"Kõiksuse lühilugu" - Ken Wilber (0)

„Kõiksuse lühilugu“
Lyugesin Ameerika autori Ken Wilberi raamatut „Kõiksuse lühilugu“.
Wilber tutvustab selles raamatus midagi, mida nimetatakse „Integraalseks lähenemiseks“.
Mina sooviksin lähemalt tutvustada kosmose nelja nurka, mis peegelduvad Wilberi koostatud integraalsel mudelil . Kõigepeal pean aga rääkima holarhiast. Sõna holarhia kasutatakse põhimõtteliselt samas tähenduses nagu on sõna hierarhia . Eristamise põhipõhjus on see, et sõnal hierarhial on inimeste meeltes on seos türanlike hierarhiatega, kuid holarhia käib vaid loodusliku hierarhia kohta. Looduslik hierarhia on suurema terviklikkuse poole püüdlev korrastatus. Näiteks molekulid kogunevad rakuks ja nii on üksikute molekulide summa väiksem kui rakk ehk tervik – molekulid üksi ei oma seesuguseid omadusi nagu on neil rakus koos töötades – rakk on holarhiliselt organiseeritud ning ilma selleta oleks meil vaid hunnikud , mitte tervikud. Iga tervik on jällegi millegi suurema osa. Kui hoolon ehk holarhia aste hakkab oma positsiooni kuritarvitama, soovides olla vaid tervik, mitte tervik-osa, tekib patoloogia ehk kõrvalekalle, mida meil on kohustus rünnata ja hävitada.
Üks hetk hakkas Wilber kõiki hooloneid kaardistama, üritades leida, mis on neis sarnast. Ta kõrvutas ja võrdles neid erinevate juba olemasolevate süsteemidega. Algselt oli tal oletus , et kõik kaardid viitavad justkui samale alale , kuid on ühe ja sama asja eri versioonid – nagu oleks tegu eri aegadel ja eri inimeste poolt samast alast tehtud maakaartidega. Uurimise edenedes avastas ta, et tegelikult on kaartide vahel suured erinevused ning mõnel kaardil muutusid hoolonid arenedes väiksemast suuremaks , teistel jällegi suuremast väiksemaks.
Lõpuks töötaski ta välja integraalne mudeli, mille järgi saab maailmast parema pildi, kui seda vaadelda neljal veerandikul. Igal veerandikul on oma hoolonite tasemed, mis hõlmavad eelmist, lisades enda poolt veel midagi väga iseloomulikku. Esiteks on ülemine parem – välimine individuaalne ehk käitumuslik veerand. Selles on tasandid, mis tulevad ette bioloogiaõpikutest: alguses on aatomid , neile järgnevad molekulid. Prokarüoodid, eukarüoodid, kesknärvisüsteemiga organismid – nad kõik järgnevad üksteisele. See tase on seotud väga põhiliste emotsioonidele – soojätkamine, iha, hirm, vägivald. Teiseks, üleval vasakul, on individuaalne sisemine veerand ehk tahteline osa. Selle holarhia alumised tasemed on näiteks haaramine, ärritatavus ja aisting, kõrgemal on juba emotsioonid , sümbolid ja mõisted.Need ei ole teaduses kirjeldatud, sest neid saab tõeliselt tunda vaid enese sees, kuid objektiivne kirjeldamine on võimatu.
Integraalse mudeli kaks alumist veerandit peegeldavad kollektiivsust. Sisemise kollektiivse tähenduses mõistab Wilber kultuurilisust, mis ühendab ühe kogukonna liikmeid. Väline kollektiivne – alumine parempoolne veerand – on sotsiaalse tähendusega. Kuigi esmapilgul ei tundu kahel veerandil suurt erinevust olevat, peegeldab kollektiivne kogukonna maailmavaadet, sotsiaalne aga kogukonna maailmavaate materiaalset baasi.
Huvitav oli aga see, et ka mitteinimhoolonitel on ühine maailmavaade, justkui ühine kultuur. Ühesuguse välimusega hoolonitel on ka ühesugune sisemus. Kvargid ei ole võimelised reageerima kõigile keskkonna stiimulitele, sest nad reageerivad vaid väga kitasle spektrile. Seega kõik stiimulid nendeni ei jõua, need on kui võõrkeel, mahtumata kvarkide maailmaruumi. See ei tähenda, et neid stiimuleid olemas ei oleks. Minu jaoks oligi see raamatu üks olulisi punkte – sellega on edukalt tõestatud paralleelmaailmad ja ka jumal.
Küll aga pean väitma, et mulle Wilberi ideed eriti ei meeldinud. Näiteks on tema meelest kõik matriarhaalsed ühiskonnad paremal juhul võrdõiguslikud ning tegelikult ei ole ühtegi matriarhaalset ühiskonda kunagi eksisteerinudki. Ta kasutab paljude lihtsamalt seletatavate mõistete jaoks väga keerulisi viise ja mõttekäike. Ta küll seletas, miks on tema vaade justkui õigeim – keegi ei ole varem uurinud maailma kõigist neljast aspektist , vaid ainult ühest. Freud ja Jung tegelesid tahtelise, Locke, Watson ja neuroloogia käitumusliku, Kuhn ja Weber kultuurilise ning Marx ja Comte sotsiaalse aspektiga. Nüüd olevat olemas kõiki teooriaid ühendav mõtlemine. Ma siiski leian, et kergem on teha ja õppida asju ükshaaval. Ei ole mõtet korraga jalgrattaga sõita, luuletusi deklameerida, pasunat puhuda ja pea peal seista – kõik läheb liiga segaseks ja raskeks.
Tänan.