"Miks ma näen ennast tulevikus tööl omavalitsuse sotsiaaltöötajana" (0)

ESSEE
"Miks ma näen ennast tulevikus tööl omavalitsuse sotsiaaltöötajana"
Mõned filosoofid väidavad, et inimese missioon on kodeeritud tema lapsepõlve unistustes. Mõeldes nendega kaasa tuletasin meelde, kes ma olin lapsepõlves - milline olin, millised asjad olid olulised?
Kõige rohkem mäletan , et tähtis oli õigluse eest seista ning nõrgemaid kaitsta. Mulle meeldis konfliktide reguleerimine, ühiste tegevuste korraldamine ning mängude organiseerimine. Ma tahtsin alati olla olemas nende jaoks, kes seda soovisid ja vajasid. Tihtilugu pöörduti just minu poole , kui oli tekkinud riid ning vajati lepitust või keda eirati mängus või kui tunti end kurvana.
Nii palju, kui ma mäletan, olen ma alati tahtnud aidata teisi inimesi ning ma ei salli tõrjuvat käitumist inimeste suunal, kes on mingi põhjuse pärast teistsugune (välimus, probleemid perekonnas jne.). Kui ma märkasin, et noritakse ja kiusatakse, siis sekkusin ja üritasin rääkida, et inimestesse tuleb suhtuda võrdväärselt.
Isegi puberteetieas, kui teised tüdrukud tundsid huvi vastassoo esindajate vastu, nendega koos ajaveetmisest, siis mina tahtsin muuta koduhoovi noorte seltskonna elu paremaks. Klassiõed panid mulle selle eest hüüdnime „Laste Leenin“.
Ma tunnen, et minus on palju potentsiaali töötada sotsiaaltöötajana ning leian, et minu missioon siin elus on inimeste abistamine , toetamine, panustamine ühiskonna paremaks muutmiseks. Teiste aitamine annab hea enesetunde, ma tunnen end kasulikuna ja väärtusliku ühiskonnaliikmena.
Sotsiaaltööd õppima otsustasin minna täiskasvanuna, ehk siis kui elu kuldtõed olid selged ja prioriteedid paigas.
Esimesed õpingud selles valdkonnas tegin Haapsalu Kutsehariduskeskuses Hooldustöötaja erialal. Õppimisprotsessi ja praktika käigus minu maailmapilt muutus palju avaramaks ja andis tõuke , et minna edasi õppima Haridus on mulle olnud väga tähtis ja need õpingud on aidanud jõuda sinna, kus ma täna olen. Tänasel päeval olen kasvataja Hoolekandekeskuses SA ning leian, et minu senisest elust kogutud pagas ja hariduse käigus omandatud teadmised võiksid kokku anda soodsad eeldused selleks, et saada südamelähedases valdkonnas töötades neist ka maksimaalset kasu.
Esimene kokkupuude Kohaliku Omavalitsuse sotsiaaltööga oli minul kolmandal kursusel LVRKK ametniku praktikal. Tutvusin siis erinevate spetsialistite tegevustega. Seal taipasin, kui väärtuslik on iga inimese lugu ja kui suurt vastutust kannavad spetsialistid kellegi ellu sekkudes. Sotsiaaltöötajal peab olema tugev õiglustunne, empaatiavõime ja kindlasti hea haridus , sest teadmised aitavad ära tunda ühiskonna valupunkte, mõista sotsiaalpoliitikat, hinnata inimeste abivajadust ja valida sekkumisviise.
Mulle sai selgeks, et ei tasu selles töös loota kergeid võite ja kõrget kuupalka, aga eneseteostust ja võimalusi oma ideede eest välja astuda kindlasti saab kuhjaga. Näen sotsiaaltööd, kui põnevat väljakutset ning võimalust inimeste jaoks midagi tõesti ära teha, olla neile nende teekonnal toeks ja suunanäitajaks.
Iga päev õpetas midagi uut: kuidas paremini mõtteid juhtida, kuidas end selgelt ja arusaadavalt väljendada, kuidas päriselt kuulata, tasakaalu hoida ja kannatlik olla. Omavalitsuse sotsiaaltöö keerukus ja väljakutsed vaidlemata arendavad võimet tunda rõõmu väiksetest asjadest ja märgata head nii enda kui teiste elus. Tundsin rõõmu praktika käigus sellest, et sain olla osaline arenevas valdkonnas. See on andnud ka teadmise, et ühel hetkel võin olla ise parimate lahenduste leidja ühiskonna jaoks.
Oma praeguses töös pean oluliseks seda, et olen laste, noorte ja kollegide jaoks päriselt olemas. Oskan kuulata ja mõista ilma eelarvamuste ja hinnanguteta. Olen orienteeritud tulemustele, kohustusetundlik, hea suhtleja ning mulle meeldib meeskonnatöö . Üheks minu positiivseks omaduseks on kriitilises olukorras leida häid lahendusi või siluda konfliktseid situatsioone. Minu küsimus ei ole „Kas saab?“, vaid „Kuidas saab?“. Olen strateegilise mõtteviisiga, meeldib mõelda loovalt.
Töötan ametikohal, kus on tulnud suhelda väga erinevate inimestega - lasteaiaealistega, eakatega ning puuetega inimestega. See on andnud oskuse tunda erinevat tüüpi inimesi ning õpetanud, kuidas neid mõista ja nendega suhelda. Hoolekandekeskuse eesmärgiks on oma klientide igakülgne toimetuleku toetamine, soodsate teenuste pakkumine ning huvitegevuste soodustamine. Keskus peab tagama mitmekülgse päevakava , et kliendil oleks seal hea ja turvaline olla. Kui inimesel on sotsiaalselt kõik hästi, on ta hea nii lähedastele, riigile, kogu ühiskonnale. Kui kliendil on keskuses hea ja turvaline elada, on keskus saavutanud oma eesmärgi.
Hindan oma kursisolekut sotsiaalvaldkonnaga väga heaks, seda tänu teaduslike materjalide lugemisele, kui ka kokkupuudetele inimeste erinevate eluprobleemidega. Olen veendunud, et igale inimesele on olemas sobiv ja võimetele vastav tegevus või töökoht, et osaleda kogukonna tegevustes. Arvan, et ametikoht kohalikus omavalitsuses on hea väljakutse , sest et tegemist on minu soovitud elukutsega, mida püüan oma elus saavutada. Olen kiire õppija, kohaneja, innovaatiline , tegutsen läbimõeldult ning olen valmis panustama enda mõtteid ja ideid, et toetada olemasolevat süsteemi edasi arendamisel.
Näen, et KOV vajaks uusi ideid, et muuta töö efektiivsemaks, näiteks: viia läbi regulaarseid uuringuid ja kaardistamisi abivajaduse ulatuse määratlemiseks, suurendada eluasemeteenuste osutamise võimalusi, laiendada erinevate eluasemeteenuste skaalat , võimaldada enam hoolekandeteenuseid eakatele ja puuetega inimestele, arendada ja mitmekesistada hoolekandeteenuseid lastele ja lastega peredele , arendada ja teha koostööd riigi- ja haridusasutustega väikese konkurentsivõimega ja muukeelse elanikkonna gruppidele nende abistamiseks tööturule naasmisel, surendada ennetavate teenuste ja tegevuste osakaalu sotsiaaltöös, aidata kaasa ja toetada sotsiaalvaldkonnas tegutsevate vabaühenduste suutlikkuse suurendamisele, parandada perearstiteenuse kättesaadavust ,võimaldada eriarstiabi ravikindlustusega hõlmamata isikutele, parandada koostööd hoolekande-, tervishoiu- ja haridustöötajate vahel, luua võimalusi noorte spetsialistide tööleasumiseks.
Enda poolt pakun veel välja sotsiaalettevõtliku idee, mis on lahenduseks meditsiiniabi paremaks kättesaadavuseks maakohtades. Tänapäeval koonduvad kõik arstid linna ning maakohtadesse on raske leida püsivat töötajat, kes pakuks meditsiinilist abi ning seetõttu sulgetakse olemasolevad perearstikeskused. Maal elades puutud sa kokku ka piiratud transpordivõimalusega (nt. buss sõidab kaks korda päevas, hommikul ja õhtul). Linnas arsti külastades, kulub eakal selleks terve päev, sest bussigraafik ei võimalda enne õhtut koju minna.
Sihtgrupiks on eakad , kes ei saa tervisliku seisundi tõttu liikuda kodust kaugemale. Eakad, kel on raskusi toime tulla teises keskkonnas. Eakad, kes ebapiisavate transpordivõimaluste tõttu ei hakka linna arsti juurde minema. Minu mõtteks on auto-apteek, mis annab inimestele võimaluse soetada ravimeid ning mis pakub meditsiinilist abi. Alustada võiks projektina ja selle aja jooksul veenduda selle uuenduse otstarbekust. Ise ennustan, et sihtgrupp võib kujuneda isegi laiemaks, kui algselt võib fikseeritud olla. Loodan väga, et selle idee takistuseks ei tule probleem, milleks on majanduslik olukord, mis sunnib arste minema välismaale ning spetsialistidest tuleb puudust.
Ma loodan, et mina näen ennast juba varsti omavalitsuse sotsiaaltöötajana, sest see on olnud juba kaua aega minu soov. Omavalitsuses töötades saan ma rakendada kõiki enda olemasolevaid teadmisi ja oskusi ning viia täide uuenduslikke suuni, mis aitavad muuta sotsiaalsüsteemi tulemuslikuks.
4