käigus jagada. Morf – morfeemi konkreetne realisatsioon sõnavormis Grammatilised morfeemid väljendavad keelesiseseid struktuurisuhteid. Käändelõppe peetakse grammatilisteks morfeemideks, kuigi teatud juhtudel võib neilgi olla konkreetsem individuaalne tähendus, mis on siiski paradigmaatiline Morfeeme jagatakse ka vabadeks ja seotud morfeemideks. Vaba morfeem võib mis tahes oma allomorfi kujul esineda iseseisva sõnana, ilma et sellele peaks liituma muud morfoloogilist ainest, nt vaba, tule, see, alla, ja. Seotud morfeem esineb ainult koos muude morfeemide või lekseemidega ja seega on seotud morfeeme sisaldavad vormid alati mitmemorfeemsed. Seotud morfeemid on näiteks käändelõpud – need ei saa kunagi esineda omaette sõnavormina, nt laeva/ga. Nullmorfeem – morfeemi tüüp, mis ei realiseeru foneemide ega grafeemidena, st jääb häälduses ja
Võrdlev-ajalooline keelteadus muutused on juba toimunud. Ajalooline = diakrooniline. Sünkroonilist (= kaasaegset) varieerumist ei osatud (ega tahetud) arvesse võtta. 20. sajandi algus Ferdinand de Saussure: Strukturalism. Näeb keelt süsteemina. Muutus süsteemi ühes osas mõjutab kogu süsteemi. Varieeruvatest ühikutest tunnistatakse allofooni ja allomorfi (nende varieerumine allub kindlatele reeglitele). Igal keelemärgil on oma väljendus + tähendus + funktsioon. Kui aga tekib uuendus (uus keelend, oma või laenatud, käibel paralleelselt vanaga) ja uuendusel pole selgelt eristatavat funktsiooni, ei suuda klassikaline strukturalism sellega midagi peale hakata. Eristus: parole 'kõne' ja langue 'keel'. Muutused kõnes ei oleks justkui tõsised, tähelepanu väärivad jne.
Võrdlev-ajalooline meetod tegeleb muutustega, mis on juba toimunud. Häälikute vastavused kui seadus (vt vastav loeng). Sünkrooniline keeleteadus (20.saj. strukturalism) ei osanud sünkroonilise varieerumisega midagi peale hakata. 2. Strukturalismis nähakse keelt süsteemina, kusjuures süsteem on suletud. Sünkrooniliselt varieeruvatest ühikutest tunnistatakse allofooni ja allomorfi (nende varieerumine allub kindlatele reeglitele, variantidel on kindlad funktsioonid). On võimalikud ka allomorfid, mille valik allub reeglitele (nt eesti keele minevikutunnused s, -is, -si-, -i- sõltuvad verbi tüübist). Igal keelemärgil on oma väljendus + tähendus + funktsioon. 3. Kui aga tekib uuendus või paralleelvariant (uus keelend, oma või laenatud, käibel paralleelselt vanaga) ja uuendusel/paralleelvariandil pole selgelt eristatavat
Võrdlev-ajalooline meetod tegeleb muutustega, mis on juba toimunud. Häälikute vastavused kui seadus (vt vastav loeng). Sünkrooniline keeleteadus (20.saj. strukturalism) ei osanud sünkroonilise varieerumisega midagi peale hakata. 2. Strukturalismis nähakse keelt süsteemina, kusjuures süsteem on suletud. Sünkrooniliselt varieeruvatest ühikutest tunnistatakse allofooni ja allomorfi (nende varieerumine allub kindlatele reeglitele, variantidel on kindlad funktsioonid). On võimalikud ka allomorfid, mille valik allub reeglitele (nt eesti keele minevikutunnused s, -is, -si-, -i- sõltuvad verbi tüübist). Igal keelemärgil on oma väljendus + tähendus + funktsioon. 3. Kui aga tekib uuendus või paralleelvariant (uus keelend, oma või laenatud, käibel paralleelselt vanaga) ja uuendusel/paralleelvariandil pole selgelt eristatavat
Seega tegeleb morfoloogiline analüüs sõnavormidest arusaamisega. Morfoloogiline analüüs on keerukam kui süntees, sest analüüsil mängib kaasa ka kontekst, nt homonüümsete sõnavormide tuled ja tuled tuvastamisel kord verbivormina - «Sina tuled linna» -, kord substantiivivormina (nimisõnavormina) - «Linna tuled paistavad kaugele». Morfeem on keelesüsteemi väikseim tähenduslik osa. Morfeemi tähendus võib olla kahesugune – grammatiline või leksikaalne. Allomorfi definitsioon - Ühe morfeemi erinevaid konkreetsetes sõnavormides esinevaid variante nimetatakse allomorfideks. Võivad olla kas üksteist välistavad ehk komplementaarses distributsioonis (oma ümbrusest tingitud) või vabalt varieeruvad. Leksikaalset tähendust kandvaid morfeeme nimetatakse tüvimorfeemideks ehk lihtsalt tüvedeks, ka juurmorfeemideks. Tüved võivad esineda koos liidetega, liide on samuti leksikaalset tähendust kandev omaette morfeem.
Morfofoneemide ja arhifoneemide vahel ei ole seega radikaalset erinevust. Morfofoneemid võivad morfoloogiakirjelduses tunduda mõnikord abstraktsetena, kuid nende kasutamine on vahel möödapääsmatu. Allomorfivahelduste kolmas, eelmistest palju harvem liik puudutab neid juhtumeid, mille puhul teatud allomorf esineb vaid koos kindlate lekseemidega (child+ren, ox+en). Need allomorfid on klassikalised erandid, ühejuhureeglid. Leksikaalselt määratud allomorfi esinemistingimusi ei saa kirjeldada üldise fonoloogilise konteksti (fonoloogiline määratus) ega kogu morfeemiklassi või mingi naabruses esineva grammatilise kategooria (grammatiline määratus) alusel. Morfide liigituse erijuhtumeid on supletiivsus, mille puhul semantiliselt kokku kuuluvad ja täiendava jaotumise vahekorras olevad morfid on oma fonoloogiliselt ja ortograafiliselt koostiselt täiesti erinevad (nt mitmuse tunnused d ja i hüpped, hüppeil).
Sõne- statistiline sõna Ebatüüpilisi sõnu: artiklid, sidesõnad, ei Hononüümid- kirjas ja häältuselt ühtmoodi sõnad, kuid tähenduselt erinevad. Nt tee-tee Homofoonid- sama häälduse, aga erineva kirjapildi ja tähendusega sõnad. nt baar-paar; ball- pall; müüja- müüa Homograafid- – sama kirjapildi, aga erineva häälduse ja tähendusega sõnad. Nt palk-palk, tall-tall. 7. Morfoloogia. Morfeemi ja allomorfi mõiste. Morfeemide liigid (esinemise alusel). Afiksite liigid (paiknemise alusel sõnas: prefiks, sufiks, infiks, tsirkumfiks). Morfoloogia ehk vormiõpetus on grammatika osa, mis tegeleb sõnavormidega (nende moodustamise ning nendest arusaamisega).Vormiõpetuses tegeletakse põhiliselt morfeemide ja nende funktsioneerimisega. Morfeem- väiksem tähendusega üksus keeles. Allmorf- morfeemi variant, mis on keele kasutajale eristatav. Morfeemide liigid: Morfeemide liigid:
tähenduse poolest. sõne teksti statistiline üksus; tühikute vahel olev üksus. Sellest räägitakse teksti pikkuse puhul lekseem sõnavormide kogum, ühe tüve (ühe tähenduse) paradigma, mõnikord eristatakse tüve ja juurt. homonüümid vormi poolest sarnased, tähenduse poolest erinevad:tee - tee homofoonid hääldatakse ühtmoodi, kirjutatakse erinevalt: müüja - müüa homograafid kirjutame ühtmoodi, hääldame erinevalt: palk - palk 7. Morfoloogia. Morfeemi ja allomorfi mõiste. Morfeemide liigid (esinemise alusel). Afiksite liigid (paiknemise alusel sõnas: prefiks, sufiks, infiks, tsirkumfiks). Morfoloogia tegeleb morfeemide ja nende funktsioneerimisega. morf kõige väiksem tähendusega osake sõnas kirja+sta+ma(+)tu+te+le+gi morfeem kõige väiksem tähendusega üksus keeles, võib koosneda allomorfide hulgast nt mitmuse tunnus on üks morfeem, millel on kaks allomorfi; -te ja de allomorf morfeemi variant
lõpu kirjeldused. Selle vastand on IA-morfoloogia. Selle meetodi järgi loetletakse vaid keerulisemate juhtude allomorfid ja nende distributsioonid. IA-morfoloogiline kirjeldus saksa keele helilisuse/helituse varieerumisest võiks olla lihtsalt konstateering, et helitud allomorfid esinevad sõna absoluutses lõpus, teistes kombinatsioonides aga esinevad helilised allomorfid. Morfeemide liigid Vaba morfeem võib oma suvalise allomorfi kujul esineda iseseisva sõnavormina, ilma et temaga kohustuslikult liituks teisi morfoloogilisi elemente Seotud morfeem esineb ainult koos teiste morfeemide või sõnadega, mitte kunagi iseseisva sõnavormina. Selle kohta kasutatakse ka terminit afiks. (Juured ja) tüved mis tahes sõnaosa, millele afiks liitub; juurmorfeem tüve minimaalne põhiosa, mis esindab lekseemi Leksikaalne morfeem Grammatilised morfeem Afiks liitub tavaliselt tüvele (seotud morfeemid)
Ebatüüpilised sõnad on artiklid, sisesõnad, ei Sõnavorm- mingi sõna muutevorm, grammatiline sõna Lekseem- sõnavormide kogum, ühe tüve paradigm Sõne- statistiline sõna Homonüüm- üks samakujulistest, kuid eritähenduslikest keeleüksustest, eelkõige sõnadest (tee-tee) Homofoon- sama häälduse, aga erineva kirjapildi ja tähendusega sõnad (müüja- müüa) Homograaf- sama kirjapildi, aga erineva tähendusega ja hääldusega sõnad (palk-palk) 5. Morfoloogia. Morfeemi ja allomorfi mõiste. Morfeemide liigid (esinemise alusel). Afiksite liigid (paiknemise alusel sõnas: prefiks, sufiks, infiks, tsirkumfiks). Morfoloogia tegeleb morfeemide ja nende funktsioneerimisega. Morfeem- väiksem tähendusega üksus keeles (näiteks mitmuse tunnus) Allomorf- morfeemi variant, morfeemi fonoloogiline avaldumiskuju, Kaks morfi on ühe morfeemi allamorfid, kui nad on tähenduselt samad, struktuurilt osaliselt sarnased või komplementaarses distributsioonis (täiendavas jaotumuses)
sõnavormide muutetunnused kannavad grammatilist tähendust, s.o abstraktsemat tüüpi tähendusi, nt käsku, seesolu vms. Seega ei ole kõik sõnad lekseemid. Homonüüm – samakujuline, kuid eri tähendusega sõna; Homofoon – sama häälduse, aga erineva kirjapildi ja tähendusega sõna; Homograaf – sama kirjapildi, aga erineva häälduse ja tähendusega sõna; 7. Morfoloogia. Morfeemi ja allomorfi mõiste. Morfeemide liigid (esinemise alusel). Afiksite liigid (paiknemise alusel sõnas: prefiks, sufiks, infiks, tsirkumfiks). Morfoloogia: • tegeleb morfeemide ja nende funktsioneerimisega; vormiõpetus, uurib morfeemide moodustamist ja nende ühendamust sõnadeks; • morfeem – väikseim tähendusega üksus keeles • morf – morfeemi avaldumisvorm konkreetses keeles • allomorf – Allomorfideks nimetatakse ühe ja sama morfeemi erinevaid variante. Ühe
grammatiline tähendus `umbisikulise tegumoe minevik'. 4) Morf on morfeemist mõnevõrra konkreetsem mõiste, tähistades strukturaalses lähenemises väikseimat võimalikku fonoloogiliste üksuste järjendit, milleks sõna on võimalik morfeemanalüüsi käigus jagada. Morf morfeemi võimalik konkreetne realisatsioon sõnavormis. 5) Morfeeme jagatakse ka vabadeks ja seotud morfeemideks. Vaba morfeem võib mis tahes oma allomorfi kujul esineda iseseisva sõnana, ilma et sellele peaks liituma muud morfoloogilist ainest, nt vaba, mine, see, alla, ja. Seotud morfeem esineb ainult koos muude morfeemide või lekseemidega ja seega on seotud morfeeme sisaldavad vormid alati mitmemorfeemsed. Seotud morfeemid on näiteks käändelõpud need ei saa kunagi esineda omaette sõnavormina. 6) Nullmorfeem morfeemi tüüp, mis ei realiseeru foneemide ega grafeemidena, st jääb häälduses ja kirjas realiseerumata
22. Morfeemide liigitamine. Morfeeme saab liigitada mitmel viisil: distributsiooni alusel (vabad, seotud), tähenduse alusel (leksikaalsed ja grammatilised). Morfoloogiliste ja süntaktiliste funktsioonide järgi jagunevad seotud morfeemid muutelõppudeks ning tunnusteks ja tuletusliideteks, vabad morfeemid sõnaliikideks. Morfeemiklass - morfeemide rühm, mille liikmed käituvad teatud omaduste poolest sarnaselt. (nt kääne, substantiiv jne) Vaba morfeem - võib oma suvalise allomorfi kujul esineda iseseisva sõnavormina, ilma et temaga kohustuslikult liituks teisi morfoloogilisi elemente Seotud morfeem - esineb alati koos teiste morfeemide või sõnadega, mitte kunagi iseseisva sõnavormina. Seotud morfeemide (v.a jäänukmorfid) kohta kasutatakse ka terminit afiks. Afiks liitub tavaliselt tüvele. Juurmorfeem - tüve minimaalne põhiosa, mis esindab lekseemi Kolme liiki afiksid: Prefiksid (tüve ees asuvad)
padj’u/1, luge/ma ~ loe/me, kat/ma ~ katt ’a ~ kata/vad ~ kae/takse. Morfoloogiasüsteemi kirjeldus peab andma ülevaate ka selle süsteemi funktsioneerimisest, st iga sõna iga vormi moodustamisest ja analüüsimisest. Ta peab näitama, kuidas paikneb iga tüvevariant kogu vormistiku ulatuses, st missugusest tüvevariandist missugune vorm moodustatakse. Peab selguma, missugust grammatilist allomorfi missuguse sõna ja missuguse vormi puhul kasutatakse. Kõige ökonoomsem ja ülevaatlikum moodus morfoloogia kirjeldamiseks on sõnade jagamine morfoloogilisteks klassideks — tüüpideks ja muutkondadeks: osa informatsiooni antakse klassifikatsiooni vahendusel, osa reeglite kaudu. Klassifikatsioon peab kajastama sõnade neid morfoloogilisi omadusi, mida ei saa või ei ole otstarbekas anda reeglite kaudu. Selleks, et
34. Vaba ja seotud morfeem Seotud morfeemid on afiksid: * prefiks - tüve ees; eba-, re- jne * infiks - tüve sees; kelle-le-gi * sufiks - tüve lõpus; jalu-st * tsirkumfiks - tüve ees ja lõpus Seotud morfeemid saavad esineda ainult koos teiste morfeemidega või sõnadega, on enamasti grammatilise tähendusega, ei esine kunagi iseseisvalt Vaba morfeem võib oma suvalise allomorfi kujul esineda iseseisva sõnavormina, ilma et temaga kohustuslikult liituks teisi morfoloogilisi elemente; nt punane, tool, see, söö, all, eriti, kui, hästi, ja, ai võib mõnikord esineda liitsõnades, milles ta ei ole vaba, nt inglise keeles some-one, every-one. Some, every ja one on üldiselt vabad, kuid nendes sõnades on nad leksikaliseerunud liitsõnade osadeks. 35. Grammatiline kategooria VT ül. 20 36. Markeeritus ja markeerimatus
annaabi.ee 
