Johannes Vares- Barbaruse
looming
Koostaja: Frank Sumberg
11a
Tallinna Nõmme Gümnaasium
Juhendaja: Ivi Eiche
Johannes Vares-Barbarus
Sissejuhatus:
1920. viljakas ja ekspansiivne luuletaja
Frankomaan
Vasakpoolne ühiskonnakriitiline luuletaja
Uusromantik
Barbaruse roll ajakirjanduses:
luuletused ajakirjas "Noor Eesti"
Luuletused Johannes semperi ajakirjas
"looming"
Barbaruse stiil:
Barbaruse poeediisiksusele sobis
intellektuaalne, kaasaja-ainet uudses
vormis esitav stiil
50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 12 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2009-11-09
Kuupäev, millal dokument üles laeti
39 laadimist
Kokku alla laetud
2 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
ulme18
Õppematerjali autor
Johannes Barbarus Vares Johannes Vares (kirjanikunimega Barbarus, ka Johannes Vares-Barbarus; 12. jaanuar 1890 (juuliuse kalendri järgi 31. detsember 1889) Heimtali vald, Paistu kihelkond, Viljandimaa 29. november 1946 Kadriorg, Tallinn) oli Eesti luuletaja, günekoloog ja poliitik. Ta oli EKP liige 1940. aastast. Ta sai alghariduse Heimtali vallakoolis ja üldhariduse Viljandi kihelkonnakoolis, keskhariduse omandas Vares aastail 19041910 Pärnu gümnaasiumis, kus tema klassivendadeks olid Jüri Uluots ja Johannes Semper. 19101914 õppis ta Kiievi Ülikoolis meditsiini. Järgnevalt oli ta Esimeses maailmasõjas rindearst, talle määrati 1915. aastal Anna Ordu IV, Stanislause III ja Danieli II järgu ordenid. Sõjaväearsti karjääri jätkas ta ka Vabadussõjas, kus osutatud teenete eest omistati talle Vabadusristi I liigi III järk. Seejärel oli 1921-1939 arst Pärnus. 1918
Paljud võimumehed süüdistasid Tarapitat iseseisvuse õõnestamises ja "punase hädaohu" ülevõtmises idast. Tegelikult, ükskõik, mis oludele ka ei osutaks, oli Tarapita esmajoones seotud Eesti probleemidega, oli kohaliku kirjanduse ja kultuuri eest kõneleja meie tolleaegses ühiskonnas. Nii hakkaski riigi kultuuripoliitika 1920. aastate keskpaigas edusamme tegema ja võib kindel olla, et osaliselt just tänu Tarapitalastele. Tarapita liikmed · Albert Kivikas · Johannes Semper · Marie Under · Artur Adson · Johannes Vares-Barbarus · Friedebert Tuglas ("Tarapita" toimetaja) · August Alle · Jaan Kärner · Aleksander Tassa Tarapita manifest -"Millal oleme sisse hinganud nii lämmatavat õhku, kui nyyd - tõusikluse joovastuspäivil? Ummiku on lykat vaimline kultuur. Lämbuman edasiviivad jõud. Halvat tööliste liikumine. Haritlastest saand ärimees, võimumees, ametnik." Albert Kivikas
..............10 Sissejuhatus Siuru on kirjanduslik rühmitus, mis loodi aastal 1917. Sinna kuulusid tuntud Eesti kirjanikud nagu A. Gailit, M. Under, J. Semper, F. Tuglas, A. Adson ja H. Visnapuu. Rühmituse eesmärk oli muuta kirjandus populaarseks ja tõmmata sellele tähelepanu. 1919. aastal tekkisid siurulaste vahel konfliktid, mis viisid August Gailiti ja Henrik Visnapuu lahkumiseni rühmitusest. Nende asemele tulid mõneks ajaks August Alle ja Johannes Barbarus, ent see ei päästnud Siurut kokkuvarisemisest. 2 Kirjanduslik rühmitus ,,Siuru" Siuru oli eesti kirjandusrühmitus, mis loodi 1917. aastal. Sinna kuulusid August Gailit, kes oli ka selle rühmituse asutaja, Marie Under, Johannes Semper, Friedebert Tuglas, Artur Adson, Henrik Visnapuu, hiljem ka August Alle ja Johannes Barbarus. Siurulaste motoks oli ,,Loomise rõõm see olgu meie ainus tõukejõud" Tuglas.
varju teravad piirjooned, päeva-öö üleminekud on autorile meelepärasemad kui päevane täisvalgus. Ridala kiindumus kaugetesse asjadesse väljendus tema regivärsilises loomingus, samuti ulatuslikes kompositsioonides, mis ta algupäraste regivärsiliste laulude liitmisel lõi, näiteks eeposemahuline lugulaul "Toomas ja Mai" ning ballaadide kogu "Sinine kari". Ridala esindab üksildast endamisi vaatlejat ja kirjeldajat, tema looming rikastas XX sajandi esikümnendite luulet uudses impressionistlikus stiilis saaremaastike ja rannapiltidega. Tema sõna oli ilmekas ja täpne ning virgutas ka teisi autoreid uutele vormikatsetustele. Villem Grünthal-Ridala suri 1942. aasta jaanuaris Helsingis. Talvine õhtu Üle hämara, varjudest tume, õrna ja sinava lume heidab veerev, kustuv päike
.....................................................10 Kasutatud materjal.......................................................................................................11 VANEMAD JA ESIVANEMAD Andmete ja juttude kohasaelt on Semperid olnud väga mitmekülgsed ja agarad, mille näiteks on teada, et üks Semperitest oli läbi teinud isegi Kolmekümneaastase sõja. Hilisemal ajal, XVIII sajandi algul on Semperid olnud põlvkondade viisi põlluharijad Uue- Kariste vallas. Hans Semper, Johannes Semperi isa, oli samuti pärit talust. Ta lahkus sealt 18-aastasena ning omandas õpetajakutse kihelkonnakoolis. H. Semper tuli 1870.aastal Paistu kihelkonda Pahuvere valda, kus ta teenis omale leiba valla kooliõpetajana 100-rublase aastapalgaga. 1911. aastal läks ta pensionile ning asus elama taas Hallistesse üüri korterisse. Kooliõpetaja töö kõrval oli Hans Semper ametis ka kohtukirjutajana ja metsavahina
Tuglas pani rühmitusele nime “Kalevipoja” järgi. Korraldati avalikke kirjandusõhtuid, kus koguti kogude kirjastamiseks raha. Juba 1917 lõpul vallutas „Siuru“ I luulekogu raamatuturu. Al 1918 kirjastas „Siurut“ Odamees. Kokku ilmus 3 rühmitusel albumit ja koguteos “Sõna”, luule- ja novellikogusid, esseid, följetone, 1 romaan (Gailit “Muinasmaa”) ja 1 reisikiri (Tuglas “Teekond Hispaania”). „Siuru“ oli “Noor-Eesti” traditsioonide jätkaja. Semperi looming oli nooreestilikem – teda mõjutas prantsuse-vene sümbolism. “Siuru” on individualismi ja isikuvabadust rõhutav maailmavaade, nooreestilik sümbolismi-impressionismi suund, boheemlaslik elunautimine. Nad tahavad elada sellisena, nagu ollakse loodud. Otsitakse üha uusi elamusi, nauditakse võõrapärast, eksootilist, vastandutakse ohjeldamata boheemluses tavapärasele (väikekodanlikule) elule, eritletakse negatiivseid emotsioone – valu, viha, julmust
albumit ,,Kiired". 1904 aastal otsustati välja anda järjekordne album, uue pealkirjaga ,,Noor- Eesti", see aga ilmus tsensuuri tõttu alles 1905.a suvel. Peamisena jäi albumist kõlama loosung- ,,Olgem Eestlased, aga saagem ka Eurooplasteks". Noor Eesti on 20.saj alguses Tartus kokkutulnud noorterühmitus, mis muutis oluliselt kogu Eesti vaimsust ja kultuuri. ,,Noor-Eesti" I 1905, II 1907, III 1909, IV 1912, V 1915. Tuumiku moodustasid-Gustav Suits, Fr. Tuglas, Bernard Linde, Johannes Aavik, Villem Grünthal-Ridala. Aino Kallas, Jaan Oks. 1912 registreeriti Tartus Eesti Kirjanikkude Selts Noor-Eesti. Asutajaliikmeid oli 61. Selts tegeles liinil Tartu-Helsingi. Noor-Eesti üks eesmärke oli integreerida Prantsuse, Itaalia ja Skandinaavia kirjanduse uusi suundi. Noor-Eesti tähistab eestikeelse linnakultuuri algust. Modernismi ja uusromantismi võitu realismi üle. Tähistab Eesti keeleuuenduse liikumist. Rühmitus jagatakse kolme perioodi:
loomingu kõrgaeg. Üksteise järel ilmuvad lüürikakogud ,,Hääl varjust", ,,Rõõm ühest ilusast päevast", ballaadid- ja legendikogu ,,Õnnevarjutus". Ja taas lüürikaraamatud : ,,Lageda taeva all" ja ,,Kivi südamelt". See on see tuumik, mida G. Suits pidas eneseleidmise klassikaliseks kõrgustikuks nii Underi enda loomingus kui ka selleaegses luulepildis üldse. Viimane polnud proosa pealetungist hoolimata kaugeltki vaene, kui vaid meenutada J. Semperi, J. Kärneri, H. Visnapuu, J. Barbaruse, A. Alle, J. Sütiste ja teiste luuletegevust. Sügavusi ja kõrgusi leidub Underi värsis ka hilisematel aastakümnetel, tema loominguline vitaalsus pole raugenud hilisluulegi ääremail. Kuid ometi on eriti 1920. aastate teise poole loomingul olnud eriline tähendus eesti luule järgnevas arengus Betti Alveri, Kersti Merilaasi, Debora Vaarandi, Minni Nurme ja teiste kasvuaastaid on toitnud eriti see osa Underi luulevaramust. 1930
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid