Essee / referaat akordionist (0)

  ESSEE AKORDIONIST  ,,A gentleman is someone who can play the accordion, but doesn't.’’ – Tom Waits  Akordion on käeshoitav lestkeeltega pill, kus heli tekitavad häälestatud teraslehekesed, mis  võnguvad, kui lõõtsad suruvad õhu nende vahelt läbi. Paremal pool lõõtsa on klaviatuur või 
nupuread meloodia mängimiseks, vasakul pool nupuread bassinootide ja -akordide mängimiseks.  Natuke ajaloost  Akordion ja tema eelkäijad on ehitatud põhimõttel, et õhujuga paneb võnkuma lamedad  keeled pilli sees. Nende hulgas on ka suupill ja mitmed harmooniumilaadsed instrumendid. Vanim 
säärane pill oli hiina suuorel ehk sheng, leiutatud oletatavasti umbes 2500 aastat eKr.  Akordioni 
leiutajaks peetakse oreliehitajat Cyril Demiani.  Ta pakkis suupillid kokku ja leiutas süsteemi, 
kuidas neisse lõõtsaga tuult puhuda. Pilli nimetus, "akordion", tuli sellest, et vasaku käega sai 
akorde mängida. Akordion patendeeriti 1829. aastal ja sealt alates levis akordion üle kogu maailma 
ja jõudis kõigisse ühiskonnakihtidesse.   Algne eesmärk oli see, et akordioni sai erinevalt klaverist üritustele, grüünedesse või kuhu  iganes kaasa võtta.  Akordionit kasutatakse väga erinevates muusikažanrites:  rahvamuusikas, 
popmuusikas, klassikalises muusikas, ka kaasaegsetes popmuusikastiilides nagu rock, pop-rock, 
jne. Arvestades tänapäevase instrumendi võimsat, kohati oreliga sarnanevat kõla, kasutatakse seda 
järjest meelsamini kammeransamblites, aga ka sümfoonilises muusikas (näiteks N. Chaikini 1. 
kontsert akordionile B-duuris / https://www.youtube.com/watch?v=gK2zdWp5GbY)  Eestis muutus akordion rahvalikuks pilliks 1920-ndatel aastatel,  kui meremeeste  vahendusel jõudsid Eestisse esimesed pillid Soomest, Rootsist, Saksamaalt ja sai eriti populaarseks 
enne II maailmasõda. Eestis nagu ka teistes Baltimaades mängitakse enamasti klahvidega 
akordionit. Eestis klassikalisi akordione ei valmistata, samas pillimeistrid valmistasid lõõtspille. 


  2    Natuke kõla ja tehnilisest poolest + akordioni liigid 
  Akordione ehitatakse kahe-, kolme-, nelja- ja viiekoorilistena, s.t. vastavale registriklahvile  vajutades võib avada ventiilklapi või – klapid, mis panevad võnkuma ühe või mitu metallkeelekest. 
Heli dünaamika sõltub õhuvoolu survest, mida tekitatakse lõõtsa kokku või lahku viimisel (vähe 
õhku = piano ,palju õhku = forte). Registrid muudavad akordioni kõla värvikaks, võimaldavad 
mängida sirge või tremoleeriva tooniga, suurendavad heliulatust üles- ja allapoole.  
(vaata pilti nr 1)   
         
Pilt nr 1, akordioni registrid.   
  120 bassiga standardsüsteemiga akordioni vasakul klaviatuuril on 6 rida nuppe, neist 4  rida on valmisakordid (mažoor, minoor, septakord ja vähendatud septakord). Ülejäänud 2 rida 
mängivad üksikuid noote. (vaata pilti nr 2)              Pilt nr 2 


  3    Akordioni täiustamine jätkub tänapäevani. Tänu kõlakambritega instrumentide tootmisele  on kõla kvaliteet ja tämbrid muutunud värvikaks, pehmeks, mõnusaks. 
Valmistatakse väga erinevat tüüpi pille: 
  •   klahvakordion (vaata pilti nr 3)   
         
Pilt nr 3     
•   nuppakordion (vaata pilti nr 4)   
             
Pilt nr 4     
 


  4    •   diatooniline nuppakordion (diatoonilise häälestusega 1 – 5 nupureaga väiksemamõõduline  lõõtsapill) (vaata pilti nr 5)   
       
Pilt nr 5      •   meloodia-  ehk valikbassidega akordion (vasakpoolsele klahvistikule on lisatud  ümberlülitamise võimalus –  ka  vasakus käes on kromaatiline heliredel, mis võimaldab 
mängida ühehäälset meloodiat)   •   jpt.    Klahv- ja nuppakordion on kaasaegsed täiuslikud muusikainstrumendid. Muudatused pilli  ehituses lähtusid kohalike rahvalaulude, -tantsude iseloomust ja muusikalisest eripärast, hiljem 
kunstmuusika helikeele esitamise vajadustest. Näiteks Eestile kõige iseloomulikum lõõtsatüüp 
oleks Teppo lõõts (vaata pilti nr 6)   
     
  Pilt nr 6    (Näide Teppo lõõtsa mängust: https://www.youtube.com/watch?v=GIpmXXifqCA) 


  5    Natuke notatsioonist 
 
  Notatsiooni kohalt on kõik üsna loogiline. Noodi kirjutamisel kasutatakse klaverile  sarnast süsteemi. Vasak käsi on kirjutatud bassivõtmes ja parem viiulivõtmes. Nagu varem 
mainitud, siis akordioniga saab mängida erinevaid kolmkõlasid ja septakorde,  vaid ühe 
bassinupuga. Selleks, et  ei peaks igat akordi eraldi välja kirjutama, siis mugavusest kirjutatakse 
bassivõtmesse kindla akordi priimi ning selle peale antud kuju: (M – duur, m – moll, 7 – dominant 
septakord, d – vähendatud septakord). 
 Samuti lisanduvad akordioni notatsiooni ka  pillile iseloomulikud funktsioonid ja nende kasutuse 
märgid. Vastavalt pillile, saab nooti kirja panna registreid, milles peab akordionimängija  teost 
esitama ning näiteks algajatele tuuakse välja ka lõõtsa suundi. 
      Näidie W. G. Stilli aariast akordionile                     


Näide esimesest kinnitatud akordioni notatsiooni dokumendist.