kaldusid vabama rütmi poole kuni puhta vabavärsini ja isegi proosaluuleni. Sõnastus on raskepärane, luuletuste trükipilt jätab rahutu, isegi meelevaldse või kaootilise mulje. Ekspressionistliku luule jõulist, ohjeldamatut väljenduslaadi sobib iseloomustama ka Johannes Barbaruse luuletuse pealkiri ,,Anarhiline poees". Ajaluule on eesti ekspressionismi kõige silmatorkavam ilming, esileküündivam kui ekspressionistlik proosa või draama. Ometi ei saa ajalaulude kunstitaset pidada eritikõrgeks. Need on üsna ühetoonilised ja meenutavad saksa eeskujusid. Lihtne on välja noppida tüüpilisi võtteid ja kujundeid, kuid hoopis raskem eristada autorite isikupära või leida äravahetamatuid, meeldejäävaid üksikluuletusi. Ajaluule oli enamikule autoritest pigem teatud väljendusvahendite katsetamise kui saavutuste järk. Ajalaulikute seas on siiski üks, kes suutis võõrapärased elemendid oma loomingus
(22.03.1892 Pahuvere küla, Viljandimaa- 21.02.1970 Tallinn) Elulugu ● Sündis Viljandimaal Pahuvere kooliõpetaja pojana ● Õppis Peterburi ülikoolis, Moskva sõjakoolis ja Berliini ülikoolis ● 1926-1927 elas Pariisis ● Oli lühidalt Eesti Asutava kogu liige ● Töötas Tartu Ülikooli õppejõuna Looming "Pierrot" (luule esikkogu, 1917, 1919) "Jäljed liival" (esikkogu järg, 1921) "Maa ja mereveersed rytmid" (ajalaulude kogus, 1922) "Hiina kett" (novellikogu, 1918) "Ellinor" ja "Sillatalad" (novellikogud, 1927) "Armukadedus" (romaan, 1933) Teosed Luulekogu ´´Tuuleratas´´ ● Luulekogu algab nimiluuletusega ´´tuuleratas´´ ● Luulekogu iseloomustab süvenenud realistlik elutunnetus ● Kogus on tugevalt tunda kurja tagamõttega sarkasmi ja irooniat ● Tugev temaatiline mitmekesisus Seotus kirjanduslike rühmitustega ● Osales ajakirja ´´Tarapita´´ tegevuses
luuletused ajakirjas "Noor Eesti" Luuletused Johannes semperi ajakirjas "looming" Barbaruse stiil: Barbaruse poeediisiksusele sobis intellektuaalne, kaasaja-ainet uudses vormis esitav stiil Luulekogud: "Geomeetriline inimene"-1924 "Multiplitseerit inimene"-1927 Värsikogud: "Fata-Morgana"-1918 (Indrotuktsioon) "Inimene ja Sfinks"-1919 (Verine sfinks) "Katastroofid"-1920 (Katastroof 1,2 ja 3) Ajaluule: "Indrotuktsioon"-1918 "Laul enesest 1"-1920 "Epiloog"-1920 "Anarhiline poees"-1920 Ajalaulude kogu: "Vahekorrad" Teos: Koos Eduard Vildega kirjutasid nad ühiskonnakriitilise ning natsionaalsotsialismi vastase koguteose: "Vastutusrikkal ajal"-1933 Lõppsõna: Johannes Vares Barbarus on eesti luuleloos tähtis ühelt poolt julge eksperimenteerijana, teisalt kui järjekindlalt vasakpoolne ühiskonnakriitiline luuletaja. Kasutatud materjal: http://www.kirmus.ee/erni/autor/barb_fo.html http://et.wikipedia.org/wiki/Johannes_Vares 20.sajandi 1 poole Eesti kirjandus-
• 1915–1916 Riia Polütehniline Instituut arhitektuuri alal • 1916–1917 Moskva sõjakool • 1921-1925 Berliini ülikool • 1926-1927 elas Pariisis • 1928. aastal lõpetas Tartu ülikooli mag. philos. kraadiga, väitekirjaks oli “Andre Gide stiili struktuur". Looming • "Pierrot" (luule esikkogu, 1917, 1919) • "Jäljed liival" (esikkogu järg, 1921) • "Maa ja mereveersed rytmid" (ajalaulude kogus, 1922) • "Hiina kett" (novellikogu, 1918) • "Ellinor" ja "Sillatalad" (novellikogud, 1927) "Armukadedus" (romaan, 1933) • Tunnustused • Valgetähe V klassi teenetemärk 1940 • Eesti NSV teeneline kirjanik 1945 • Eesti NSV rahvakirjanik 1964 • Johannes Semperi nime on kandnud Tartu 8. Keskkool. Eluloost jätkates Riigipöörde järel okupatsiooni alguses oli Johannes Semper ENSV haridusminister, ENSV
esimeheks (1928-1940). J. Semper debüteeris eesti kirjanduse ülevaatega läti ajakirjas "Kahwi" (1910), esimesed värsid avaldati "Noor-Eesti" väljaandeis (1911). Kuulus "Siuru" rühmitusse, osales aktiivselt "Tarapita" tegevuses. Luule esikkogu "Pierrot" (1919) sisaldab intiimluulet, mis rõhutatuma sensuaalsusega jätkub teises värsiraamatus "Jäljed liival" (1921). Ekspressionistlike stiilielementidega ajalaulude kogus "Maa ja mereveersed rytmid" (1922) on tugev ühiskonnakriitiline toon. Semper valdas algusest peale luule vormikeelt, kogu tema varasem looming oli artistlik ja maailma kirjandusega arvestav. Esimene novellikogu "Hiina kett" (1918) käsitleb peamiselt noorte haritlaste elu. Novellikogudes "Ellinor" ja "Sillatalad" (mõlemad 1927), mis vallandas kriitikas kirjanduslike mõjutuste alase ägeda sõnasõja, avaldus autori huvi psühhoanalüüsi vastu.
"Loomingu" toimetajaks (1930-1940) ja Eesti PEN-klubi esimeheks (1928-1940). J. Semper debüteeris eesti kirjanduse ülevaatega läti ajakirjas "Kahwi" (1910), esimesed värsid avaldati "Noor-Eesti" väljaandeis (1911). Kuulus "Siuru" rühmitusse, osales aktiivselt "Tarapita" tegevuses. Luule esikkogu "Pierrot" (1919) sisaldab intiimluulet, mis rõhutatuma sensuaalsusega jätkub teises värsiraamatus "Jäljed liival" (1921). Ekspressionistlike stiilielementidega ajalaulude kogus "Maa ja mereveersed rytmid" (1922) on tugev ühiskonnakriitiline toon. Semper valdas algusest peale luule vormikeelt, kogu tema varasem looming oli artistlik ja maailma kirjandusega arvestav. Esimene novellikogu "Hiina kett" (1918) käsitleb peamiselt noorte haritlaste elu. Novellikogudes "Ellinor" ja "Sillatalad" (mõlemad 1927), mis vallandas kriitikas kirjanduslike mõjutuste alase ägeda sõnasõja, avaldus autori huvi psühhoanalüüsi vastu. See arendatakse hiljem välja romaanis
Ta arreteeriti ja saadeti GULAGi. Sealt tuli ta tagasi ning hakkas 1954 professionaalseks kirjanikuks. Kross alustas kirjanduses luuletajana, läks hiljem üle proosale ning sai tunnustatud ajalooromaanide loojaks. Viimasel ajal oli ta keskendunud mälestusraamatute kirjutamisele. Krossi poeediisikupära kujunes 30ndate aastate kõrgetasemelise luule baasil. Krossi esikkogu "Söerikastaja"(1958) algatuslikkus seisnes sisulistes uuendusimpulssides. "Söerikastaja" on ajalaulude raamat, avalik hukkamõist möödunule. Luuletuskogu "Kivist viiulid" (1964) väljendab kümnendivahetuse optimistlikke meeleolusid, ühiskondlike ning tunnetuslike horisontide avardumist. "Kivist viiulite" temaatika ning ideeline tuum on kokku võetud raamatut lõpetavas poeemis "Maailma avastamine". Sõit tundmatusse, mereleminek ja avasturetked olid 60ndate aastate esimesel poolel eesti luule meelismotiive. Avaldanud peamiselt ajaloolist proosat. Proosaloomingu kangelased on eesti
kükitavast karjalapsest, kes hoiab peremehe loomi. Luuletus avaldati esimest korda ajakirjanduses 1916. aastal ja leidis kiiresti koha koolilugemikes, püsides seal tänini. Eesti luuleklassika raudvarasse kuuludes on " Eesti pastoraal " olnud ühtlasi Alle tõlgitavamaid luuletusi. Kirjaniku teine luuletuskogu " Carmina barbata " jõudis avalikkuse ette 1921. a. kevadel, pakkudes Tuglase kinnitust mööda " õnneliku erandi viimase aja ajalaulude hulgas ", kuna Alle värsid olid vabad muude laulikute halemeelsusest või abstraktsusest, isikupärasemad oma naturalistliku lopsakuse, sarkasmi ja raevuka eitamispaatosega. Motiivide, meeleolude ja mõtteviisi poolest võiks " Carmina barbata'le " õige lähedaseks pidada põhiosas samuti 1921. a. kevadeks valminud poeemi " Laul kleidist 5 helesinisest ja roosast seelikust " ja luuletuskogu " Ummiklained ", kuna selles on
Ta oli Saksa okupatsiooni lõpukuudel vangis ning 1946-1954 oli poliitvangina Komis söekaevanduses, hiljem Krasnojarski krais. Seetõttu jäi Jaan Krossi kirjanikudebüüt tavatult hilja peale. Kutseline kirjanik sai Jaan Krossist 1954. aastal. Jaan Kross on mitmeid kordi kandideerinud Nobeli kirjandusauhinnale. Ta valdas saksa, soome, rootsi, prantsuse, vene ja inglise keelt. 1958. aastail ilmus Jaan Krossi esikkogu "Söerikastaja" ja temast sai Kirjanike Liidu liige. "Söerikastaja" on ajalaulude raamat, millega luuletaja astus välja juhikultuse, silmakirjalikkuse, muganemise, bürokraatia ja ühiskonnas valitseva vale vastu. See oli püüd uuesti sünnile ja puhtusele, luuletaja soov alustada maailmaavastamise teekonda lähimineviku taagast vabanenult. "Söekastajas" kasutas Kross vabavärssi, kutsudes sellega esile ägeda poleemika, mis kujunes kokkuvõttes uue kirjandus- ja elukäsituse võidukäiguks. Mõisted Romaan jutustav proosa suurvorm, mis kujunes valitsevaks zanriks 19
Hiire ja M. Jürnaga välja koguteosed ,,Sang" ja ,,Bumerang", 1926. aastast hakati ta värsse avaldama ,,Loomingus". (Kruus 1995 : 562) Sütiste võttis tooniandvalt osa elulähedust lipukirjaks seadnud orbiitlaste kirj. Rütmitusest ning esines koguteostes ,,Dünamis" (Tartu 1928) ja ,,Põhjakaar" (Tartu 1931) ning ajalehes ,,Kirjanduslik Orbiit" (1929-1930). (Kruus 1995 : 562) Luulekogu ,,Rahutus" (Tartu 1928) esitab värsspäevikuna eesti ajalaulude traditsioonidele tuginevat, protestivaimust kantud sotsiaalset luulet ja armastuslüürikat, ekspressionistlik poeem ,,Leib, rist, inimene" kajastab autori maailmavaatelisi otsinguid. Avaralt mõistetud indriimi rohkus ja kasutatud vabavärsi kohmakus pole lasknud autori mõtestikul alati mõjule pääseda. (Kruus 1995 : 562) Kogud ,,Peipsist mereni" (1930), ,, Maha rahu!"(1932) ja ,,Kaks leeri" (1933, kõik Tartu) pakuvad sotsiaalset luulet, joonistades ilmekaid, detailirikkaid
ka maailmakirjandusest. Luuletajal ei tulnud kaasa teha seda tasalülitamist, mis leidis aset 40. - 50 ndail aastail. Teravalt sotsiaalne luulesõnum, mille tõi ,,Söerikastaja" , oli kirjutatud elukogenud ja vilunud käeg 2.2 2.2. ,,Söerikastja" (1958) Jaan Krossi esikokgu algatuslikkus seisnes eeskätt sisulistes uuendusimpulssides. Mitte sedavõrd poeetiline, kuivõrd kodanikujulgus seletab luuletuskogu erkordne kõlajõud. ,,Söerikastja" oli ajalaulude raamat, senikuulmatult avalik hukkamõist möödunule, muutuva mõtteviisi, uue eest peetava võitluse avaldus. Krossi sotsiaalsed värsid kõlasid kaasa stalinismivastasuses ning demokratiseerimise taotluses. Lugejapoolne luulehuvi sai uue hoo, ajastu meeleolude väljendajana leidis raamat erilist poolehoidu noorte hulgas. Krossi enda ütluse järgi oli ,,Söerikastaja" naer vabastav naer, mineviku dogmadest ning traagikast üleoleku osutus
/.../ Ma leian end kui ärasõitvas laevas, mis hääletult mind unustusse viib./.../ See ütleks minuarust kõik selle raba kohta, mis meieni läbi kirjelduste jõuab. Järgmine luulekogu ilmus Heiti Talvikul 1937. aastal ja kandis pealkirja "Kohtupäev". See jälgib kaost ja selginemist üksikinimeses üldisemalt, oma aja, ühiskonna, maailma ulatuses. Selles kogus valitseb ajakriitiline luule. Hoiakult veidi sarnane 1920. aastate ajalauludega, ent kujundlik ekspressionism on nii ajalaulude kui Talviki enda "Palavikuga" võrreldes peaaegu olematu. Seda asendab iroonia. "Kohtupäevas" ennustab kirjanik saabuvat ränka aega ning senise usu proovilepanekut. Sellega seoses võimendub juba "Palavikus" ettetulnud religioossete motiivide ja sümbolite tähendus. Tuut-tuut (1925) Tuut-tuut oleks justkui inimene, kes minu elus rolli mängiks ja kaoks. See inimene oleks väga hea, rõõmu toov./.../ Tuut-tuut! Maa lillist lõkkas. /.../ /..
viiekümnendatel, sest tema elukäigu tõttu polnud see vajalik. Terav kriitiline sõnum ,,Söerikastajas" oli juba kirjutatud elukogenult ning vilunult. (Kalda, 1991) 5 2.2 ,,Söerikastaja" (1958) Nagu uued tulijad ikka, leidis ka Jaan Kross oma nisi värsikirjutamises ning see seisnes eeskätt sisulistes uuendusimpulssides. Kuigi uuendused polnud poeetilised, oli kõneaineks mehe puhul tema värsside kõlajõud. ,,Söerikastaja" on ajalaulude raamat, mis kritiseerib avalikult ja eriti tugevalt möödunut. Luulekogul oli suur tähtsus uue, ebasobiva mõtteviisi vastu võitlemises. Värsid kõlasid kaasa stalinismivastasuses ja soovis olla demokraatlikud. Lugejad said sellest võitlustahet juurde ning seetõttu oli raamat eriti populaarne noorte hulgas, kes on muidugi tuntud oma mässumeelsuse poolest. Jaan Krossi enda sõnade järgi on ,,Söerikastaja" naeru vabastav naer, mineviku dogmadest ja traagikast üleoleku osutus
Ta oli Saksa okupatsiooni lõpukuudel vangis ning 1946-1954 oli poliitvangina Komis söekaevanduses, hiljem Krasnojarski krais. Seetõttu jäi Jaan Krossi kirjanikudebüüt tavatult hilja peale. Kutseline kirjanik sai Jaan Krossist 1954. aastal. Jaan Kross on mitmeid kordi kandideerinud Nobeli kirjandusauhinnale. Ta valdas saksa, soome, rootsi, prantsuse, vene ja inglise keelt. 1958. aastail ilmus Jaan Krossi esikkogu "Söerikastaja" ja temast sai Kirjanike Liidu liige. "Söerikastaja" on ajalaulude raamat, millega luuletaja astus välja juhikultuse, silmakirjalikkuse, muganemise, bürokraatia ja ühiskonnas valitseva vale vastu. See oli püüd uuesti sünnile ja puhtusele, luuletaja soov alustada maailmaavastamise teekonda lähimineviku taagast vabanenult. "Söekastajas"kasutas Kross vabavärssi, kutsudes sellega esile ägeda poleemika, mis kujunes kokkuvõttes uue kirjandus- ja elukäsituse võidukäiguks.
maailmavalu, armastus, looduspildid. 1918 kohtub Visnapuu naisega, kelle nimi on Hilde Elfride Franzdorf, kuid keda Visnapuu hüüab Ingiks. Ta pühendab naisele palju luuletusi ning ka abiellub temaga 1922. 1917 ilmub luulekogu ,,Amores" 1918 ilmub luulekogu ,,Jumalaga, Ene!" - lahkumine Siurust ja minek vabadussõtta. Hiljem on Visnapuu väga oluline isamaaluule kirjutaja. Sõja ajal 1919 1920 hindas oma vaated ümber, enne oli Eestile pigem veidi vastu. 1920 ,,Tulihari". See on ajalaulude kogu. Teised teemad: inimene ja rahvas, inimene ja rahvuslus, ühiskond. Avaluulest sooviti teha hümni - ,,Kodumaa laul". 1920 ,,Hõbedased kuljused", selles tsükkel ,,Kõnelused Issandaga". 1920 luulekogu ,,Käokorvik", selles tsükkel ,,10 kirja Inglile" Kirjanikuna oli Visnapuu aktiivne eelkõige vabariigi ajal. Ta reisib palju, olles kirjas nii Berliini ülikoolis kui külastades Nõukogude Venemaad. Visnapuud huvitab idamaade religioon, Eesti folkloor. Kirjutab Kalevipojast.
Vabadussõtta, olid seal 1919-20. Visnapuu teeb endale selgeks, mida mõtleb rahvuslusest. Tema luuletus oleks äärepealt hümniks saanud, probleem oli aga selles, et üks varastas selle ja Visnapuu arust ei võinud hümnil plekki peal olla. 1920 "Talihari" seal valdavalt ajalaulud, ühiskond ja rahvas, inimene ajaloos, esikohal rahvus ja rahvuslus, avaluuletus "Kodumaa laul" (see, mis hümniks pidi saama). 1920 "Hõbedased kuljused" kunstiküpsem, teemadel laiem, peale ajalaulude ka kõnelused Issandaga. Teeb keeles eksperimente (kirjutet), soomlaste eeskujul n-lõpuline sisseütlev (maailman). 1920 "Käoorvik" armastusluule, tsüklis kümme kirja Ingile (suurim armastus). Tegelik nimi Hilda Elfriede franzdorf. 1922 abielluvad, 1942 suri naine tuberkuloosi. 1923 on Visnapuu Kirjanike Liidu juhatuse liige, tegev kirjanduse propageerimisel. 20. aastatel reisib palju Lääne-Euroopas, paneb end kirja Berliini ülikooli, aga samuti ei lõpeta
annaabi.ee 
