Noormets pidas oma põhiülesandeks lavastusele lahenduse leidmist ning tegelaste avamist vaatajatele. Ka oli tema jaoks oluline näitlejatega suhtlemine, aidata neil oma tegelaskujusid paremini mõista jne. Kui näitlejad olid tööl juba prooviruumis oli lavastaja eesmärk panna stseenid ruumidesse, tegeleti misanstseenidega. Lavastaja ei tahtnud laskuda peensusteni. Tahtis teha suuremad ja tähtsamad kohad ära ning hiljem tegeleda detailidega. Noormets ise juhendas mõnikord koha pealt, teinekord aga näitas näitlejatele ette. Mõnikord proovis lavastaja füüsiliselt, kus mingid näitlejad võiksid asuda, kriteeriumiteks oli nähtavus vaatajatele ning teksti kõlamine. Teinekord lasi ta näitlejatel endal proovida ning valiku langetada. Näitlejad said oma ideid välja pakkuda ning tihti nõustus lavastaja nendega.
10.2013 Nokia Kontserdimajas. Muusikal (inglise keeles musical) on eelkõige muusikat ja tantsu sisaldav lavateos, (tantsu ja kõnen osa on võrdse tähtsusega ). Seda peetakse teatrivaldkonna populaarsemaks žanriks. Muusikali žaner omaette on suhteliselt hiljutine nähtus. Kui ballett ja ooper olid algupärased õukonna meelelahutused, mida toetasid võimukad patroonid, kuningad ja aadlikud üle terve Euroopa, siis muusikaline komöödia on alati pidanud ise end ära õigustama , ning ligi meelitama publikut kesk – ja alamklassi hulgast. Nüüdisaegne muusikal pärineb New Yorgist Broadwaylt, kus see hakkas kiiresti arenema 1920. aastatel. Muusikal sai kiiresti ülipopulaarseks ning sundis edestada 19. sajandi operetti. Üle maailma tuntud muusikaliteatrid on tänapäeval West Endis Londonis . USAs on see arv 1 kõrgeima laiendustegurid muusikaline Esimesteks Eestis etendunud moodsateks muusikalideks võib
.....................11 2.2. Ankeetküsitlusel saadud andmete analüüs....................................................14 2.3. Intervjuude tulemused............................................................................24 KOKKUVÕTE...........................................................................................27 KASUTATUD ALLIKAD..............................................................................31 LISAD SISSEJUHATUS ,,Teater on kaduv kunst, ta kaob kohe ära!" on olnud Rakvere Teatri tunnuslauseks alates 1996. aastast, mil teatri juhtimise võtsid üle peanäitejuht Üllar Saaremäe ning direktor Indrek Saar (Karulin 2013: 8). Teatri kaduvus ja lühiajalisus ongi selle kunstiliigi üheks tunnuslauseks. Etendused ja teatrikunst on looming, millesse panustavad väga paljud inimesed. Etenduste keskmiseks kestvuseks on kaks tundi. Uurimistöö käigus tahan välja selgitada, kas teatrikunsti eesmärgiks ongi saavutada vaid
Draamateatri maja on ajaproovile vapralt vastu pidanud. Sellel majal on oma iseloom, eriline väärika vana teatri aura, mis on väärtus omaette. Mis sest, et rutakas igapäevaelus võib see omaaegne kõrgendatud kunstiambitsioonidega arhitektuur ja need rasked ja ebaotstarbekad paekivimüürid naiivselt arhailiste ja anakronistlikena tunduda. Aga tihti küll me tunneme , et ärkab vana maja ja me ei jõua ära imestada: tal on nii palju jutustada. Tänapäeval Eesti Draamateatris istudes on vahes raske ette kujutada, et kunagi esitati nende seinte vahel Wagneri ja Verdi oopereid ning et esimesed Puccini-etendused Eestis toimusid ka siin, tollases Tallinna Saksa Teatris. Tänapäevasest erines lavastuse väljatoomise praktika eelkõige kiiruse poolest. Proovid kestsid kõigest kolm kuni neli nädalat (praegu vähemalt kaks kuud)
· Publik on äraootavalt uudishimulik. Uue ideoloogia sõnastas J. Sütiste 1940 oma artiklis ,,Meie teater aktiviseerugu!" rõhutab teatri ja ühiskonna seose tähtsust, vastandub selgelt eelmisele (s.t Eesti Vabariigi) perioodile. Oli ka õnnestumisi, näitlejatöödes. Nt Liina Reimani nimirollid Gorki näidendites ,,Ema" ja ,,Vassa Zeleznova". 1941. a oli kavas Eesti kunsti dekaad Moskvas, mis jäi alanud sõja tõttu ära. Teatrite võistlus ,,Libahundi" mängimisel peaaegu kõik teatrid lavastasid seda, parim lavastus pidi saama Moskvasse dekaadile. 14.06.1941 küüditamine arusaam süsteemi jõhkrusest. 22. juunil algas sõda. Osa teatriinimesi küüditati, osa läks nõukogude tagalasse, seega read hõrenesid oluliselt. Miks esialgu inimesed ei osanud süsteemi kohe läbi näha? Võib-olla see, et vasakpoolne ilmavaade, mis N oli omane, oli ka haritlaskonnale omane. Suhteliselt mõistlikud
II MS sündmused Jaapanis. Nukuteater kasutatakse käpik-, varras-, karnevali-, varjunukke, marionette jms. Ajalooliselt olnud Euroopas rahvalik ja laadateater, hiljem lasteteater. Eesti nukuteatri algus 1936. Objekti- ehk visuaalne teater kasvas välja nukuteatrist. Kasutatakse eri vahendeid ja ready-made objekte, sh nukke, masinaid, kangast, paberit, värve, varjuteatrit jne. Rõhk mängul, visuaalsetel ja tehnilistel efektidel: nt näitleja värvitakse alles laval ära. Tehnoloogilise teatri keskmes on masinad, arvutimanipulatsioonid. Osavõtuteater vaatajad kaasatakse etendusse ja osalevad etendusterviku loomises. Publikuga suheldakse ja nad saavad etenduse käiku mõjutada. Lava ja saali piir hägustub. Näitlejad suhtlevad publikuga pidevalt. Rakendusteater eesmärk on ühiskondlike probleemidega tegeleda, mitte kunsti teha. Nt foorumteater, kus näitlejad ei pea olema profid. Foorumteater tegeleb peamiselt noortega. Rakendusteatri alla kuuluvad ka
Kui ta rääkis sellest, et ürgmees ennast talle ilmutas, siis hakkas kõlama ürglik muusika just nagu näidendi alguses ning muutus ka valgustus: punakas valgus võttis lava enda alla, et tekitada üleloomulikku efekti. Lavakujundus oli lihtne ja väga tõhus. Näitleja kasutas kõiki abivahendeid maksimaalselt, nii kaua kuni need olid oma tähtsuse ammendanud. Diivan sümboliseeris telekavaatamist meestel, klatsi jutu ajamist naistel. Ürgnaise kujust rääkima hakates, seletas ta ära, et naised on korilased ja neile on oluline info korjamine ja soppamine. Kuju kasutas ta lavastuse alguses, hiljem sellele tähelepanu enam ei pööratud. Oda kasutas ta enda nö ürgmehestamiseks, see sümboliseeris mehelikkust, jahil käimist, pere toitmist ja ülalpidamist. Kõik need efektid olid näitlejale abiks publikule naiste ja meeste erinevuste piltlikuks seletamiseks. Näitleja ise oli kostümeerimata ning märgatava
Kui ta rääkis sellest, et ürgmees ennast talle ilmutas, siis hakkas kõlama ürglik muusika just nagu näidendi alguses ning muutus ka valgustus: punakas valgus võttis lava enda alla, et tekitada üleloomulikku efekti. Lavakujundus oli lihtne ja väga tõhus. Näitleja kasutas kõiki abivahendeid maksimaalselt, nii kaua kuni need olid oma tähtsuse ammendanud. Diivan sümboliseeris telekavaatamist meestel, klatsi jutu ajamist naistel. Ürgnaise kujust rääkima hakates, seletas ta ära, et naised on korilased ja neile on oluline info korjamine ja soppamine. Kuju kasutas ta lavastuse alguses, hiljem sellele tähelepanu enam ei pööratud. Oda kasutas ta enda nö ürgmehestamiseks, see sümboliseeris mehelikkust, jahil käimist, pere toitmist ja ülalpidamist. Kõik need efektid olid näitlejale abiks publikule naiste ja meeste erinevuste piltlikuks seletamiseks. Näitleja ise oli kostümeerimata ning märgatava
Kõik kommentaarid