Arenguabi vajalikkusest Euroopa Liidule (0)

Arenguabi vajalikkusest Euroopa Liidule
Arenguabi vajalikkusest Euroopa Liidule
Euroopa Liit on maailma suurim arenguabi andja. Vaadates 13. septembri eurobaromeetri uuringut, selgub , et Euroopa kodanikud toetavad endiselt arengumaadele antava abi jätkamist ja isegi suurendamist, vaatamata majanduse kasvu aeglustumisele. Kindlasti leiaks sellele rahale Euroopas endas vajalikku rakendust. Mind häirib, et miljardite ja miljardite eurode suunamist vaestele maadele seostatakse tihtipeale ainult meie kollektiivse heasüdamlikkusega. Mis kasu saab arenguabist Euroopa Liit? 
Saksamaa, Euroopa multikultuursuse etalon , vaevleb praegu suurtes probleemides. Saksamaale on avatud uste poliitika tõttu tulnud elama umbes neli miljonit moslemit, kellele sakslaste kultuur ja keel eriti korda ei lähe. Sisserännanute kõrge protsent tekitab probleeme. Tekkinud konfliktides on vastuvõtjamaa ise paljuski süüdi. Uut rahvusvahelist tööjõudu toodi lihtsamatele töödele, mida riigi elanikud ise ei tahtnud teha. Kolmanda maailma riikidest tulnute palganõudmised on väiksemad, kuid ei läinudki palju aega, kui selgus, et võõrtöölisi on liiga palju ja nendega on raske toime tulla, sest sisserändajad kutsuvad tavaliselt ka oma perekonna järele. Näiteks Itaaliasse tuli eelmisel aastal immigrante 318 000. Kõigile neile ei suudeta pakkuda haridust, kindlat töökohta ja arstiabi. Mõistlikuma immigratsioonipoliitikaga oleks saanud õigel ajal taolist olukorda vältida, mida kahjuks ei tehtud, ning nüüd on raske põgenike voolu pidurdada.
Samas ei saa immigrantidele teha etteheiteid. Euroopa Liit on maailmas üks rikkamaid piirkondi. Olles sündinud arengumaade kehvades elutingimustes, unistatakse paratamatult paremast elust. Kui päritoluriigis valitseb pidev puudus, hakatakse instinktiivselt mõtlema, kust leida paremaid elutingimusi. Isegi mina olen Eestis elades nõnda mõelnud, teades samas, et olukord pole meil võrreldav arengumaadega. See on puuduses vaevlevas ühiskonnas asjade loomulik käik. Kui üks inimene on suutnud võõral maal tööd leida, siis on tema paratamatuks sooviks perekond enda kõrvale tuua. Nii hakkab sisserändajate osakaal asukohamaal järjest suurenema. Võõrtööliste hulgas tekivad väikesed kogukonnad , kus nad elavad, tehes lihtsamaid töid ja saades eluga hakkama. Võib-olla teistele, maa püsielanikele, näib nende elustandard veel küllatki madal, kuid see on ikka kordades kõrgem, kui oli nende emariigis, sest siin suudab riik tagada turvalisust ja stabiilsust. Võõramaalaste sündimus võrreldes asukohamaade inimestega on küllatki kõrge ja makse tuleb riigile vähe või üldse mitte. Paratamatult kuhjuvad probleemid. 
Kõige suurem osa Euroopa Liidu abirahast läheb Aafrikasse. See on omamoodi kõigi maailma probleemide sulatuskatel. Esineb näljahädasid, puhta joogivee nappust, AIDSi levik on raskesti takistatav ja elanikkond kasvab kiiresti. Võiks ju jätta Aafrika maad oma probleeme ise lahendama , aga tänapäeva globaalses maailmas puudutavad need probleemid meid kõiki. Poolnälginud inimesed üritavad vägisi Aafrikast parema elu otsingul üle Vahemere põgeneda. Ainult kõigi nende põgenike sulandumisega meie ühiskonda on väga raske hakkama saada, võib isegi õelda, et suisa võimatu. Parimaks näiteks on Malta, kellele on Aafrikast tulevad põgenikud tõsine koorem . Kultuuriline erinevus on väga suur ning sotsiaalne koormus nende ühiskonnale on üle mõistuse suur. Multikultuursus on eurooplaste identiteedi alus, kuid igal asjal on piirid. 
Sisseränne peab tahes- tahtmata toimuma, kuna Euroopa rahvastik vananeb. Ainult suure immigratsiooni tõttu on raske võõrtöölistele rakendust leida ja neid aidata, nagu sooviksime. Ei usu, et ka sisserändajatele väga meeldiks, kui unistuste maa, kuhu nad saabusid, muutub ajapikku üha abitumaks, vaeveldes suutmatuses nendega midagi peale hakata. Ma mäletan , kuidas ülikooli politoloogiakursusel oli üks käsitletavatest teemadest sallivus. Seal öeldi selgelt, et absoluutne sallivus pole võimalik, sallivus on hea vaid mõõdukas koguses ja õiges kohas. Seega lähtugem reaalsusest, kui paljude inimeste elu suudame paremaks teha, et nende elukvaliteet ei erineks meie omast. Samas tahame ka praegust Euroopat, kus erinevad rahvused ei satuks riigisiseselt omavahel konflikti, säilitada. 
Siin tuleb mängu arenguabi vaesematele riikidele, nende elukeskkonna paremaks muutmine, et puudus ei vaataks vastu igast nurgast. Põgenike arv väheneks, sest kui tagatud on turvalisus ja võimalus toimetulekuks, siis muutuks väiksemaks ka massiline väljaränne . Sisserändajaid oleks, aga väiksema hulgaga on kergem toime tulla ja see on ka Euroopale kasulik. Ainult abi puhul tuleb jälgida ühte tähtsat kriteeriumit. Ühekordselt häda leevendavatest toidupakkidest pole kasu. Sellel võib olla pigem vastupidine toime: nälgivad inimesed hakkavad uskuma, et parem on olukorral lasta jätkuda samamoodi, kui tasuta abi tuleb niikuinii. Raha andes peab investeerima kindlatesse, pikajalistesse projektidesse, mis parandaksid inimeste elukeskkonda ehk siis tegelema pideva arengukoostööga, võideldes ühiselt vaesuse vastu. Euroopa Liit ise rõhutab, et abi võiks olla palju efektiivsem. Kuna praegu jagatakse raha liiga paljudesse projektidesse, pole eesmärgid ja programmid alati järjekindlad. Olukorda õnneks analüüsitakse ja abiprogramme täiustatakse. 
Võib muidugi rääkida ka ajaloolisest taagast, mis meid näiteks aafriklasi kohustab aitama , see aga ei huvita tegelikult mitte kedagi. Tuleb vaadata tõele näkku: arenguabi on Euroopa doonorriikidele sama tähtis, kui vastuvõtjamaadele. Muidugi võib mõnikord olla abi pakkumine seotud ka rikkamate maade moraalse vastutusega vaesemate ees, mis on paljuski seotud ka Euroopa riikide vägivaldse koloniaalminevikuga. Las minevik ja moraalsed kaalutlused jäävad, kuid peamiseks faktoriks, miks vaesemaid riike aidata, on ikka meie endi huvi. Igasugune abi on teretulnud, kuid me aitame teisi ikka peamiselt enda tulu silmas pidades. Tänu arenguabile on võimalik paremini säilitada meil standardiks saanud elukvaliteeti. Üleilmastuvas maailmas kanduvad partamatult arengumaade probleemid meile üle. 
Aeg on raske, tehakse kärpeid, kuid tähelepanu arenguabile jääb. Eriti hea näide on Suurbritannia , kes vaatamata kokkuhoiupoliitikale ei vähenda välisabi. Viimane ulatub endiselt ÜRO soovitud 0,7 protsendini SKTst . Vaesemate regioonide aitamisega aitame iseennast . Meid ei ohusta ülisuured põgenike voolud , kellega pole midagi peale hakata. Nende ühiskondade hädad kanduvad seega meile vähem üle.