Andrus Kivirähk "Rehepapp" (0)

Rehepapp
Raamat räägib 19. Sajandi Eesti külast, millele lisavad pilkavat ja humoorikat pilti paljud müütilistele olendid nagu kratid , libahundid, Nõid , Vanapagan , haldjad , külmkingad merilehmad ja Katk.
Kratt oli olend , kes pidi olema igal jõukamal peremehel majas . Krati hankimiseks pidi kõigepealt Krati valmis meisterdama , minema ristteele, kolm korda vilistama ning ootama Vanapagana tulekut. Vanapagan märkis kirja krati saaja nime ning küsinud vastu teise verd , et pärast surma peremehe hing endale saada . Kuna Vanapagan oli hajameelne ning kergesti petetav, kasutasid seda paljud ära tilgutades vere asemel raamatusse sõstramahla. Nii jäigi Vanapaganal hing saamata. Libahundiks said muunduda kõik ,kellel oli nõialt ostetud hallikat salvi , seda peale määrides muutusid otsekohe hundiks ning võisid murda nii palju lambaid ja kitsi kui tarvis . Nõid oli Rehepapi vastand , kui Rehepapp aitas külaelanikke oma nõu ja kavalusega siis Nõid Minna aitas viimases hädas, segades kokku imeravimeid ja salve .Külmkingad, olendid kelle oli loonud vaid kõige õelamad inimesed , hirmutasid ning sõid metsas inimesi. Hoopis huvitavamad tegelased raamatus olid merilehmad, lehmad kes toituvad lumest ning annavad mitmeid kordi rohkem piima kui tavalised lehmad. Nende loomade eripäraks oli ka see, et kui neid püüda tahad, pead kolm ringi ümber nende tiirutama, vastasel juhul nad põgenevad vette. Haldjate kõrvad andvat inimesele viieks aastaks võime loomade keelt mõista, kuid seda teadsid vaid vähesed ning pigem pelgasid neid säravate silmadega olendeid . Kõigil olenditel oli oma kindel ülesanne, elu külas oli paika pandud ning kes vähegi eksis seda ootas ränk karistus või koguni surm, ning lootus et keegi sind ka pärast surma hingedepäeval kaetud laua ning köetud saunaga kodus ootab. Raamatus tuleb selgelt esile eestlaste iseloomustus, milles on domineerivad kadedus ja õelus. Raamatu näidete põhjal võiks välja tuua Räägu Reinu ,kes vihkas mõisnike ja nende teenreid, ning ei kannatanud nende lähedustki. Pea igas peatükis üritas keegi tüssata või teist ära kasutada omakasu eesmärgil. Ka ühiste eesmärkide nimel nagu Katku otsimine oli pigem omakasu kui küla päästmise eesmärgil. Kuid eestlane ei ole rumal, kui häda on käes leiab ta ka kõige viletsamas olukorras lahenduse, nt viis kuidas pääses Aida-Oskari naine Mall Külmkinga nõudmistest. Minu jaoks tundusid kõige huvitavamad tegelased raamatust vanapaar Imbi ja Ärni , Rehepapp Sander ning Katk. Esiteks sellepärast ,et Imbi ja Ärni ettevõtmised olid juba ette hukule määratud, kohati olid nad isegi armsad, kui pärast ebaõnnestumist vaikselt sõnagi lausumata kodu poole sammusid. Kui külas toimusid pulmad või matused olid nemad need kaks,kes alati kotiga kohal olid, lootes midagi paremat hamba alla saada ,ka marditamisest võtsid nad igal aastal osa. Rehepapp Sander oli huvitav oma teravate kommentaaride poolest kui keegi kuskil abi vajas, ei jätnud ta ütlemata seda mida arvas , kuid külas austati teda ning ei pannud tema pilkavaid kommentaare pahaks. Rehepapp ei elanud üksi vaid koos kratt Joosepiga kelle ta oli päästnud mädanemisest ning kes teda aitas ilma,et Sander oleks oma hinge Vanapaganale müünud.
Kuna krattide ja libahuntidega olen ka eelmistes raamatutes kokku puutunud siis Katk ja muud haigused olid huvitavad eeskätt oma liikumise ja edasikandumise põhjal . Katk oli haigus mida kardeti kõikjal , kui teistest haigusest sul õnnestus vabaneda siis Katku eest pääsu polnud. Mustaks surmaks kutsutud haigus, niitis maha kõik inimesed ning jättis külad väljasuremise äärele. Ainus viis Katku hävitamiseks oli tuli , kuid Katku petta on pea võimatu. Raamat oli huvitav, kui paljudes raamatutes on kohti mis kipuvad olema etteaimatavad siis selle raamatu puhul nii ei olnud. Igas peatükis juhtus midagi veidrat huvitavat või naljakat, ning lisandus uus ja põnevaid tegelasi. Lisaks andis raamat palju ruumi kujutlusvõimele. Ainuke mis raamatu puhul häiris, oli tegelaste lihtsameelsus, kuid mis tegi siiski raamatu elavaks.