Arengulõhe (0)

Arengulõhe
Joonis iseloomustab piiri arengumaade ja tööstusriikide vahel ning neis esinevat arengulõhet. Sinisel alal asuvad riigid on tööstusriigid ja punasel arengumaad . Põhja poolsel alal asuvad alad on Põhja-Ameerika, Lääne-Euroopa, Austraalia ja Jaapan. Need on rikkamad ja arenenumad piirkonnad. Lõuna poolsel alal on Aafrika, Lõuna-Ameerika ja Aasia ning need on vaesemad ja vähem arenenud alad.
Termin “arengumaa“ võeti kasutusele ÜRO poolt peale Teist Maailmasõda , kui endised koloniaalriigid hakkasid üles ehitama iseseisvaid riike. Arengumaade üldjoonteks võib pidada suhtelist vaesust riigis, põllumajanduse suurt primaartoodete eksporti ja osakaalu SKP-st ning sõltuvust teistest riikidest. Rahvastiku kasvu ja urbaniseerumise tendents on suur ja esineb kultuurilisi vastuolusid, kuid tehnoloogia areng madal ning tulud on sageli ebavõrdselt jaotunud. (Parts 2000:46)
Üldiselt tehakse vahet majanduskasvul, majandusarengul ja ühiskonna üldisel arengul. Majanduslik kasv tähistab kitsalt reaaltulude kasvu ühe elaniku kohta. Majandusareng on defineeritav kui pikaajaline protsess, mille käigus toimub reaaltulude kasv ühe elaniku kohta, samal ajal kui absoluutse vaesuse piirist allpool elavate inimeste arv ei kasva ning tulude jaotumine ei muutu ebavõrdsemaks. Areng üldisemalt hõlmab lisaks majanduslikule arengule ka kvalitatiivseid ning struktuurseid muutusi ühiskonnas. (Parts 2000:15)
Arengumaade mahajäämuse üheks põhjuseks on ebapiisav varustatus tootmisteguritega. Loodusressursid , inim- ja füüsiline kapital ning tehnoloogia on üheks olulisemaks tootmisteguriteks, mis on omavahel suurima majanduskasvu arengutempo saavutamiseks seotud. Teiseks põhjuseks on arengu astmelisus. Arenguteooria põhiseisukohaselt toimub areng teatud etappide kaupa, mis erinevad üksteisest majanduslike muutuste allikate ja mudelite poolest ja arenguastmed läbitakse kindlas spetsiifilises järjekorras ning see tähendab, et iga järgmine etapp nõuab eelmise läbimist. Üheks põhjuseks on ka majandusliku dualismi olukord, kus heal järjel majandussektori kõrval esineb traditsiooniline ja väheefektiivne tootmisviis. Heaks näiteks on Hiina, mille suurlinna piirkonnad on tehnoloogiliselt väga arenenud, aga maapiirkondades kasutatakse endiselt väga algelisi põlluharimisvõtteid. Viimaseks arengumaade mahajäämuse põhjuseks on rahvusvahelise kaubanduse praegune kuju, kus tegu on pigem ühepoolse sõltuvuse süsteemiga. Suurte korporatsioonide emaettevõtted asuvad tööstusriikides ja tehased arengumaades. (Parts 2000:55)
Peamiseks põhjuseks arengulõhe tekkimisel võib olla ajalooline viis kuidas alasid koloniseeriti. On vahe, kas maad koloniseeriti vaenulikult relvajõuga või pigem majanduslikult koostööd tehes, sellest on tingitud nende riikide tänapäevane areng. Head näide on Suurbritannia kolooniad Põhja-Ameerikas ja Portugali ning Hispaania kolooniad Lõuna-Ameerikas. Kui vallutav riik tegeles koloniseeritud riigis kaubavahetuse ja arendamisega siis saab see riik praegu paremini hakkama kui see ala, kuhu mindi vaenulikult. Arengumaad on enamjaolt endised koloniaalmaad – koloniseeritud riikidel ei ole nii pikka omariikluse kogemust, kui paljudel nö sinisel alal asuvatel riikidel ja riikidel, kes olid pigem vallutajate pool ja seega ei saa neilt eeldada, et nad oskavad kohe hästi riikliku majapidamisega hakkama saada. Põhjusteks võib tuua ka alade erinevad looduslikud tegurid, neis toimunud ajaloolised sündmused, erinevad kultuurilised ja religioossed erinevused ja arengumaade võlakriisid.
Teoreetiliselt võiks arengumaad arengulõhe ületada ja tööstusriikide tasemele tõusta , kuid kindlasti mitte nii vähese ajaga . 20 aastat on majanduslikus ja üldises arengus väga lühike aeg. Suurte põhimõtteliste muutuste ja arengute toimumine võtab aega sajandeid ja just sellist aega olekski arengumaades muutuste elluviimiseks vaja.
Kasutatud kirjandus

Parts, E.(2000). Arenguökonoomika. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus. 263 lk.