Ajakirjandusvabaduse positiivsed ja negatiivsed küljed (10)

Ajakirjandusvabaduse positiivsed ja negatiivsed küljed

Maailmas on palju näiteid sellest, mida massiteabekanalid teha suudavad: rajada demokraatiat, parandada valitsemise kvaliteeti, suurendada inimeste usaldust ja julgustada neid korruptsiooni vastu välja astuma . Inimesed vajavad vabadust avalikus elus osalemiseks, oma ideede esitamiseks , kartmata süüdistusi või diskrimineerimist. Ka ajakirjandusvabadust loetakse tänapäeval põhi-inimõiguseks, mis aitab kaasa ühiskonna läbinähtavuse suurendamisele ja heale juhtimisele. Samas ei ole ajakirjandusvabadus iseenesest lihtne mõiste. Üha keerulisemaks muutuvas inforuumis seisavad ka ajakirjanike ees keerulised ja rasked valikud – millal asendub avalik ja avalikkuse huvi uudishimuga, millal lõpeb vabadus ja algab vastutus?
Tänapäeva demokraatiat ei ole ajakirjandusvabaduseta võimalik ette kujutada. Just ajakirjandust peetakse „ühiskonna valvekoeraks“, kellel ei ole mitte ainult õigus vaid ka kohustus edastada informatsiooni ja mõtteid igasugustel teemadel , mis on avalikkuse huvides. Just vaba ajakirjandus on see, mis peaks olema võimeline tagama informatsiooni piisava ja objektiivse jõudmise rahvani, ning tagama viimase otsustusvõime endale kõige kasulikumate otsuste langetamisel. Vaba ajakirjanduse kaudu saavad näiteks valijad jälgida võimude tegevust ja avalikustada nende võimalikke kuritarvitusi. Aga nagu elus ikka, on ka ajakirjandusvabadusse sisse kodeeritud mitmed konfliktid: sõnavabadus vastandub inimese põhiõigustega ja ajakirjandusvabadusega ning esinevad meediasisesed konfliktid. Just viimased aastad on näidanud, et demokraatliku elukorraldusega kaasneval sõnavabadusel ajakirjanduses on ka omad negatiivsed tagajärjed: moslemite meelepaha põhjaeurooplaste (taanlaste) vastu, pronkssõduri kriisi süvenemine jne.
Nagu enamikes demokraatlikes riikides on ka Eesti Vabariigis ajakirjandusvabadus ja õigus vabalt saada üldiseks kasutamiseks levitatavat informatsiooni kaitstud põhiseadusega. Põhiseaduse tõlgendamisel ilmneb aga mõnikord põhiõiguste ja põhiseaduse põhimõtete sisemine vastuolu või nö seadusaugud. Näiteks põrkuvad isikutega seotud pressiteadete puhul põhiseadusest tulenevad eraelu puutumatus ja ajakirjandusvabadus. Sel juhul on ajakirjanikupoolseks ülesandeks sisulise kaalumise teel vastuolus olevate põhiõiguste teineteisega sobitamine ja vastuvõetavasse tasakaalu viimine . Selle ülesandega toimetulek on aga sageli väga keerukas.
Suurt poleemikat on põhjustanud aasta algul jõustunud isikuandmete kaitse seadus, mille põhiliseks eesmärgiks oli paremini kaitsta inimeste põhiõigusi, eeskätt õigust eraelu puutumatusele. Seega tuleb kaaluda, kas on olemas ülemäärane avalik huvi, ning kas see on suuruselt suurem inimese õigusest eraelu puutumatusele. Ühiskonnal lasuv vastutus tähendab seda, et on olemas asju, mille kajastamisel tuleb olla eriti ettevaatlik või sellest sootuks loobuda . J.K. Rowling on teemakohaselt öelnud: “Ka parimad meist peavad mõnikord oma sõnu sööma”. Selle vältimiseks peab aga hoolikalt kaaluma , mida ja kuidas öelda.
Riigikohtu esimees Märt Rask on ühes oma ettekandes väitnud, et igas ühiskonnas on demokraatia esmasteks mõõdupuudeks õigusemõistmise sõltumatus ja ajakirjanduse vabadus. Seoses nii mõnegi kuriteokahtlusega, näiteks Kristjan Rahnu ja Villu Reiljan puhul, on tekkinud arutelu selle ümber, kas ajakirjandus rikkus või ei rikkunud eetikakoodeksi punkti, mis väidab, et ajakirjandus ei või inimest käsitleda kurjategijana enne sellekohast kohtuotsust. Kui ajakirjandus räägib-kirjutab kuriteost kui sündinud faktist seostatult konkreetse isikuga ja kirjeldab ka võimalikke karistusi, võib tavalugeja pidada seda siiski kurjategijana käsitlemiseks. Kohtumõistmise ja ajakirjandusvabadusega seoses võib tõstatada ka järgmise küsimuse: kui tegemist on eriti julma tapmislooga, siis kas ajakirjandusel peaks olema võimalus seda detailselt ja täpselt kajastada? Kohtupidamise objektiivsuse suhtes võib ju mõningate faktide suunatud kajastamine mõjutada ka kohtunikku oma otsuse langetamisel.
Ajakirjandusvabaduse häid ja halbu külgi saab kaaluda veel ühest vaatenurgast. Ühelt poolt on ajakirjandus ühiskonna kõige olulisem teabekanal ja demokraatia tugi, teiselt poolt on aga tegemist kasumit taotleva ettevõttega. Ajakirjandus kui ettevõtlus ja äri on reeglina erakätes ning teenib konkreetsete inimeste või gruppide majanduslikke, aga vahel ka poliitilisi huve. Pealegi on meedial ühiskonnas väga suur võim. Eesti kommertsajakirjandus on kahe suure grupi käes: Ekspress Grupp ja Eesti Meedia. Erakätes oleva ajakirjanduse positiivne külg on hea majanduslik tasuvus. Suurte kontsernide väljaanded saavad endale lubada rohkem ajakirjanikke ja paremaid töötingimusi. Aga negatiivne külg puudutab sisu: kaks suurt saavad omavahel kokku leppides teatud teemad maha vaikida. Meedia liigne koondumine sisaldab seega endas ohtu demokraatiale ja ajakirjandusvabadusele. Pealegi on see oht peaaegu märkamatu ning seega ohtlikum kui mistahes riiklik tsensuur .
Hea ja halva vahelise piiri tunnetamine jääb siiski iga ajakirjaniku enda kohustuseks . Sageli aetakse segamini mõisteid "ajakirjandusvabadus" ja "sõnavabadus". Sõnavabadus, mis on suunatud üksikisiku võimalusele olla kuuldud ja saada vajalikku informatsiooni, kuulub inimese põhiõiguste hulka. Ajakirjanik indiviidina ei pruugi sugugi olla sama vaba nagu ajakirjandus institutsioonina. Tõeline vabadus on seotud vastutusega ja lõpeb seal, kus see hakkab kahjustama teise inimese väärikust, head nime ja teisi õigusi.