Alfred Adleri referaat (2)

Alfred Adler
Otepää
2009
1
Sisukord:
Elulugu......................................................................3
Millega Alfred Adler ajalukku läks?......................4
Kasutatud allikad.....................................................6
2
Elulugu
Alfred Adler (7. veebruar1870– 28. mai 1937 Šotimaa) oli austria meditsiinidoktor ja psühholoog, individuaalpsühholoogilise koolkonna rajaja. Teda nimetatakse sageliSigmund Freudi mantlipärijaks. Õpetaja ja õpilase erinevus: Adler ei tunnistanud kunagi, et vaimuhäirete põhjus on ainuüksi seksuaalprobleemides, vaid interpreteeris unenägusid - millele Freudki toetus - laiemalt, kogu alateadvust haaravatena.
Sündis Viinis . Isa oli keskklassist juudist arst, Adler õppis ise ka arstiks, sai kraadi1895. aastal. Oli psühhoanalüütilise seltsi president Viinis, läks 1911 Freudist lahku, kuna tekkisid oma ideed, peale mida nad enam Freudiga kunagi ei kohtunud. Organi alatalitlust uurides märkas, et haigus tabab kõige nõrgemat organit, aga see ei tähenda veel haigust, kuna leiab aset kompensatsioon . Adler pani aluseindividuaalpsühholoogiale.
Poliitilistelt vaadetelt oli Adler vasakpoolne ja lävis tihedalt sotsialistidega. Ka oma tulevase abikaasa, Venemaalt pärit Raissaga tutvus ta sotsialistide ühingu koosolekutel . Nad abiellusid 1897 . aastal ja nende abielust sündis neli last.
Teosed eesti keeles:
Raskelt kasvatatavad lapsed". Tõlkinud Alma Ostra -Oinas. Eesti Lastesõprade Ühing, Tallinn 1932, 25 lk.
"Inimesetundmine: inimeste iseloomude peategurid ja nende areng". Tõlkinud D. Hint (= Debora Vaarandi koos Aadu Hindiga). Redigeerinud Leo Anvelt , saatesõnaAugust Annist. Sari Elav Teadus, nr. 85/86, EKS, Tartu 1939, 212 lk.; 2. trükk: Kupar , Tallinn 1995
3
Millega Alfred Adler ajalukku läks?
Psühhoanalüüsi arendaja Alfred Adler on läinud mõtteteaduse ajalukku uue psühholoogiasuuna, individuaalpsühholoogia rajajana.
Nagu kõiki suuri avastusi ja leiutusi, on ka Adleri teooriat võimalik kokku võtta paari lausega: inimest juhivad varasest lapsepõlvest peale alaväärsustunne (mõiste «alaväärsuskompleks» ongi Adleri kuulsaim leiutis ) ja teiselt poolt võimutung (see on mõneti sarnane Nietzsche «võimutahtega»). Inimene püüab oma tegelikku või oletatud alaväärsust (pole tähtis, kas inimene objektiivselt tõesti on alaväärne, tähtis on, kuidas ta end tunneb) igal võimalikul viisil kompenseerida, ent sageli see ebaõnnestub (või toimub ülekompenseerimine) ning siis kujuneb välja püsivam alaväärsuskompleks. Adleri õpetus püüabki aidata arstil kui ka inimesel enesel seda kompleksi ja tema tekkepõhjusi teadvustada, alaväärsustunnet leevendada, hingeelu ohtlikke käänakuid ennetada ja vältida.
Kirjeldatud skeem võib iseenesest muidugi tunduda üpris toores ja pealiskaudne, ent piisavalt avara ja samas kriitilise suhtumise korral võib ta olla vägagi sisukas ja viljakas.
Kõigepealt ei peaks kedagi ära kohutama termin «alaväärsus». Õnnetuseks on sel sõnal eesti keeles küll kaunis halvamaiguline kõla, kuid igaüks, kes Adlerit loeb, avastab kiiresti, et see mõiste pole psühholoogi käes mingiks sõjanuiaks, millega eksinud inimkonda nuhelda. Vastupidi, Adler ei püüa kusagil seda alaväärsustunnet kinnistada või kinnisideena peale suruda. Alaväärsustunne pole mingi hädavareste ja pigilindude pärisosa, vaid täiesti universaalne ja teatud piirides ka täiesti loomulik tunne, inimest käivitav ja aktiviseeriv vedru. Adleri taotlus on inimlik ja lihtne: püüda leida teid ja (enese)kasvatusviise, mis aitaksid inimesel vältida kapseldumist alaväärsustunnetega seotud tumedate kujutluste nõiaringi.
Peamiseks teeks inimese aitamisel on Adleri arvates tema ühiskonnatunne, «sotsiaalsete instinktide» arendamine. Ühiskonnatundes näeb Adler inimese loomupärast vajadust: ühiskonnatunne juurdub lapse hinges ja lahkub inimesest ainult raskeimate haiglaste hingeeluvääratuste puhul, ühiskonnatunne meenutab end alati kui hoiatav hääl, kui südametunnistus või süütunne.
4
Me oleme läbi teinud ajalooetapi ja riigikorra, kus sõna «ühiskond» äratas peamiselt negatiivseid tundeid, ja nii võiks Adler aidata meil leida sellele mõistele uut ja positiivsemat sisu.
Ühiskonnatundega on opositsioonis võimu- ja üleolekutung; Adler kirjeldab põhjalikult nii inimese agressiivseid (edevus, auahnus, kadedus , armukadedus, ihnsus , vihkamine) kui ka mitteagressiivseid iseloomujooni (üksildumine, hirm, kõhklemine) ning analüüsib mitmesuguseid inimtüüpe, afekte, lapse hingeelu kujunemist ja sugude vahekorda ka laiemas plaanis, nii et «Inimesetundmine» osutub omas laadis kompaktseks käsiraamatuks, kus mõni üksik aegunud, vaieldav või liigratsionalistlik seisukoht ei takista autori veenvate mõttearenduste jälgimist.
Adler ütleb üldistavalt, et oleks meie pilk harjunum, võiksime inimese igast liigutusest teha kaugeleminevaid järeldusi. Sest ka kõigis neis pisiasjus peitub kogu ta loomus. Ja oma raamatu lõpulauses iseloomustab Adler inimesetundmist kuiteadust, millega muidu vaevalt kuskil tegeldakse, mis näib aga meile tähtsaim ja kõikide rahvakihtide jaoks vältimatu tegevus
5
Kasutatud allikad:
http://et.wikipedia.org/wiki/Alfred_Adler
http://www.postimees.ee/leht/96/01/22/kultuur.ht m
6