Vana-Kreeka mood (umbes 600-30 eKr) Diana Stanevitš 9A klass Tartu Annelinna Gümnaasium NAISTE RIIETUS Kitoon Himation • Jättis varrukate mulje. • Mähiti ümber keha. • Linast või lambavillast. • Tumedam kui alusriietus. • Pikk ja valge. • Pidi olema põlvest alapoole. MEIK AKSESSUAARID • Kaelakett • Sõrmused • Kõrvarõngad • Käevõrud • Juuste jaoks aksessuaarid vääriskividest • Kullast pärg MEESTE RIIETUS • Kitoon • Himation • Hlamis JALANÕUD • Peamisteks jalanõuteks olid nahast sandaalid. • Kodus käisid palja jalaga. • Jalanõud nad panid ainult siis,kui käisid õue. HÜGIEEN • Pesesid ennast. • Pesemiseks kasutasid oliivõli ja käsna.
Pasknäär Pasknäär on umbes haki suurune lind. Teda on kerge ära tunda üla- ja alapoole roosakashalli üldvärvuse ja musta servaga eretaevasinise laigu (küüduse) järgi tiivanukil. Kui lind on erutatud, siis võib tema peas märgata ka tutti. Pasknäär elutseb okas-, sega- ja lehtmetsades, eelistades neid, kus leidub tihedat alusmetsa. Pesitsusajal on ta aga seotud eelkõige kuuse- segametsadega. Pesa ehitavad mõlemad vanalinnud koos kõige sagedamini kuusele, kuni 10 m kõrgusele raskesti märgatavasse kohta. Pasknääri pesa on
Keiserpingviin Keiserpingviin on meie planeedil elava 17 pingviiniliigi seas kõige suurem. Nii nagu kõikidel pingviinidel, on ka keiserpingviini sulestik mustvalge ning jääb mulje nagu, kannaks ta frakki! Keiserpingviini on kerge teistest liikidest eristada kõrvade juures, kaela alapoole ja nokal olevate erkkollaste laikude jägi. Pingviine näeb sageli seismas tihedalt üksteise vastu surutuna, et paremini taluda Antarktika talves valitsevat erakordset külma (-50 C !). Erinevalt Artikapiirkonnas elavast algist ei saa pingviin lennata, kuid on esmaklassiline ujuja! Ta võib sukelduda enam kui 250 ( mõningail andeml 500)m sügavusse ja jääda vee alla kuni 18 minutiks, et kaulu püüda. Vee all saaki jälitades kasutab ta tiibu nagu loibi ning on võimeline vee all ujudes
MADUKOTKAS Välitunnused Madukotkas on pisut suurem kui kalakotkas, tiibade siruulatus 170185 cm, kaal 1,82,3 k g. Linnu alapool on hele, enamasti tumeda tähnitusega (muster võib olla väga varieeruv), pea ja rind tumedamad, ülapool hallikaspruun. Üsna hääleka madukotka pea on suur nagu kakkudel, silmad suured ja kollakasoranzid. Lennupildis on ta kergesti äratuntav heleda alapoole järgi, kus puuduvad tumedad kontrastsed laigud (samamoodi heleda alapoolega kalakotkal ja hiireviu heledal vormil on tiivanukkidel hästi märgatavad tumedad laigud). Üsna pikal sabal on 34 tumedat vööti, tiivad on laiad ja paindlikud. KONNAKOTKAS HIIREVIU
Sabatihase pesa on üks kõige viimistletumalt ehitatud linnupesi. Teravatipulise musta-valgekirju suletuti tõttu peas on tutt-tihane hõlpsasti tuntav. Tutt-tihane on tihastest kõige okaspuulembesem ja eelistab esmajoones mände. Linnu ja asulaid see lind aga lausa väldib. Laul on kutsehüüdudega segatud tasane ettekanne sidistavaist, siristavaist ja kuristavaist helidest. Sootihane on pisike pruunikashall linnuke valkja alapoole ja musta lagipeaga. Väga liikuv lind. Sootihase laul on ühetooniline hele "dip- dip-dip...". Sügisel rändab osa sootihaseid meilt ära, kuid on teadmata, kui kaugele nad siirduvad. Hakk on varesest väiksem, üleni mustja, kõhu alt natuke heledama - musthalli -sulestikuga lind. Haki tunneb ära silma värvuse järgi, mis on helehall. Eestis on hakk levinud kõikjal. Hakid on suhteliselt lärmakad linnud.
Vaadeldavatelt 10 ühest liigist okaspuult leidsin 4 erinevat liiki samblikke. -harilik hallsambliku (seda esines kümnel puul), - hall karesambliku (kolmel puul), -kahar habesambliku (neljal puul) -jahu-löövesamblik (kolmel puul) Samblike keskmine katvus oli 25%. Hall karesamblik 11 Pseudevernia furfuracea Tallus: algul lehtjas, hiljem põõsasjas, läbimõõt 3-12 cm; ülapool sinakas- või tuhkhall, alapoole keskosas must (servade suunas võib muutuda heledamaks, kuni valkjashalliks); harud lapikud, pealt sageli kumerad. Vegetatiivse paljunemise vahendid: isiidid (silindrilised või koraljad talluse väljakasved, eristatavad luubiga). Viljakehad enamasti puuduvad. Kasvukoht: okas- ja lehtpuude koor, puit. Väga sage kogu Eestis. Hall karesamblik on võrdlemisi iseloomuliku välimusega, eriti siis kui isiidid talluse pinnal on hästi arenenud. Tavaliselt tekivad need silindrilised või koraljad
Nii talluse suurus, hõlmade kuju ja lõhestatus kui ka vegetatiivsete paljunemisvahendite asend ja rohkus varieeruvad tugevasti. Hall hõlmasamblik kasvab peamiselt okaspuude (kuuse, männi) ja kase, harvem teiste lehtpuude tüvel ning okstel, tihti ka puidul, harva graniitrahnudel; eelistab happelisemat substraati. Hall karesamblik Pseudevernia furfuracea Tallus: algul lehtjas, hiljem põõsasjas, läbimõõt 3-12 cm; ülapool sinakas- või tuhkhall, alapoole keskosas must (servade suunas võib muutuda heledamaks, kuni valkjashalliks); harud lapikud, pealt sageli kumerad. Vegetatiivse paljunemise vahendid: isiidid (silindrilised või koraljad talluse väljakasved, eristatavad luubiga). Viljakehad enamasti puuduvad. Kasvukoht: okas- ja lehtpuude koor, puit. Väga sage kogu Eestis. Hall karesamblik on võrdlemisi iseloomuliku välimusega, eriti siis kui isiidid talluse pinnal on hästi arenenud. Tavaliselt tekivad need silindrilised või koraljad
Sookiurupered lahkuvad Eestist oktoobrikuus, mõnedel andmetel ka juba septembris. Oma talvekorterist tagasi pesitsusaladele jõuavad nad aga kevadel juba varakult, peaaegu koos esimeste saabujatega: märtsi lõpul või aprilli alguses. Kogu aprillis toimub aga nende ulatuslik läbiränne põhjapoolsematele aladele. SOOTIHANE Sootihane on pisike pruunikashall linnuke valkja alapoole ja musta lagipeaga. Väliselt sugupooled teineteisest ei erine. Ta on nagu teisedki tihased väga liikuv lind. Tema lend on kiire ja lainjas, toiduotsingul ripub ta tihti oksal, pea allapoole. Sageli hakkab sootihane lindude toidulauda külastama ja on inimese suhtes väga julge, nii et visa harjutamisega võib teda peagi õpetada inimese peopesalt toitu võtma. Kirjanduses leidub tihti viiteid sootihaste suurele ühtekuuluvustundele. Sageli tegutsevad nad
Samblikel, nagu teistel elusorganismidel on looduses oma eesmärk. Neil on raske võidelda kasvukoha eest (aeglane kasv), kuid neil on kergem elada karmimates kasvutingimustes, mida teised taimed ei pruugi taluda. 4 Olulisemad Eesti samblikud Harilik hallsamblik Hypogymnia Physodes (L.) Nyl. Kirjeldus Tallus lehtjas, läbimõõt 1-10 cm, ülapool hall, alapool must, alapoole servaosa pruun; hõlmad lapikud. Vegetatiivse paljunemise vahendid: huuljad soraalid üleskäänduvatel hõlmatippudel. Viljakehad esinevad vähestel isenditel. Levik Väga laialdaselt levinud samblik, kasvab paljude puuliikide okstel ja tüvel, töödeldud puidul, harva sammaldunud kividel, veelgi harvemini maapinnal. Harilik hallsamblik erineb teistest lehtja ja halli tallusega samblikest selle poolest, et tallus kinnitub aluspinnale vahetult
6 Joonis 3. Kõre lombis (Ader, 2015) 3. Tunnused Täiskasvanud kõre keha on viis kuni kaheksa sentimeetrit pikk. Emasloomad on isastest suuremad. Jässaka keha ja lühikeste jalgadega loom liigub maapinnal ronides või joostes, meenutades seetõttu pigem hiirt kui konna. Keha ülapoolel on kõre veidi kobruline nahk pruunikas, hallikas või oliivroheline, kaetud punaste täppidega. Ärritunud konnal muutuvad täpid eriti erksaks. Keha alapoole hallikasvalgel nahal on tumedad (pruunikad või kollakad) laigud. Kõre ninamik on lühike ja tömp, silmapupillid horisontaalsed, vikerkest kollane või rohekas. Isasloomadel on kurgu all sinakas kõlapõis, mis täispuhutult võib küündida pea suuruseni.Erutatud olekus eritab kõre valkjat haisvat nõret, mis inimesele suhu või silma sattudes tekitab tugeva kihelustunde. Et kõre on videviku- ja ööloom, tuntakse teda rohkem hääle kui välimuse järgi
turbamaardla servas või järve kaldal. MADUKOTKAS Välitunnused Madukotkas on pisut suurem kui kalakotkas, tiibade siruulatus 170185 cm, kaal 1,82,3 kg. Linnu alapool on hele, enamasti tumeda tähnitusega (muster võib olla väga varieeruv), pea ja rind tumedamad, ülapool hallikaspruun. Üsna hääleka madukotka pea on suur nagu kakkudel, silmad suured ja kollakas-oranzid. Lennupildis on ta kergesti äratuntav heleda alapoole järgi, kus puuduvad tumedad kontrastsed laigud (samamoodi heleda alapoolega kalakotkal ja hiireviu heledal vormil on tiivanukkidel hästi märgatavad tumedad laigud). Üsna pikal sabal on 34 tumedat vööti, tiivad on laiad ja paindlikud. Toitumine Madukotka põhitoiduks on roomajad Eestis enamasti rästikud ja arusisalikud. Saaki jahib ta avamaastiku lagerabade, niitude, liivikute, põlendike, raiesmike ja luhtade kohal lennates või hea vaateväljaga puudel varitsedes.
sobivate pesitsuskohtade olemasolule, üle kogu Eesti. Suure individualistina rändab ta lõuna poole kas ainult üksi või maksimaalselt koos paarilise ja poegadega. Peoleo kuulub välimuselt troopiliste kireva sulestikuga lindude maailma, kus tema sugulased kõik elutsevadki. Isalinnu keha on säravkollane, saba ja tiivad mustad. Emaslind on vähema kontrastsusega: seljaosa rohekaskollane, tiivad tumehallid, saba pruun ja alapoole sulestik valkjas ning kaetud peente pikitriipudega. Mõlemast soost peoleodel on ereroosa nokk. Peoleo lend sarnaneb oma sügavate kaartega rähnide omale. Peoleo elupaigaks on lehtmetsad, puisniidud, lehtpuudega salukuusikud, suured pargid ning kuivad valgusrikkad männikud. Kuigi tegutseb peamiselt puude võrades, vajab oma tegevuspiirkonnas avarust ja valgusküllust. Maapinnale laskub ainult pesamaterjali või toidu järele.
Selts: Toonekurelised (Ladina keeles Ciconiiformes) Sugukond: Toonekurglased (Ladina keeles Ciconiidae) Perekond: Toonekurg (Ladina keeles Ciconia) Liik: Must-toonekurg (Ladina keeles Ciconia nigra) (1) Välistunnused Must-toonekurg on 1 m pikk (4) ja tema tiibade siruulatus on 185-205 cm (2). Keskmine kaal on umbes 3 kg (3). Ta sarnaneb valge-toonekurega, kuid on oma suguvennast pisut väiksem ja eristatav musta kaela ja tiibade alapoole järgi (2). Lisaks erinevalt valgest-toonekurest teeb ta peale nokaplagina ka häälitsusi (3). Vanalind on rinnast sabaaluseni valge, kogu muu sulestik must tugeva purpurrohelise metalliläikega, nokk ja jalad on punased. Noorlinnul asendab sulestiku musta värvust tumepruun, jalad ja nokk on oliivrohelised kuni hallikasroosad (2). Must- toonekurg kõnnib aeglaselt maad mööda ja lennates on tal nagu ka teistel toonekure perekonna liikmetel kael välja sirutatud (4).
vaiksetel öödel kosta enam kui ärritunud konnal erksamaks kohta, kus kõik kilomeetri kaugusele. muutuvad. Selja keskel kulgeb peast järgnevad tingimused on tagaosani kitsas erekollane pikitriip. olemas: kerge liivane Keha alapoole nahk on hallikasvalge tasasem pinnas, otsene ning pruunikate või rohekate päiksepaiste madalale laikudega. veekogule, üldiselt niiske maastik ning
Toitumine Putuktoiduline lind, kelle põhitoiduks on põhiliselt putukad - metsakahjurid. Pesitsemine Pesa ehitatakse puutüve ja sellest eraldunud koore vahele või tüve harunemiskoha lõhedesse. Pesa ehitab emaslind. Pesamaterjaliks on peened raokesed, niinekiud, laastukesed jne. Kurnas on 4...8 muna, mis on valged, punapruunide täppidega. Porr kuulub looduskaitse alla. 24Pasknäär Garrulus glandarius Pasknäär on umbes haki suurune lind. Teda on kerge ära tunda üla- ja alapoole roosakashalli üldvärvuse ja musta servaga eretaevasinise laigu (küüduse) järgi tiivanukil. Kui lind on erutatud, siis võib tema peas märgata ka tutti. Elupaik ja -viis Elupaigaks on igasugused puistud, pesitsusajal on aga seotud tihedamate metsadega, eriti kuuse-segametsadega. Pesitsusajal elutseb paaridena. Päevase eluviisiga. Ränne Pasknäär on Eestis paiga- hulgu- ning rändlind ja läbirändaja. Hulguliikumised on kõige märgatavamad sügisel (augusti lõpust oktoobrini)
Lühikeste jalgade tõttu liigub ta maapinnal ronides või joostes, meenutades seepärast pigem hiirt kui konna. Keha ülapoolel on nahk veidi köbruline ning pruunikas, hallikas või oliivroheline, kaetud punaste täppidega, mille värvus ärritunud konnal eriti erksaks muutub. Erutatud olekus eritab kõre valkjat haisvat nõret, mis inimesele suhu või silma sattudes tekitab ebameeldiva kiheluse. Piki selga kulgeb kitsas, liigile iseloomulik säravkollane triip. Keha alapoole nahk on hallikasvalge ning pruunikate või rohekate laikudega. Ninamik on lühike ja tömp, silmapupillid horisontaalsed, vikerkest kollane või rohekas. Isasloomadel on kurgu all sinakas häälepõis, mis täispuhutult võib olla koguni pea suurune. Et kõre on videviku- ja ööloom, tuntakse teda rohkem hääle kui välimuse järgi. Kõrisev, kõlav ja pidevalt korduv "krrr-krrr" on peibutushäälitsus, mis võib eemalt mopeedi põrinat
põhjalähedane hõljuvate osakestega rikastatud vesi settetoidulised organismid, kes toituvad pehmetoidulistest setetest. Bentose toiduvarud olenevad põhja substraaditüübist. Kiirevoolulistes jõgedes on kruus, liiv ja muud jämedad setted hõljumist toituvad loomad, nt 2poolmelised moluskid. Kui on väike voolukiirus, siis sellistes veekogudes on pehmed setted, savi ning orgaanilise aine osakesed akumuleeruvad infauna ja settesööjate areng. Järvedes bentose biomassi langus alapoole termokliini seotakse järve troofilise staatusega, nt oliotroofses järves on bentiline makrofauna väike. Produktiivses järves biomassi produktiivsus kasvab ja tõuseb termokliini sügavuse suurenedes. Eutroofsete järvede puhul profundaali bentose biomass on vahetult termokliini all, enne seda kui muutub liiga väikeseks hüpolimnioniks. Niisugused keerukad mudelid on tingitud toidu ja lahustunud hapniku varude vastastikustest seostest ja mõningal juhul setete tüüpide levikust.
mispärast uusi vähke tuleb pidada mõned nädalad karantiinis. Suguvähke on põhimõtteliselt võimalik aretada valiku abil. Signaalvähil on täheldatud märgatavaid erinevusi eri tõugude vahel. Sugukarja ülalpidamine, suguküpsus, paaritamine ja kudemine. Emaste suguküpsuse saab kindlaks teha laka liitekohtades nähtavatest limanäärmetest, mis arenevad välja paljunemisaja lähenemisel. Augustis-septembris paistavad arenevad limanäärmed läbi lakalülide alapoole läbipaistva õhukese kesta ja on nähtavad lakalülide keskjoonest mõlemal pool väikeste ümarate valgete näärmetena ja lülide servades valgete joontena. Paaritumisel keerab isane emase selili ja kinnitab spermapaketid emase suguavade lähedale esi- ja tagakeha liitekohale või jalgade vahele. Spermapaketid on õhukesed 2-5 mm pikkused valged moodustised, kust spermatosoidid vabanevad kui emane heidab marja. Isased võib paaritumise järel tiigist või basseinist eemaldada.
Käte ning kere liigutused peavad toimuma jalgade liigutuste suhtes vastasuunas. Kõnni hindamine eestvaates Eestvaates patsienti hinnates peab jälgima, kas kõnni ajal esineb mingil määral vaagna lateraalset kallet, liigset kere lateraalsuunalist liikumist, vaagna rotatsiooni horisontaaltasandil või kere ja ülajäsemete roteerumist vaagna suhtes vastassuunas. Tavaliselt roteeruvad vaagen ja alajäsemed ühes suunas ning kere ja ülajäsemed vastasuunas- selline keha üla- ja alapoole roteerumine toimub 180º ulatuses ning see tagab keha tasakaalumehhanismid ja sujuva edasiliikumise kõnni ajal. Eestvaates tuleb hinnata veel puusa liigutusi (rotatsioon, abduktsioon ja adduktsioon), põlve liigutusi (rotatsioon, abduktsioon ja adduktsioon), hüppeliigest ja labajalga (varvas välja- varvas sisse ulatust, hüppeliigese dorsaal-, plantaarfleksiooni, supinatsiooni ning pronatsiooni). Tähele tuleb panna ka esineda võivat X-
annaabi.ee 
