Filmiretsensioon - Kui tähtis on osata kingapaelu siduda (0)

Mariliis Tisler
11.B
Filmiretsensioon
Kui tähtis on osata kingapaelu siduda
Film , mis pani mõistma, et kõik inimesed on ühesugused ja südamlikud olgugi, et mõni sünnib siia ilma erivajadustega, aga ka nemad on inimesed ja teinekord on nad hoopis toredamad ja mõistavad paremini, kui tavalised inimesed.
Käisin 2. detsembril 2011. aastal vaatamas Kuressaare Linnateatris Pimedate ööde filmifestivali raames filmi Kui tähtis on osata kingapaelu siduda. See film rääkis ühest mehest, kes kaotab töö ja naine viskab ta kodust välja. Ta sõidab tagasi oma kodulinna ja ta võtab vastu ainukese töökoha, mis pakkuda oli ja selleks osutus aimsete erivajadustega inimeste hooldaja amet Paradiisinimelises hooldekodus . Filmi peategelane Aleks sulas oma töökohta sisse ja hakkas nägema kui andekad inimesed nad olid. Ta tahtis neid saata isegi Rootsi Talendijahti ja nad olid isegi juba laval, kui ühel mehel, kellel oli südamega rikkeid hakkas paha ja nad ei saanud oma esinemist edasi teha. Üheks oluliseks pidepunktiks oli ka nende erivajadustega inimeste vanemad, kes ei mõistnud kui andekad on nende lapsed ja mõistsid Aleksi hukka, seejärel ta vallandati, aga kuna inimesed olid juba Aleksi nii omaks võtnud siis kutsus see poiss, kellel oli südamega rikkeid ta enda poole ja nii ta elas seal.Ühel päeval, aga see poiss suri ja toimusid matused, kus ülejäänud tema sõbrad laulsid.Aleks andis neile lootuse , et me teeme kõike seda edasi, just tema nimel ja nii nad osalesid ka ühe Aleksi sõbra kontserdil, kuhu olid tulnud ka kõik vanemad. Pärast esinemist olid vanemad väga uhked oma laste üle ja Aleks oli ka väga õnnelik, kuna tema naine võttis ta tagasi koju enda ja lapse juurde.
Selle filmi režissöör oli Lena Koppel, kes on ülesse kasvanud Kanadas Torontos. Ta on filmi õppinud Berlinis ja Zürichis ning stsenaristikat Stockholmi Draamakunstide Akadeemias . Koppel on teinud mõned lühifilmid ja neli täispikka mängufilmi. Tema debüütfilm "Tõe hetked" linastus PÖFFil 1998. aastal ja seal mängisid kaasa ka Eesti näitlejad. Tema film pani mind mõistma, et kõik inimesed on ühesugused hoolimata nede erivajadustest millega mõned sünnivad, aga see ei tee nendest kohe inimest, kellest peaks eemale hoidma.
See film tundus kohe, kui selle treilerit nägin, väga liigutav ja mõtlema panev olevat. Otsustasin siis vaatama minna ja ma ei pettunud . Vahepeal mõnes kohas tuli isegi pisar silma näiteks matuse ajal ja siis kui nad Aleksi sõbra kontserdil esinesid, sest see kui kaua nad seda ette planeerisid, et nad saavad kuskil esineda oli väga hea. Ma arvan,et ma vaataks seda filmi veelkord , sest see oli üks parimaid Rootsis tehtud filme siiamaani, mis mina näinud olen. Alguses tundus, et filmi peategelane Aleks ongi selline loru tüüp, kes ei viitsi midagi teha, ega saa millegiga hakkama, aga mida lõppu poole seda rohkem ma mõistsin kui sooja südamega ja hea inimene tegelikult ta on. Kahjuks ei saa ma seda võrrelda mõne teise filmiretsensiooniga, kuna ei ole ennem teinud seda. Ma arvan, et inimesed kes seda filmi vaatama lähevad tulevad tagasi väga positiivse suhtumisega erivajadustega inimestesse.