"Apteeker Melchior ja Rataskaevu viirastus" kokkuvõte (4)

PEATEGELASED:
Apteeker Melchior Wakenstede – Rataskaevu tänava apteegi omanik, isehakanud detektiiv, keda ajendas kuritegusid lahendama ja mõrvareid jahtima väidetavalt mure kodulinna turvalisuse pärast, kuid kes linnaelanike arvates oli lihtsalt selline mees, kes ei saanud enne rahu kui mõistatus oli lahendatud . Tema unistuseks ja eesmärgiks oli kunagi nii jõukaks saada, et raad nõustuks ta raeapteekriks kinnitama. Tema seniste teenete eest linna turvalisuse eest hoolitsemisel oli talle juba omistatud linna tunnismehe aunimetus ning ta oli andnud kohtufoogti abilise truudusevande
Apteekrid olid olnud nii tema isa kui vanaisa ning sellesama ameti peale lootis ta koolitada ka oma poja Melchiori, kes kandis traditsiooniliselt sama nime, aga ka kõikide Wakenstede meessoost järeltulijate needust (päritav haigus, mis aeg-ajalt Melchiori maha murdis. Ta ise nimetas seda hulluseks, kuid põgusalt mainiti raamatus langetõbe – täpsemalt ei ole sellest juttu; sellele polevat rohtu , ja see olevat ka põhjuseks miks kõik meessoost Wakensteded on apteekriameti juurde jäänud – lootuses see kunagi leiutada).
Üldiselt armastatud ja austatud linnakodanik, kelle äri läks hästi vaatamata sellele, et ta uuemate uudiste ja keelepeksu nimel oli nõus lahkelt oma apteeginapsu, -küpsiseid ja konfekte ka tasuta jagama . See ei teinud sugugi headmeelt tema naisele
Keterlyn Wakenstede-le – endiselt hea välimusega praktilisele naisterahvale, kes ei kiitnud oma abikaasa veidrusi kaugeltki heaks, kuid oli aastatega nendega vaikselt leppinud. Tema ülesandeks oli lisaks kodustele toimetustele tuua apteekrini kuulujutte linnanaistelt saunast ja turult . Sageli oli ta sunnitud mehe pikemate uurimisretkede ajal ka ise apteekri kohuseid täitma. Melchioril ja Keterlynil oli kaks last – kaksikud
Melchior Wakenstede ja Agatha Wakenstede
Wentzel Dorn - kohtufoogt, paljude silmis Tallinna õigusemõistmise sümbol, sest ta oli seda ametit pidanud juba üle 12 aasta.
SURNUD:
Tobias Grote – Quad Dacki (viletsa katusega torni) tornipealik. Veel alla 50 täisjõus mees, kes oli Tallinna sattunud üle 20 aasta tagasi, kui ta ühel Lübecki laeval sõjasulasena teenis. Siit oli ta naise leidnud ja siia linnavahina tööle jäänud, hiljem ülendati ta vapruse eest torniülemaks.
Surma eelõhtul oli ta käinud nunnade kõrtsitoast õlut joomas ja koduteel Rataskaevu tänava poolt tulnud viirastust kohanud – see oli surnust ülestõusnud inimese vari, mis tema poole käe sirutas ja otsekui midagi öelda tahtis, aga siis sama kiiresti varjudesse tagasi kadus. Hommikul rääkis ta sellest oma virtinale (teenijannale) ja apteekrile, samuti kõigile teistele, kes vähegi kuulata viitsisid, kusjuures ta kordas seejuures ka arusaamatult, et halastagu taevas Bruysi peale...Tema jutukus saigi talle saatuslikuks – järgmisel hommikul leiti kloostri ja linnamüüri vaheliselt alalt tema peahaavaga surnukeha. Arvati, et ta oli vindise peaga rinnatiselt surnuks kukkunud.
Laurentz Bruys – väga vana mees, kes oma jala peal enam käia ei jaksanud ja lasi end tihti linna peal teenritel kandetoolis kanda. Ka kõnevõime oli ta kaotanud.
Ta oli omal ajal olnud edukas kaupmees ja üksvahe isegi raehärra seisuses, kogunud kõvasti rikkust, mida ta aga heldelt laiali jagas, kuna pärijaid tal polnud.
Bruysil oli olnud naine ja seitse last, kellest 3 surid lapseeas , üks hukkus Tallinna tulekahjus, üks langes vitaalivendade küüsi ning üks suri Riias mingisse taudi. Vanemast ellu jäänud pojast Thylist ütles isa ise lahti ja uudised levisid, et ka tema Saksamaal mingi süüteo eest võlla tõmmati.
Vanuigi sai Bruyside abielupaar aga veel ühe poja - Johani , kes 12-aastaselt taluaidas segastel põhjustel puhkenud tulekahjus hukkus.
Pärast noorima lapse surma jäi Bruysi naine põdema ja suri samuti õige pea kurvastusest.
Kõiki neid sündmusi pidas isand Bruys Jumala karistuseks oma mitte just voorusliku eluviisi pärast – kurjad keeled rääkisid, et vanahärral olevat isegi sohilapsi – ja otsustas oma ülejäänud elu pühendada heategevusele, eriti aga just Püha Brigitta kloostri ehitusele, millele oli linnas palju vastaseid, sest kardeti, et klooster saab liiga võimsaks ja hakkab linnaga mõjuvõimu pärast konkureerima.
Bruysil oli ka üks ihuviga, mida ta oma järglastele edasi pärandas – nimelt oli tema vasakul jalal 6 varvast.
Bruys suri loomulikku (vanadus)surma palverännaku ajal Marienthali.
Hulgus või kerjus – 3 noahaavaga tundmatu, kes Rataskaevu tänavalt surnuna leiti, kehakatteks vaid kotiriidest hõlst. Väga kõhn, veel poisiohtu mees. Mehe keel ja suguelundid olid ära lõigatud, kehal olid äratuntavad piitsast ja ahelatest jäänud armid . Meest oli pussitatud kolm korda, suure vihaga, eesmärgiga tappa. Hiljem, kui Melchior tema laipa Püha Barbara kabelisse (kuhu ikka linnas hinge heitnud vaesed viidi, keda keegi omakseks ei tahtnud tunnistada) vaatama läks, leidis ta üllatusega, et keegi hiljem ka tema vasaku labajala oli maha saaginud.
Magdalena – lõbunaine, kes juba aastaid tagasi Rataskaevu kaevust uppununa leiti ja kelle kohta teati rääkida, et ka tema surmaeelsel päeval viirastust näinud oli.
Magdaleena mees langes vitaalivendade kätte ja teist armastust tema ellu enam ei tulnud. Leseks jäänuna pidi ta ise endale elatist teenima hakkama – algul virtinana, siis ka isand Bruysi juures kokana. Maksti talle aga viletsalt ja seal olles hakkas ta kõrvalt hooratööga lisa teenima. Isand Bruys sai sellest kuuldes kole vihaseks ja viskas lese välja, mispeale ta ametlikult „Punasesse kloostrisse“ (nii nimetati ühes müüriäärses Tallinna tänavas asuvat bordelli) tööle asus.
Gillis de Zwarte – flaami maalikunstnik. Töötas Riias, kui Tallinna raad kutsus ta Niguliste ja Pühavaimu kiriku pühapilte maalima. Kirikud ei jäänud aga kunstniku tööga sugugi rahule, mistõttu neil tasu pärast suur tüli tõusis. Siis oli kunstnik nõustunud mõnele raehärrale ja kaupmehele portreesid maalima, et oma loodetud tasu ikka kätte saada ja kodumaale tagasi purjetada. Sinna jäi tal aga jõudmata, sest õhtul enne laeva väljumist leiti ta rannakividelt lõhkise peaga - surnuna. Kuna reisi eest oli juba ette makstud ja raha polnud kellelegi tagastada, saadeti kodumaale hoopis tema puusärk. Enne surma oli aga ka Zwarte jõudnud huvilistele pajatada, et see Tallinn on üks hirmus linn ja tema tänab kaitsepühakut, et ta sellest teda ööl ja päeval kummitavast Rataskaevu tänava viirastusest lõpuks ometi eemale saab.
MUUD ASJAOSALISED:
Arend Goswin – omal ajal Laurentz Bruysi parim sõber.
Tal oli 4 last – 3 poega ja tütar. Pojad surid noortena, tütre Dorothea sünnitamine käis aga naisele üle jõu ja viis ka tema hauda.
Goswin ei abiellunud uuesti ja pühendus virtina abiga tütre kasvatamisele. Dorotheast kasvas imeilus neiu , kes oli küll vaga ja kombekas, kuid veidi nõdrameelne. Seetõttu otsustas Goswin ta mehelepanemise asemel hoopis kloostrisse anda. Kuid neiu ilu peale ihus koos teiste austajatega hammast ka Bruysi vanem poeg Thyl, kellele ei piisanud ainult imetlemisest, ja ükspäev tabati teda linna peal ja kõrtsides sellega kiitlemas, et linna kaunim neidis nüüd tema oma olevat. Kuna ühtegi märki, et see vägisi sündinud oleks, ei leitud, siis ei saanud Thyl selle eest mingit karistust. Aga vaatamata Dorothea nõdrameelsusele, oli tüdruk millestki siiski aru saanud ja ennast väärituna tundma hakanud, kes jumala teenimiseks liiga roojane ja rikutud on. Ta uputas ennast kui oli vaid 17-aastane.
Isand Bruys ütles seepeale oma ainsast pärijast igaveseks lahti ja kihutas ta kodust minema Saksamaale.
Kuigi Goswin oli Bruysilt nõudnud Thyli surma või vähemalt kastreerimist, tundus siiski, et see lepitas mehed omavahel, ja kuigi endist südamesõprust nende vahele polnud jäänud, siis vähemalt avalikku vaenu nad ka enam ei pidanud.
Cristian Unterrainer ( alias Meister) – Rataskaevu tänaval asuva „neetud ja kummitava“ maja endine omanik.
Võimukas kaupmees, kellele oma ilusa naise Ermegunde vajaduste inimliku rahuldamise asemel meeldis teda hoopis piitsutada. Seetõttu pole midagi imestada, et kaupmehe pikkade ärireiside ajal leidis tema noor naine lohutust sageli almustekorviga linnas käivast noorest ja elujõulisest mungast Adelbertusest, kes kadedate keelte sõnul selliseks lohutuseks ka erakordset varustust olevat omanud. Unterrainer sattus neile peale, sulges nad keldrisse, piinas ja piitsutas oma naist seni, kuni ta suri. Ta sundis Adelbertust seda kõike pealt vaatama, piinas ja näljutas ka teda. Kui Ermegunde oli surnud, andis Cristian mungale valida – ta kas müürib ta elusalt koos naise laibaga seina sisse või laseb tal minna, aga alles pärast seda, kui Adelbertus rüvetab tema naise laipa ja Unterrainer seda pealt vaatab.
Ta pidas oma sõna, olles ilmselt kindel, et Adelbertus ei julge sellest kellelegi rääkida. Munk jõudis elusana, kuid hullununa kloostrisse tagasi. Ta lõikas ise ära selle ihuliikme, mis oli ta kiusatusse ja pattu viinud, ta ei suutnud enam päevagi elada teadmisega mida ta sellega oli teinud ega kujutanud ette, et peab sellega astuma kõrgema kohtu ette. Ta suri verekaotusesse, aga enne seda jõudis siiski prior Helmichiusele pihtida. Prior, kes ei tahtnud kloostrit halba valgusesse seada, vaikis juhtunu maha. Ta laskis liikvele jutu, et Adelbertus oli surnud mingi tõve kätte ja mattis temana maha tühja kirstu. Enesetapjat ja pattulangenut ei riskinud ta pühasse mulda sängitada ja Adelbertus puhkab praegu ilmselt kuskil linnamüüridest väljaspool võsa all. Priori eesmärk sai aga täidetud – asjaosaline oli surnud ja maha maetud ning kuulujutud vaibusid.
Unterrainer müüriski naise laiba seina sisse ja sõitis Talllinnast ära. Mõne aasta pärast lammutati rae käsul keldrimüür ning laip avastati. See puhus kuulujuttudele jälle elu sisse ja linnarahvas hakkas rääkima, et majas kummitab.
Unterrainer müüs maja välismaal maha, see käis sugulaste vahel käest kätte, kuid pikka aega ei tulnud sinna kedagi elama, kuni lõpuks
Gottschalk Witte – selle ära ostis ja oma õe Margeliniga siia elama asus. Witte oli Saksamaal flagellantide Meistriks saanud Unterraineriga kokku puutunud ja leidis, et patukahetsuseks on see üks suurepärane koht. Flagellandid on usufanaatikud, kes lunastavad oma patte ennast piitsutades. Seda teeb Gottschalk ise ja teeb seda ka ta õde Margelin – seda teab apteeker Melchior kindlalt, sest haavasalve läheb seal majas pidevalt tarvis. Milliseid patte vend ja õde nii väga lunastada püüavad, sellest antakse raamatus ainult väga vihjamisi ja läbi lillede aimu ; ja siinkohal lõppeb ka Unterraineri kummitusmaja lugu.
RATASKAEVU VIIRASTUS:
Johan Bruys – Laurentz Bruysi viimane laps, keda arvati tulekahjus hukkunud olevat. Surnukeha oli nii põlenud, et selle suutis tuvastada ainult isa ja sedagi vaid ühe kindla tunnuse järgi – teatavasti oli Johanil, nagu ka teistel Bruysi lastel vasakul jalal 6 varvast.
Kuid – kuulujutud küll ehk liialdavad veidi, aga alati ei valeta – Bruysil oli ka vähemalt üks sohilaps – poiss. Ka Goswin teadis sellest ja lasi lapse üles otsida. Tema ustavad teenijad Annlin ja Hainz meelitasid poisi Bruysi aita, kägistasid seal ja pistsid hoonele tule otsa. Johan, kes oli üksi aidas , võeti väevõimuga kaasa, viidi Goswini keldrisse ja pandi ahelatesse. Talt lõigati keel, et ta ei karjuks, raiuti maha suguliikmed, et ta oleks taltsam, temast tehti ori, keda piinati ja alandati, kuid hoiti elus – 12 aastat. Aeg-ajalt õnnestus poisil oma piinajate hooletust ära kasutada ja paar põgenemiskatset teha, kuid kaugele ta ei jõudnud. Inimesed, kes teda juhtusid nägema ja ära tundma, aga surid:
Magdalena – töötas Bruysi juures kokana, seega ta mäletas Johanit
Grote – hakkas sellest liiga palju ja avalikult rääkima ning seostas seda ka Bruysi nimega
De Zwarte – Goswin laskis tal maalida mitte enda portreed, vaid Johanit. Kuna Johan oli nii viletsa tervisega ja sageli surmasuus (nägi välja nagu viirastus), tahtis ta, et tal oleks tagatiseks ja oma jutu kinnituseks Bruysile olemas mingi tõestus.
Hulgus või kerjus – Johan ise, kui Goswin sai teada Bruysi surmast ning mõistis, et tema kõige julmem kättemaks läks vett vedama – Bruys ei saa sellest enam kunagi teada. Oma tegude varjamiseks laskis ta Hainzil hiljem laiba vasaku labajala maha raiuda, sest sellel oli 6 varvast.
MOTIIV:
Kättemaks – Goswin tahtis, et Bruys kannataks sama valu, mida oli kannatanud tema ise. Bruys peab tundma valu süütu kannatuste pärast. Dorothea oli süütu ja süütu oli ka Johan. Ainult nii oli tema meelest õiglane! Goswinil oli suurepärane plaan – ta tahtis viia Johani Bruysi juurde, teda talle näidata ja öelda: „Võta nüüd see pistoda ja tee seda, mida ma palusin, kui sinu poeg tappis minu tütre. Nüüd saad sa uuesti valida, aga see valik on raskem. Lõika läbi oma poja kõri, vabasta ta piinadest ja sure teadmisega, et sa oled oma käega tapnud oma ainsa poja, või sure ise teadmisega, et sinu poeg jääb oma elu lõpuni minu keldrisse hullu sandina vaevlema“
ABILISED :
Annlin – Goswini virtin. Armastas Dorothead nagu oma last, kuna tema poja ja Dorothea sünni vahele jäi vaid mõni kuu ning Annlin oli olnud tüdrukule ammeks.
Hainz – veidi kohtlane, kuid armastas väga oma naist Annlini ja tegi kõik, mis tema ja tema hea härra käskisid.
TEGEVUSKOHT JA –AEG
Tallinn, 1419 a.