TÄHNIKHIRV Tähnikhirv on võõr Tunnused. Suvel on selja mõlemal küljel valged tähniread ning loom on ise kastanipruun. Talvel on isased hallid või mustjad ning emased helepruunid või hallid ja täpid on mõlemal loomal ebaselged või puuduvad üldse. Sarved on kuni 8 haruga kummalgi sarvel üks ettepoole ulatuv haru. Elupaik. Eelistab niiskeid tiheda alustaimestikuga leht- või segametsasid, mille läheduses on põlde. Võib liikuda ka okaspuunoorendikes. Eluviis. Enamjaolt hämarikuloom, kes liigub nii hommikul kui ka õhtul. Varem oli ta aktiivne ööpäev läbi, kuid inimtegevuse tõttu liigub rohkem hämarikus. Pullide liikumispiirkond võib ulatuda kuni 12 hektarini. Emanjaolt kipuvad elama karjades, mis on külmal ajal ja toidu nappusel suuremad ning muul ajal väiksemad. Isasloomad on domineerivad. Segamini võib ajada
populaarsuse peamisi põhjusi. Tore vaadata, kui väike lind keksib võpsikust välja ja vaatav inimesi oma säravete silmadega. Teiseks tuntuse põhjuseks on kindlasti tema vulisev ja trillerdav laul. Punarind Pesa: Punarind ehitab oma pesa maapinnale kännujuurte vahele. Pesa koosneb lehtedest, samblast, kõrtest ja juureniitidest. Emaslind muneb aprillis-mais 6-7 kallaks valget laigulist muna. Pesitsemine: Punarind pesitseb kogu Eestis rikkaliku alustaimestikuga metsades, puisniitudel, parkides ja aedades. Kokku võib pesitsejaid olla 700 000- 1 200 000 paari. Ta saabub oma pesitsuskohtadesse kevadel varakult, umbes märtsi keskpaigast alates, aprilli alguses on ta juba kõikjal päris tavaline. Sügisene läbiränne algab augustis lõpus ja venib novembrini välja. Pehmematel talvedel jääb kuni 100 lindu meile paigale. Carl-Frederik Lundevall 2005. Punarind, Erithacus rubecula rubecula
Kaitseala pindala suurenes sel aastal peaaegu kümme korda, nüüd hõlmab see 184,4 ha. Suurel osal Järvselja looduskaitsealast on levinud Natura 2000 elupaigatüübid, nagu vanad loodusmetsad ja vanad laialehised metsad. Vanad loodusmetsad on väga laia mahuga elupaigatüüp, mida mujal Euroopas on hakatud nimetama läänetaigaks. Selle nimetuse alla on koondatud eelkõige puutumatud või vähese inimmõjuga vanad okaspuu- ja segametsad. Lopsaka alustaimestikuga laialehised metsad on meil jäänukid aastatuhandete tagusest soojemast ja niiskemast kliimaperioodist. Vanades metsades on alati rohkesti surnud ning õõnsustega puid, lama- ja kõdupuitu, kus leiab eluvõimaluse palju eri liike, muu hulgas haruldasi ja ohustatud samblikke, seeni, putukaid ja linde. Kaitsealal leidub veel rohundirikkaid kuusikuid, soostuvaid, soo- leht-, siirdesoo- ja raba- ning kõdusoometsi. Järvselja uhkus on ka võimsad männipuistud, mille iga ulatub kahesaja aastani
kus võib põhjustada männitaimede hukkumist • Vältida tuleb liiga tihedaid külve ja üleväetamist. • Haigestunud taimi ei ole mõtet metsa istutada. Lumepudetõbi • Lumepudetõve tekitaja seeneniidistik levib okaspuuokstel, mis on talviti kaetud lumega. • Peale lume sulamist on kahjustus, punakaspruunide pesadena alumistel okstel kenasti näha. Hiljem värvus kaob ja oksad muutuvad hallikaks. • Kahjustus esineb hõreda alustaimestikuga nõmmemännikutes. • Ohtlik on haigus taimlates. Kahjustunud taimi ei tohi kasutada metsakultuuri rajamisel. Võrsevähk • Põhjustab nii kuuse- kui ka männivõrsete kuivamist. • Erinevalt pudetõvest, kus kuivavad vaid okkad ja võrsed ning pungad jäävad terveks, siis võrsevähi korral kuivab võrse koos pungadega. • Levib nii vanematel mändidel kui ka noortel taimedel. • Hukkunud männid tunneb ära okaste alaspidise asetuse järgi.
Soometsade jaotamisel tüübirühmadesse on aluseks soostumise iseärasused: kas põhjavee või sademetevee mõjul soostumine, liikuv või väheliikuv põhjavesi. Arumetsad jagunevad järgmistesse tüübirühmadesse: 9.1 Loometsad Siia rühma arvatakse maapinnalähedasel, vähem kui 30 cm. paksuse peeneselise mullakihiga pael, samuti õhukesel rähksel või klibumullal kasvavad, enamasti madala tootlikkusega ja omapärase kseromesofiilse alustaimestikuga metsad. Metsa tootlikkus on madal (III-V boniteet). Sagedamini esinevad männikud, harvem kuusikuid ja kaasikuid. Puistud halvakasvulised ja hõredad. Nende kasv oleneb peamiselt huumushorisondi tüsedusest ja aluspae murenemisastmest. Ehkki huumushorisont on väga rikas toitainete poolest, piirab puude kasvu just mullakihi väike tüsedus ja põud. Loometsades on E. Lõhmuse järgi 2 kasvukohatüüpi: leesikaloo ja kastikuloo. Loometsad moodustava kõigist Eesti metsadest 3%. Leesikaloo (ll) s
Suvel eelistavad nad tihti soostunud metsi ning elavad kas üksi või väikestes rühmades. Talvel kogunevad põdrad suuremate karjadena lumevaesematesse ja kuivematesse metsatukkadesse. Põdrad võivad elada ka inimasulate ligidal, kui naabrid neid ei tülita. (Eesti Loodus, Piret Pappel, 2001) Metssiga (Sus scrofa) Metssiga võib kohata peaaegu kõikjal. Ta on väga suure kohanemisvõimega loom. Meelispaikadeks on niisked lopsaka alustaimestikuga kuuse-, leht- ja segametsad, samuti 27 sooservad, ja veekogude kaldad, kus ta leiab toitu ja varju. Metssead armastavad ka põldudega piirnevaid metsaalasid. Suvel eelistavad nad niiskeid leht- ja segametsi, talvel tiheda alustaimestikuga kuusikuid. Metssiga asustab tervet Eestit. Kõige suurem on arvukus Lääne- ja Lõuna-Eestis. Metssead on elanud eesti territooriumil jääaja lõpust saati, kuid 17.- 18. sajandil kliima jahenes ja
Soometsade jaotamisel tüübirühmadesse on aluseks soostumise iseärasused: kas põhjavee või sademetevee mõjul soostumine, liikuv või väheliikuv põhjavesi. Arumetsad jagunevad järgmistesse tüübirühmadesse: 1.1 Loometsad Siia rühma arvatakse maapinnalähedasel, vähem kui 30 cm. paksuse peeneselise mullakihiga pael, samuti õhukesel rähksel või klibumullal kasvavad, enamasti madala tootlikkusega ja omapärase kseromesofiilse alustaimestikuga metsad. Metsa tootlikkus on madal (III-V boniteet). Sagedamini esinevad männikud, harvem kuusikuid ja kaasikuid. Puistud halvakasvulised ja hõredad, nende kasv oleneb peamiselt huumushorisondi tüsedusest ja aluspae murenemisastmest. Ehkki huumushorisont on väga rikas toitainete poolest, piirab puude kasvu just mullakihi väike tüsedus ja sellest tingitud põud. Loometsades on E. Lõhmuse järgi 2 kasvukohatüüpi: leesikaloo ja kastikuloo
sookailu jt. Eristatakse karusambla-mustika, karusambla ja sinika kasvukohatüüpe. Kõdusoometsad on kujunenud sügavaturbalistest madal- ja siirdesoometsadest pikaajalise kuivendamise tulemusel. Esimese kuivendusjärgse metsapõlvkonna moodustavad männid ja kased, kes kasvasid kiduralt juba enne samal kohal. Järgmistes metsapõlvkondades võib domineerima hakata kuusk. Kõdusoometsade alustaimestik oleneb niiskusreziimist ning sarnaneb seetõttu kas palu-, laane- või salumetsade alustaimestikuga. Eristatakse mustika-kõdusoo ja jänesekapsa-kõdusoo kasvukohatüüpi. 7 Lodumetsad sarnanevad kõige vähem soometsadele: turvast on vähe ja see on tugevasti lagunenud. Soostumine toimub toitaineterikastes tingimustes. Veereziim on läbivooluline, kevadel on veeseis kõrge ja täidab madalamad alad. Iseloomulik on mitmekesine mikroreljeef kännumättad ning nende vahelised lohud.
Eristatakse karusambla-mustika, karusambla ja sinika kasvukohatüüpe. Kõdusoometsad on kujunenud sügavaturbalistest madal- ja siirdesoometsadest pikaajalise kuivendamise tulemusel. Esimese kuivendusjärgse metsapõlvkonna moodustavad männid ja kased, kes kasvasid kiduralt juba enne samal kohal. Järgmistes metsapõlvkondades võib domineerima hakata kuusk. Kõdusoometsade alustaimestik oleneb niiskusreziimist ning sarnaneb seetõttu kas palu-, laane- või salumetsade alustaimestikuga. Eristatakse mustika-kõdusoo ja jänesekapsa-kõdusoo kkt. Sood võivad arenguastmest ja kohalikest looduslikest tingimustest sõltuvalt olla kas puudeta (lagesood), hõredate puudega (puissood) või kaetud metsaga (soometsad). Soo ökosüsteemi iseäraks on pidev turba moodustumine ja kuhjumine. Soode üldiseks tunnuseks on enam kui 30 cm paksuse turbakihi olemasolu. Soometsad jagatakse neljaks tüübiks: lodu-, madalsoo-, siirdesoo- ja rabametsad.
Eristatakse karusambla-mustika, karusambla ja sinika kasvukohatüüpe. Kõdusoometsad on kujunenud sügava turbalistest madal- ja siirdesoo metsadest pikaajalise kuivendamise tulemusel. Esimese kuivendusjärgse metsapõlvkonna moodustavad männid ja kased, kes kasvasid kiduralt juba enne samal kohal. Järgmistes metsapõlvkondades võib domineerima hakata kuusk. Kõdusoometsade alustaimestik oleneb niiskusreziimist ning sarnaneb seetõttu kas palu-, laane-või salumetsade alustaimestikuga. Eristatakse mustika- kõdusoo ja jänesekapsa-kõdusoo kasvukohatüüpi. Rohumaade, soode ja veekogude tüüpide iseloomustus. Lodumetsad sarnanevad kõige vähem soometsadele: turvast on vähe ja see on tugevasti lagunenud. Soostumine toimub toitainete rikastes tingimustes. Veereziim on läbivooluline, kevadel on veeseis kõrge ja täidab madalamad alad. Iseloomulikon mitmekesine mikroreljeef kännu mättad ning nende vahelised lohud. Puistus domineerib enamasti sanglepp
3 koosseisu (näiteks on raiutud teerajale kukkunud puid, mõni üksik puu kütteks või matkajate lõkkepuuks jne); · eri vanusega puud moodustavad gruppe, esineb häile; · lamapuid ja surnult seisvaid puid on üle 5 % kasvavate puude arvust (häile arvestamata); · leidub tugevasti kõdunenud lamatüvesid, mis on üleni kaetud sammalde või muu alustaimestikuga; · metsa veereziim on rikkumata kuivenduskraavid puuduvad või need on lakanud toimimast, puudub ka ökosüsteemi muutev naabrusmõju (ulatuslikud servaalad, sihid); · nii seente, samblike, sammalde kui ka soontaimede hulgas leidub alati inimpelglikke liike. Metsa vääriselupaik - metsaelupaik, kus on suur tõenäosus ohustatud ja haruldaste kasvukohaspetsiifiliste looma-, seene- ja taimeliikide esinemiseks. Metsa vääriselupaik määratletakse:
Üliõpilasorganisatsioonide noorliikmeid ja ülikooli (ka keskkooli) esimese aasta üliõpilasi nimetatakse rebasteks. Rebane ei ole Eestis looduskaitse all ning nende küttimine on lubatud ja sagedane 2. Metskits (ka kaber ja kabris; ladinakeelne nimetus Capreolus capreolus) Metskitsel on kerge keha ning tugevad, kuid peenikesed jalad. Soojadel aastaaegadel on metskitse karvastik punakaspruun, talvel hallikas. Suvel lopsaka alustaimestikuga värvikirevas metsas mõjub punakaspruun karvastik suurepärase varjevärvusena. Talvel toimib hall karvastik ideaalselt raagus põõsastike taustal. Metskitse tagaosa ja sabapiirkonda kaunistavad valged karvad, mida nimetatakse rahvakeeli "sabapeegliks". Isaseid metskitsi nimetatakse sokkudeks, emased on lihtsalt kitsed. Sokud kannavad enamuse aasta jooksul mitmeharulisi sarvi, millega uhkustatakse paaritumisperioodil. Sarved kasvavad sokkudele talvel ja
Kui põhjavesi on hea liikuvusega võib esineda ka I-III bon. Soometsade jaotamisel tüübirühmadesse on aluseks soostumise iseärasused: kas põhjavee või sademetevee mõjul soostumine, liikuv või väheliikuv põhjavesi. 60. Loometsade rühma üldiseloomustus. Siia rühma arvatakse maapinnalähedasel, vähem kui 30 cm. paksuse peeneselise mullakihiga pael, samuti õhukesel rähksel või klibumullal kasvavad, enamasti madala tootlikkusega ja omapärase kseromesofiilse alustaimestikuga metsad. Metsa tootlikkus on madal (III-V boniteet). Sagedamini esinevad männikud, harvem kuusikuid ja kaasikuid. Puistud halvakasvulised ja hõredad. Nende kasv oleneb peamiselt huumushorisondi tüsedusest ja aluspae murenemisastmest. Ehkki huumushorisont on väga rikas toitainete poolest, piirab puude kasvu just mullakihi väike tüsedus ja põud. Loometsades on E. Lõhmuse järgi 2 kasvukohatüüpi: leesikaloo ja kastikuloo. Loometsad moodustava kõigist Eesti metsadest 3%. 61
Soometsade jaotamisel tüübirühmadesse on aluseks soostumise iseärasused: kas põhjavee või sademetevee mõjul soostumine, liikuv või väheliikuv põhjavesi. 20. Loo- ja nõmmemetsad. Arumetsad Loometsad Siia rühma arvatakse maapinnalähedasel vähem kui 30 cm. paksusel (tavaliselt kuni 10 cm paksusel) peeneselise mullakihiga pael, samuti õhukesel rähksel või klibumullal kasvavad, enamasti madala tootlikkusega ja omapärase kseromesofiilse alustaimestikuga metsad. Reljeef on tasane või nõrgalt lainjas, mulla reaktsioon neutraalne või veidi leeliseline. Metsa tootlikkus on madal (III-V boniteet). Sagedamini esinevad männikud, harvem kuusikuid ja kaasikuid. Puistud halvakasvulised ja hõredad, esinevad tihti erineva suurusega häilud. Puutüved suure koondega, halvasti laasunud, tüved tihti kaetud samblikega, paksukorbalised (Ks ,Mä). Kuused on tihti kahjustatud juurepessust, puistud tormihellad.
kui 30 cm. paksuse peeneselise mullakihiga pael, leesikas. Kuivad ja tuleohtlikud metsad. pihlakat, kadakat, pajud. samuti õhukesel rähksel või klibumullal kasvavad, Metsa looduslik uuenemine on puudulik, Alustaimestikus tihe samblarinne (palusammal, enamasti madala tootlikkusega ja omapärase raiestikud uuenevad väga raskesti. laanik), puhmad (mustikas, pohl) leseleht, palu- kseromesofiilse alustaimestikuga metsad. Levinud Põhja- ja Loode-Eestis. härghein, kattekold, kilpjalg. Levinud kõikjal, eriti Metsa tootlikkus on madal (III-V boniteet). Kanarbiku kasvukohatüüp (kn) tegemist Lõuna-Eestis, 17% metsadest. Sagedamini esinevad männikud, harvem toitainetevaesel liivadel asuva kuiva Jänesekapsa mustika alltüübis on muld kuusikuid ja kaasikuid
Soometsade jaotamisel tüübirühmadesse on aluseks soostumise iseärasused: kas põhjavee või sademetevee mõjul soostumine, liikuv või väheliikuv põhjavesi. Arumetsad jagunevad järgmistesse tüübirühmadesse: 9.1 Loometsad Siia rühma arvatakse maapinnalähedasel, vähem kui 30 cm. paksuse peeneselise mullakihiga pael, samuti õhukesel rähksel või klibumullal kasvavad, enamasti madala tootlikkusega ja omapärase kseromesofiilse alustaimestikuga metsad. Metsa tootlikkus on madal (III-V boniteet). Sagedamini esinevad männikud, harvem kuusikuid ja kaasikuid. Puistud halvakasvulised ja hõredad. Nende kasv oleneb peamiselt huumushorisondi tüsedusest ja aluspae murenemisastmest. Ehkki huumushorisont on väga rikas toitainete poolest, piirab puude kasvu just mullakihi väike tüsedus ja põud. Loometsades on E. Lõhmuse järgi 2 kasvukohatüüpi: leesikaloo ja kastikuloo. Loometsad moodustava kõigist Eesti metsadest 3%.
annaabi.ee 
