Nimed marmortahvlil (2)

Nimed Marmortahvlil
Albert Kivikase romaan „Nimed marmortahvlil“ jutustab noorte koolipoiste esimesest sõjakogemusest aastatel 1918-1920, mil toimus Eestis Vabadusõda punaarmee okupatisooni vastu.
Peategelasteks on Tartu Kommertskooli seitsmenda klassi õpilased: Ahas , Käsper, Käämer, Tääker, Miljan , Mugur, Konsap , Kohlapuu jt. Ahast võiks iseloomustada kui vaikse ja tagasihoidliku poisina, kes ei teinud oma otsuseid kiiresti, vaid alati kaalutles. Tal oli kaks head sõpra Käämer ja Käsper, kuid viimased omavahel üksmeelt ei saanud kuidgi leida. Käämer oli vaeste laps nagu Ahaski ja talle oli oluline tööliste heaolu. Ta oli kõva sotsialismi pooldaja ja uskus, et punaste võimu all olles saab olema töörahval kergem elu. Käsper, seevastu, oli rikkamate vanemate laps ja tuline rahvuslane. Talle oli tähtis Eesti iseseisvus ja sõltumatus teistest riikidest. Ta ei kahelnud kordagi minna sõtta enamlaste vastu, sest tema soov kaitsta oma kodumaad oli sedavõrd suur. Alati, kui Käsper ja Käämer kokku juhtusid saama, tekkis nende vahel vaidlus. Üks süüdistas teist tema rikkuses ja hoolimatuses töörahvast, teine aga esimest tema reeturlikkuses ja enamlastele pugemises. Nõnda nad siis vaidlesid, kui Ahas kõrval seistes ei öelnud sõnagi.
Päeval, mil kuulutati välja üldmobilisatsioon, oli näha kahtpidi mõistmist. Töörahvas koos Käämeriga ei näinud sellel mingit mõtet, sest tema ju tahtiski, et siin valitseksid sotsialism ühes punastega. Käsper aga oli mobilisatsiooni poolt, sest ta nägi selles ainust võimalust peatada punaste pealetung . Käsper oli üks Eesti Noorsoo Rahvusliku Liidu ninameestest ja seetõttu väga aktiivne sealsetes üritustes. Tihti toimusid tema liidu ja Vene Revolutsiooni Toetajate Ringi kõnekoosolekud, kus mõlemad pooled vaidlesid oma erinevate tõekspidamiste ja vaadete üle. Ahas ei suutnud otsustada kummale poolele võiks jääda tema. Ta teadis, et on pärit vaesest perekonnast ja tihti peab kannatama raha puuduse tõttu nälga. Ka tema vend oli punaarmees, kes Ahast mitmel korral aidanud. Samuti tema vanemad olid terve elu elanud viletsalt, pidid orjama mõisnikke ja kuna punased lubasid vaestele maad, siis ka Ahase vanemad olid venelaste poolt. Nende väidete järgi oleks võinud ka Ahas olla enamlaste ja sotsialismi pooldaja. Kuid samas teadis ta, et kui tulevad punased ei saa Eesti olla enam vaba.
Varsti, kui katkestati sõja tõttu kool, läks Ahas vanemate juurde maale, teised koolivennad vabatahtlikeks pataljoni . Viimast aga Ahas ei teadnud . Peagi kuulis ta oma koolivendadest Tääkeri isa kaudu, kes just oli tulnud oma poega vaatamast. Ka Ahas palus oma isa, et too viiks teda oma koolivendi vaatama. Kogu külaskäik lõppes aga sellega, et ka Ahas otsustas minna vabatahtlikuks. Alguses ta ei teadnud kas tegi ikka õige otsuse, kuid varsti ta enam selles ei kahelnud. Ta ei saanud näidata, et on arg ja ei võitle Eesti vabaduse eest samal ajal, kui tema koolivennad olid juba käinud ka lahingus. Veel kuulis ta teiste käest, kuidas esimese ohvri oli tapnud Kohlapuu ja eriline oli see just seetõttu, et Kohlapuu oli ennem paadunud patsifist . Nende rühmaülemaks oli Käsper. Esimene lahing Rannu mõisa juures lõppes sellega, et kogu teine rühm põgenes. Hiljem selgus, et esimene põgeneja oli olnud Ahas. Teda oli järsku haaranud surmahirm , mis ei kadunud kuhugile ka järgnevates lahingutes. Kõik olid natuke pettunud ja eriti pärast seda kui kuuldi, et samal ajal kui nemad põgenesid, olid teised vallutanud Rannu mõisa. Ahas teadis, et maksku mis maksab, aga enam ta sellist viga ei tee. Poisid pidid oma retkedel kannatama nälja, külma ja suurt väsimust. Mida aeg edasi, seda julgemaks mindi , kuid teadlik hirm oli alati olemas. Võideti mitmeid lahinguid ja saadi ka palju saaki. Punaarmees sõdinud hiinlastel olid soojad kasukad ja saapad , mis kulusid poistele marjaks ära, Tääker sai koguni kuulipilduja, mis saatis teda hiljem mitmetes lahingutes ja oli nii mõnigi kord otsustaja võidu üle. Palju kurbust tõi nende oma kooli poisi langemine läbi enda mehe kuuli. Korda – mööda oli neil võite ja kaotusi. Kord tuli vaenlane nende peale ja kord nemad vaenlase salga peale. Vahepeal hukkus väike Mugur ja nende paksuke naljahammas Miljan. Viimane oskas alati nalja teha, tuua kõigile ka kõige süngemas olukorras väikese naeratuse näole. Miljan armastas palju süüa, seda tõestas ka kolm pätsi leiba tema seljakotis, mis leiti pärast ülevaatamist kui ta oli langenud. Tore kaaslane oli läinud ja kõigil tuju paha.Vaenlane oli tugev, lisaks venelastele sõdisid seal ka hiinlased ja kanged lätlased oma polkudega. Viimastest teadsid rääkida Elva kandist neid külastama tulnud soomusronglased. Räägiti kuidas lätlased oma patareidega raudteid õhku lasevad ja sellega soomusrongide teed ära katkestavad. Varsti sai terve teine rühm tunda läti polkude sitkust.
Partisanid koos vabatahtlikega olid just vallutanud Pikksilla, kui Käsper ja Ahas läksid õhtul uurima vaenlast. Teel nägid nad jälgi ja said peagi ka nende jälgede omanikule, vaenlase maakuulajale, järgi. Leidnud punaste asukoha oli selge, et too õhtu nad enam rünnata ei kavatse aga järgmine päev paistab vägagi väsitav tulla. Tagasiteel oma rühma juurde otsustasid Käsper ja Ahas korraks maha istuda ja puhata . See oli vist esimene kord kogu sõja jooksul, kus neil oli võimalik kahekesi pikemalt rääkida. Selgus, et Käsper oli oma vaateid sõja kestel muutnud. Ta oli aru saanud, et ka punaste poolel võideldakse tõsiste ideede eest. Nad rääkisid pikalt ja oleksid tõenäoliselt veel edasi vestelnud kui ei oleks kuulnud lähenevaid ratsanikke. Mõlemad pooled said aru, et tegemist on vaenlasega ja anti tuld . Viiest ratsanikust lasti maha kaks. Kuid korraga sai pihta ka Käsper. See oli silmapilkne surm. Ahas oli nõutu, tema hea sõber oli läinud. Varsti tulid Kohlapuu ja Konsap ning Ahas pidi seda kurba uudist ka neile teatama. Järgmisel päeval tänas pataljoniülem Ahast tema vapruse eest ja määras ta uueks juhiks Käsperi asemel. Neil toimus mitu lahingut ja vahepeal oldi juba hädas, kuna vaenlasel oli soodne asukoht ja too ei mõelnudgi taganeda. Pärast mõningast mõtlemist saadi aru, et olukorda saab päästa vaid Ahas. Ta tormas koos oma rühmaga üle lageda välja lepiku poole, teades iga hetk, et on surma suus . Kuid nad jõudsid kõik tervelt kohale ning pärast kolme kogupauku oli vaenlane põgenemas. Järgmiseks oli plaan vabastada ka Valga. Haavata sai Kohlapuu, kellel ütles hiljem mõistus üles. Samuti ka Ahas. Ahase jaoks oli see viimane võitlus, sest ta oli andnud endast kõik ja keegi ei saanud temalt rohkem enam nõuda. Lahing lõppes edukalt ja sellega oli sõda võidetud. Ärgates järgmisel päeval talutoas, sai ta Tääkerilt teada, et ka Konsap läks.
Nüüd, kus sõda oli lõppenud, sai ta minna tagasi Tartu ja hakata uuesti koolis käima. Jõudes koju, nägi ta, et kõik ta toas on endisel kohal, midagi ei olnud muutunud. Perenaine tõi talle vahepeal vennalt saabunud ümbriku, milles oli ühes kirjaga ka raha. Selle raha otsustas Ahas saata postiga oma vanematele. Nüüd läks ta koolimajja ja märkas, et ka seal oli kõik endine, v.a. Langenud kaaslaste tindipotidessse asetatud lillekimbud. Direktor lausus, et langenute nimed lõigatakse kooliseintele marmorisse, jäädavaks mälestuseks siin õppiva uue, vaba rahva noorsoole. Ahas aga teadis, et neile on need lõigatud südamesse...Täägiga...