"Topeltelu" retsensioon (0)

„Topeltelu“
Käisime vaatamas lavastust nimega „Topeltelu“, mis toimus 13. jaanuaril kell 19:00 Haapsalu Kultuurimaja suures saalis.
Näidendi originaalautor on Ray Cooney. Näidend on tõlgitud eesti keelde Hannes Villemsoni poolt. „Topeltelu“ lavastajaks on Enn Keerd ja kunstnikuks Kristina Lõuk (külalisena). Näitleijaid ei olnud selles lavastuses palju- Karin Tammaru , Liina Tennosaat (külalisena), Sepo Seeman, Jaan Rekko, Feliks Kark või Cardo Sommerhage (külalistena), Laura- Retti Laos või Nora Vahenurm (külalistena).
Lavastaja Enn Keerd on sündinud aastal 1956. Ta on lõpetanud Põlva Keskkooli ja Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri. Nüüd töötab aastast 1978 teatris Endla.
Kunstniku Kristina Lõuk kohta puudub informatsioon.
Peategelast mängis Sepo Seeman. S. Seeman on sündinud aastal 1971 Noarootsi vallas. Ta on lõpetanud praeguse Haapsalu Põhikooli ning tegeles ka kohalikus En Garde vehklemisklubis vehklemisega. Aastal 1993 lõpetas S. Seeman Tallinna Pedagoogilise Instituudi , õppis näitejuhi eriala. Hetkel töötab S. Seeman Pärnu teatris Endla ja laulab ansamblis Kala. Sepo Seeman on pälvinud kolm korda publikulemmiku preemia Endla teatris.
Etendus oli lauskomöödia. Minu jaoks oli algus kõige huvitavam kui tütar ja poeg said teada, et neid on täpselt sama nimega, sünnikuupäeva ja ametiga isa. Tänu sellele etendus läks kohe alguses juba põnevaks. Tuli huvi kohe edasi teada, mis juhtuma hakkab, kuidas saavad lapsed kokku saada, miks naised aru ei saa, et see sama mees on jne... Terve etendus oli üks suur petuskeem naistele. Isa tootis ainult valesid juurde ja lõpuks ei saanud ta enam nendest välja rabeleda ja tõde pidid tulema päevavalgusele. Näitlejad olid väga professionaalsed ja olid oma osas kogu aeg sees. Kõige rohkem meeldis minule lõpp, sellepärast, et kõik külma vee sai isa endale kaela. Terve etendus räägibki sellest, kuidas John ehk isa elab topeltelu. Tal on kaks naist, ühe naisega on tal tütar ja teisega poeg. Tema lapsed leiavad üksteist internetis suheldes ja soovivad kokku saada. Sellest saab isa teada ja hakkab kokku valetama igasuguseid valesid ja lõpuks tuleb kõik välja.
Etenduses oli palju väljendusvahendeid- miimika , žestid, kehakeel ja kõne. Lavastus ja kunstiline pool olid väga hästi tehtud. Kogu aeg oli sama taust ja midagi ei vahetunud. Oli tehtud ühe korteri tuba lavale ja siis vaheldumisi oli see ühe naise korter või teise. Laval oli kogu aeg liikumine, aga mitte nii palju, et oleks pilt sassi läinud. Väga hästi oli kogu aeg aru saada, kummas korteris tegevus toimus. Muusikat ei olnud seal palju, ainult kui mingi väike vahe oli või lasti telefoni helinaid sealt ainult ja mitte midagi muud. Ei olnud tunnet ka, et midagi oleks muusikalise osa pealt puudu jäänud. Oma rolle mängisid kõik väga hästi välja. Minule ei jäänud tunnet, et keegi oleks tahaplaanile jäänud või kehvemini oma rolli mänginud kui mõni teine näitleja. Kõige meelsamini meeldis mulle Stanley isa roll. Ta oli vana juba ja ei saanud aru kas ta oli hotellis mere ääres või poja juures Londonis. Ta kohati ei teinud mitte midagi erilist seal laval, aga kogu aeg ta tegi midagi ja jäi silma oma totrate küsimuste ja tegude poolest. Stanlyl oli kogu aeg raskusi oma isa talitsemisega. Kõige eelenva pärast meeldis mulle Stanly isa kõige rohkem.
Etendus oli komöödia ja see ei pannud mind noorukit probleemidele mõtlema. Tegemist oli pereeluga ja mina ei ela seda ning ma ei oska ka probleeme välja tuua. Tavaliselt kui komöödia on siis sa ainult naeradki ja ei hakka mõtlema eluprobleemidele, sellepärast ei oska ma neid ka praegu välja tuua.
Etendus oli väga korda läinud ja publik jäi rahule. Kui oli lõpp ja publik saalis hakkas plaksutama oli kõik tavaline nagu ikka- näitlejatele viiakse lavale lilled ja nad käivad mitu korda ees kummardamas. Aga viimasel korral kui näitlejad tulid kummardama oli teisiti terve saal tõusis püsti ja aplodeeris väga valjult. Näitlejate nägudelt oli ka imestust näha, et selline tõusev aplaus ei ole iga päevane nende elus. Sepo Seeman on ka üles kasvanud Läänemaal ning see võis kindlasti veel juurde anda inimestele, et oma kodukandi elanik ikkagi ja nii kaugele jõudnud.