valikul
koguse alusel. Aastane saastavilla(pesemata villa)toodang määratakse pärast pügamist.saadakse puhasvill. Villa peenus on villkarva keskmine jämedus,mis määratakse kindlaks mikroskoopiliselt villkarva mõõtmisega. Villa pikkus on tehnoloogiliselt seisukohalt tähtis villa omadus, mis määratakse kindlaks joonlauaga.Tööjõudluse hindamine-hinnatakse liikumiskiirust sammus ja traavis,koorma raskus sõltub hobuse kehamassist.Aretusväärtus,selle hindamise komponendid-aretusväärtus on looma vanemate väärtus. Aretusväärtuse eesmärgix on määrata nende geenide toime,mis pärandub järglastele ning suurendada põllumaj.loomade ja lindude reaktsioonivõimet. Aretusväärtuse üheks komponendiks on iga tunnuse majanduslik väärtus,mis enamasti väljendab toodangu hinda hetkel või tulevikus.Veiste aretusväärtuse hindamine-põlvnemisindeksina-eellaste aretusväärtused
Pesemisel eemaldatakse higi ja prügi. Puhasvillamäär on puhasvilla osatähtsus saastvillast: jämevillastel 70%, peenvillalammastel 25-60%. 47. tööjõud. Hind. 48. Viljakuse osa selektsioonis Kunstlik seemendus tõstis isasloomade viljakust tuhandeid kordi, embrüosiirdamine parimate emasloomade viljakust kümneid kordi. Selle tulemusena valikuedu kasvas oluliselt. Kõige üldisemalt võib defineerida valikut järgmiselt: Valik on diferentseeritud sigimine 49. aretusväärtus, selle hindamise komponendid · .Aretusväärtus (AV): on looma vanemate väärtus. AV : on indiviidi geneetiline väärtus, mis on additiivne efekt ja edasiantav. Fenotüüp = Genotüüp + Keskkond 50. veiste aretusväärtus, hindamine Esmalt põlvnemisindeksina: · võetakse arvesse eellaste aretusväärtused, · väljendatud kõrvalkalletena kõikide eellaste ja külgsugulaste aretusväärtuse alusel LOOMAMUDELI meetodil.
Seda nimetatakse ka asendusefektiks. mida mõõdetakse nende isendite hälbega populatsiooni keskmisest, kes said ühelt vanemalt selle geeni, kusjuures teiselt vanemalt saadud geenid jaotuvad täiesti juhuslikult. Just vanemate geenide keskmine väärtus (mitte nende genotüübiväärtus) määrab nende järglaste väärtuse. Isendi väärtust, mis on arvutatud tema järglaste keskväärtuse põhjal, nimetatakse aretusväärtuseks. Aretusväärtus nagu geeniväärtuski on praktiliselt mõõdetav. Kui isendiga paaritada populatsioonist juhuslikult võetud partnerid, siis järglaste keskmine hälve populatsiooni keskmisest moodustab poole selle isendi aretusväärtusest, sest üks vanem annab järglastele pooled ja teine vanem pooled geenid. 19 Seega: A = 2( Po - P ) A isendi aretusväärtus; Po - järglaste keskmine väärtus
Kogu fenotüübilise variatsiooni pärilikku osa mõõdab päritavuskoefitsient ehk heritaablus (h2). h2 näitab, kui suures osas mõjuvad geneetilised faktorid üldisele tunnuse variatsioonile Mida väiksem on h2, seda suurem on mittegeneetiliste faktorite mõju mingi tunnuse variatsioonile (söötmine, pidamine, kliima jt. faktorid). enam-vähem ühesugustes keskkonnatingimustes on h2 emadel ja tütardel ühesugune. e. Aretusväärtus Aretusteoorias defineeritakse indiviidi aretusväärtus enamasti kui tema lõpmatu arvu järglaste keskmise fenotüübiväärtuse kahekordne erinevus populatsiooni keskmisest. f. Valiku tüübid (suunav, lõhestav, stabiliseeriv) Kui loomade valik kvantitatiivsete tunnuste järgi toimub fenotüüpi arvestades, siis on väga oluline teada, kui suur on see osa fenotüübilisest variatsioonist populatsioonis, mis antakse edasi järgmisele põlvkonnale, s.o
emasloomi. Vabapaarituse korral arvestatakse ühe pulli kohta 40-50 lehma. Vabapaaritust kasutatakse enamasti mullikate puhul, kuna neil on sageli probleeme nende tiinestamisega, kui kasutatakse kunstlikku seemendust. Aretuslikust seisukohast on õigem kasutada kunstlikku seemendust, sest siis saab kasutada väärtuslike pullide spermat, kelle aretusväärtus on järglaste andmete järgi kontrollitud. Seda ka majanduslikust aspektist lähtuvalt, sest kunstliku seemenduse korral vajatakse tunduvalt väiksemat arvu sugupulle kui loomulikul paaritamisel. · EMBRÜOSIIRDAMINE Loomulikul teel saadakse ühelt lehmalt 1, vahel ka 2 järglast. Embrüosiirdamine kui biotehnoloogiline meetod võimaldab suurendada ühelt emasloomalt saadavate järglaste hulka. Lehm võib oma elu jooksul toota kuni pool miljonit munarakku
ja eluiga. 20)Karja struktuur- karja koosseisu vanuse ja soorühmade järgi protsentides. Võib struktureerida: lehmad; tiined ja seemendusealised mullikad; lehm ja pullmullikad 7..18kuud; lehm- ja pullvasikad0..6kuud. Käive- loomade liikumine rühmast rühma ja samuti loomade karja juurdetulek ning karjast väljaminek. Taastootmine- on karjast välja prakteeritud lehmade asendamine noorloomadega. 21)Veiste aretusväärtuse hindamine- aretusväärtus näitab loomade geneetilist väärtust võrreldes teiste loomadega. Hinnatakse eelaste, järglaste, külgsugulaste või looma enda tunnuste alusel. Praktiline valik- määratakse ära aretusprogrammiga, mille koostab aretusühistu. Esimene valik vasikaeas- kui palju vasikaid kasvama jäetakse sõltub turusituatsioonist. Otsustav valik 6.kuu vanuselt-arvestatakse kasvu , arengut ja geneetilist väärtust. Teine otsustav hindamine 15...16kuu vanuselt- keda seemendama. Järgmine valik
koguhajuvuse osa, mis on põhjustatud isendite geneetilistest erinevustest . päritavus kitsas tähenduses e. kitsatähenduslik päritavus (ingl. Narrow-sense heritability)- Kvantitatiivses geneetikas fenotüübilise muutlikkuse osa populatsioonis, mis on tingitud eri geenide alleelide aditiivsest toimest. Laiatähenduslik päritavus H2 = Vg / VT Kitsatähenduslik päritavus h2 = Va / VT 8. Aretusväärtus aretusväärtus (ingl. Breeding value)- Kvantitatiivses geneetikas individuaalse fenotüübi kõrvalekalde osa populatsiooni keskmisest, mis on tingitud alleelide aditiivsest toimest. 9. Aretusmeetodid 1. Sisearetus Sugulasabielud a. Amishi religioosne pere b. Euroopa “siniverelised”: X-liiteline retsessiivne hemofiilia 2. Välisaretus Heteroos e. hübriidjõud Isesobimatus a. Tasakaalustatud letaalsus
Seepärast tuleb kõik vajalikud andmed registreerida vastavates algarvestusdokumentides. Karjakontrollialased dokumente säilitatakse, olenevalt neis sisalduvast informatsioonist, 5.a., 10.a. või alaliselt. Karjakontrolli andmete ja kontroll-lüpsi tulemuste alusel teostatakse veiste jõudluskontrolli, mis on reguleeritud Tõuaretuse Seadusega Jõudluskontrolli andmete alusel arvutatakse veiste jõudlusnäitajad ja aretusväärtus. Jõudluskontrolli andmed on aluseks loomatoetuste jagamisel. JÕudluskontrolli ja põlvnemisandmed on aluseks veiste tõuraamatusse kandmisel ja tõutunnistuste väljaandmisel. 31. Lihaste kasvamine ja rasvkoe moodustamine. Noorveiste lihased kasvavad kõige kiiremini esimese 14 elukuu kestel. Alates 18. elukuust hakkab lihaste kasv vähenema. Lihakeha paremaks kirjeldamiseks on soovitatav jaotada rasvkude paiknemise järgi organismis järgmiselt:
spermat aastaid pärast pulli surma. Loomulik paaritus jaguneb: reguleeritud paaritus ehk käestpaaritus, indlev emasl. suunatakse isasl.juurde , teostatakse paaritus. 1 pulli paarituskoormuseks arvest. aastas 70-80 lehma. vabapaaritus, isasl, vabalt karjas , paaritab indlevaid emasl. 1pulli kohta 40-50 lehma. Kasut. enamasti mullikatell, sageli probleeme nende tiinestamisega, kui kasut.kunst. seem. Aretuslikust seisukohast õigem kasut. Kunst. S., saab kasut. väärtuslike pullide spermat, (aretusväärtus kontrollitud). TIINUS Pärast viljastumist algab tiinusperiood, mis lehmal keskmiselt 9 kuud ehk 280 päeva (270...290 päeva,tõuti erinev EHF- 280,EPK ja EK 282 päeva. Tiinuse pikkus sõltub ka vasika sugupoolest. pullvasikas, kestab tiinus mõnevõrra kauem kui lehmvasika sünni korral. Kaksikute sünni korral on tiinus enamasti lühem. Kuid see ei ole 100%-liselt alati nii.. Piimatoodang hakkab vähenema tiinuse teisel poolel. 45-60 päeva enne poegimist
suurendada soovitud tunnust mõjutava geeni esinemise sagedust karjas. Samas ei tunta geeni, mis antud tunnust mõjutab. Geneetilised tegurid 2 Genotüpiseerimine tundmatu geeni järgi (mikrosatelliidid) Genotüpiseerimine tuntud geeni järgi (k-kaseiin ja beeta-laktoglobuliinid mõjutavad piima laapumist) Molekulaargeneetilised manipulatsioonid (geenekspressioon, rekombinantse DNA süstimine embrüosse transgeenne loom.) Füsioloogilised tegurid Laktatsioonistaadium Tõug Aretusväärtus Aastaaeg Looma vanus Söötmisest tingitud tegurid Söötmisega saab kõige kiiremini mõjutada piima koostist. Manipuleerida saab praktiliselt kõigi piima koostisega. Sellel on suur tähtsus inimeste toitumisele. Muutes näiteks rasvhapete profiili piimas vähendame inimestel vere kolesterooli sisaldust. Söötmise mõju rasvasisaldusele Söötmisega saame mõjutada piima rasvasisaldust. Söötmisega saame mõjutada piimarasva rasvhappelist koostist. Piimarasva süntees
andmed edastatakse ka arvutuskeskusele; laboratooriumi ülesandeks on ka piimaproovikastide transport laborisse. algandmed edastatakse JKKi arvutuskeskusesse, kus need töödeldakse. JKK arvutuskeskuses ehk andmetöötlusosakonnas: kogutakse kokku piimaanalüüside laborist, põllumajandusettevõtetest ja seemendusjaamadest laekuv informatsioon, see korrastatakse, töödeldakse ja salvestatakse; arvutatakse välja üksikloomade aretusväärtus ja karjade keskmised jõudlusnäitajad; karja jõudlusandmete tulemused ja muu informatsioon saadetakse posti teel farmidele, aretusühistutele jm. Tänapäeval toimub tõuloomade valik ja tõuaretustöö tervikuna arvuti kaasabil. Arvutisse on salvestatud iga karjakontrolli all oleva lehma põlvnemise andmed, jõudlusnäitajad, haigestumised jt andmed. Nende andmete alusel on võimalik hinnata iga looma objektiivset aretusväärtust ja saadud andmete alusel valida
teostatakse paaritus. Ühe pulli paarituskoormuseks arvestatakse aastas 70-80 lehma. Vabapaaritus – isasloom on vabalt karjas ja paaritab indlevaid emasloomi. Vabapaarituse korral arvestatakse ühe pulli kohta 40-50 lehma. Vabapaaritust kasutatakse enamasti mullikate puhul, kuna neil on sageli probleeme nende tiinestamisega, kui kasutatakse kunstlikku seemendust. Aretuslikust seisukohast on õigem kasutada kunstlikku seemendust, sest siis saab kasutada väärtuslike pullide spermat, kelle aretusväärtus on järglaste andmete järgi kontrollitud. Seda ka majanduslikust aspektist lähtuvalt, sest kunstliku seemenduse korral vajatakse tunduvalt väiksemat arvu sugupulle kui loomulikul paaritamisel. Majanduslik kasutusiga – periood esimesest poegimisest karjast väljaminekuni. Majanduslikult on kasulik, et see periood kujuneks võimalikult pikaks, kuna noorveiste üleskasvatamiseks on tehtud palju kulutusi. Üleskasvatamise kulud tuleb katta piima müügist
hindamine. Aretusmaterjalid. Eesti maakarja puhul on eesmärk säilitada: · eesti maakarja kui bioloogilist mitmekesisust · tõusisest geneetilist mitmekesisust · eesti maakarja kui kultuuripärandit · maakarjale omaseid tunnuseid 22. Aretussüsteem seoses genoomvalikuga Genoomvaliku olemus baseerub loomade populatsioonil, kelle kohta on teada võimalikult täpsed geneetilised hinnangud. Enamasti on tegu pullidega, kelle aretusväärtus on järglaste järgi suure täpsusega hinnatud ja kellel on lisaks genotüpiseerimise andmed. Loomade genoomaretusväärtus hinnatakse enamasti täisealisena. Pullid hinnatakse 100 tütre andmete põhjal.Väärtuslikud pullid järglaste ja nende järglaste hinnangute põhjalselgitatakse välja juba 3 aastaga võrreldes klassikalise hindamisega, milleks kulub vähemalt 7,5 aastat. Varajase hindamisega realiseeritakse aretuseks
annaabi.ee 
