"Nimed Marmortahvlil"- on see tasu vabaduse eest ? (0)

`` Nimed Marmortahvlil `` - on see tasu vabaduse eest ?
Albert Kivikase samanimelisel romaanil põhinev film `` Nimed Marmortahvlil`` räägib koolipoistest, kes vabatahtlikena läksid Vabadussõja rindele kaitsma oma kodumaad . See on väga huvitav ja põnev sõjadraama kus saab jälgida koolipoiste mehistumisest, otsustest ja vabaduse hinnast . Läbivaks teemaks on kommertskooli poisi Ahase ja tema klassikaaslaste eneseleidmine läbi kahtluste ja ka esimese armastuse.
Film tekitab küsimuse kas saavad nad tasuks armastuse ja isamaa või jäävad neist mälestuseks vaid nimed marmortahvlil?
Vaatasin filmi ``Nimed Marmortahlil`` esimest korda. Millegipärast ma ei olnud seda filmi varem vaadanud, kuna arvasin, et see pole huvitav. Filmi tegevus toimub 1918-1920 aastatel, kui toimus Eesti Vabadussõda punaarmee okupatsiooni vastu.
Peategelasteks on Kommertskooli seitsmenda klassi poisid kes teevad otsuse minna vabatahtlikena sõdima kodumaa eest.
Lisaks Ahas Hennule on kesksel kohal Käsper kes on klassis liidriks, Käämer kes on kommunistlike vaadetega, Mugur, Kohlapuu, Konsap , Tääker, Konsap ja filossoofilistele mõtisklusetele kalduv Martinson .
Aasta 1918. on tekkinud uus riik - Eesti Vabariik. Aga talvel tungib Nõukogude Venemaa Eestile kallale. Eesti Kaitsevägi kuulutab välja mobilisatsiooni, mis aga kukub läbi ja nii jääb loota vaid vabatahtlikele.
Nii otsustavadki lõpuklassi poisid Käsperi üleskutsel minna sõdima kodumaa eest. Nad kõik on alles väga noored ja kõigil pole oma vaated veel välja kujunenud.
Henn Ahas on pärit kehvast maaperest ja tema otsus pole algul kindel. Peale tulevahetuse eest põgenemist linnas satub ta vaksalis kokku neiu Martaga, tema onu ja Soome ohvitseriga. Kuna punaarmeelased otsivad koolimütsiga poissi ja Ahas ei saa aru Marta hoiatusest müts ära võtta. Nii tahab punaarmee miilits tedagi kinni võtta. Teda päästavad Marta onu ja Soome ohvitser ja neil õnnestub koos põgeneda. Ahasele saab selgeks, et ka soomlased ei hoia sõjast kõrvale.
Koju jõudes kohtub ta metsa vahel vanema venna Antsuga, kes ise läheb rindele punaarmeesse ja püüab Hennu keeleta sõtta minemast. Kuid kohtumine vaid aitab Hennu otsust langetad ja tema peab õigeks olla kodumaa kaitsate poolel. Nii satuvadki vennad vastasleeri . Antsu rahalise abita aga ei oleks viletsast kodust pärit Henn koolis saanud käia.
 Nii sattubki ta kokku oma klassikaaslastega ja neist saavad 2.rühma võitlejad. Kuna tegelikkuses puudub neil ettevalmistus sõjapidamiseks, siis esimesel kokkupuutel vaenlasega põgenevad nad taha vaatamata jättes maha ka oma püssid.
Nad saavad oma eksimusest aru ja järgmises lahingus on tublid ja kartmatud.
Kui mõisas peetakse võidupidu läheb Henn lähedases talus elava Marta poole. Hommikul mõisasse naastes leib ta, et punaväed on tapnud tema kaaslasi ja võtnud mõisa enda kätte. Kuna tal on seljas Marta käest saadud poolkasukas, ei peeta teda vaenlaseks. Tänu sellele õnnestub tal päästa Marta, kes on ka kinni võetud. Koos põgenevad nad üle lageda välja kahuritule all ja jõuda omade juurde. Kuid ta kaotab silmist Marta ja arvab , et neiu sai surma. Noori aga ootab ees suur lahing kus on ülekaalukas vaenlane. Õnneks viimasel minutil saabuvad appi Soome vabatahtlike väed. Mitmed kaaslastest on aga saanud kangelastena surma. Ahas oli aga peale Käsperi surma määratud rühmavanemaks. Ka Ahas saab haavata, tema vend aga lastakse kokkupõrke käigus maha, sest ta on punaarmee ridades.
Lõpuks saab Henn ja tema ellujäänud rühmakaaslased aumärgid vapruse eest. Samas sõjaväerongis on haavatute eest hoolitsev Marta ja nad saavad kokku.
Tagasi kooli jõudes leiab ta, eet langenud sõprade koolilaudadel on lilled. Koolidirektor aga lubab nende kõigi nimed kraapida marmortahvlisse.
See on tulevastele põlvedele meenutuseks vapratest koolipoistest, kelle tuli nii noorelt otsustada ja saada täiskasvanuks. Nende otsuseks oli astuda välja oma kodumaa, vaba Eesti Vabariigi eest ja nad ei surnud asjata.
Nimede jäädvustamine oli ja on nendele tasu vapruse eest ja jääb alati meelde tuletama kõigile noortele, et iial ei tea, kuna on vaja otsustada ja leida õige tee.
Arvan, et nende noorte kõige suurem tasu on surematus ja vaba Eesti Vabariik.