pikema aja jooksul. Püsivate või pikaajaliste riskifaktoritega inimesed kuuluvad kõrge riskiga gruppi, samas ägedad või lühiajalised riskifaktorid viitavad kõrge riskiga situatsioonile (Tervise Arengu Intstituut). Pikaajalised riskifaktorid Lühiajalised riskifaktorid On olnud: On praegu: Depressiivne/ bipolaarne häire Raske depressioon Sõltuvushäire Agiteeritus/ ärevus/ insomnia Skisofreenia Lootusetuse tunne Ärevushäired Kaasuv ärevus/ ainete kuritarvitamine ning tõsised meditsiinilised probleemid Eelnevad suitsiidikatsed Haiglast väljakirjutamine Negatiivsed elusündmused lapsepõlves Suitsiidimõtted Isolatsioon/ üksinda elamine Psühhosotsiaalsed stressorid
Püsivate või pikaajaliste riskifaktoritega inimesed kuuluvad kõrge riskiga gruppi, samas ägedad või lühiajalised riskifaktorid viitavad kõrge riskiga situatsioonile (Tervise Arengu Intstituut). Pikaajalised riskifaktorid Lühiajalised riskifaktorid On olnud: On praegu: Depressiivne/ bipolaarne häire Raske depressioon Sõltuvushäire Agiteeritus/ ärevus/ insomnia Skisofreenia Lootusetuse tunne Ärevushäired Kaasuv ärevus/ ainete kuritarvitamine ning tõsised meditsiinilised probleemid Eelnevad suitsiidikatsed Haiglast väljakirjutamine Negatiivsed elusündmused lapsepõlves Suitsiidimõtted
ees 6. Aine tarvitamise jätkamine vaatamata ilmsetele kahjustavatele tagajärgedele. 1 a jooksul 3 või enam sümptomit 8. Alkoholist võõrutusseisundi diagnoosimine Delirium tremens - lühiajaline, kuid mõnikord eluohtlik toksiline segasusseisund koos somaatiliste häiretega. (pärast alkoholi kasutamise katkemist) Kaasnevad sümptomid: insomnia - unetus, treemor - värisemine, hirm, krambid, teadvuse hägunemine, elavad hallutsinatsioonid ja illusioonid. Sageli luulumõtted, agiteeritus - ärrituse/rahutuse seisund, vegetatiivse närvisüsteemi hüperaktiivsus Diagnoosimiseks peavad olema psüühilised sümptomid - ärevus, depressioon ja unehäired Somaatilised sümptomid sõltuvad kasutatavast ainest. (vt. ülespoole) Võõrutusseisund tuleb panna peadiagnoosiks juhul, kui see on arsti poole pöördumise peamine põhjus ja nõuab meditsiinilist tähelepanu. 9. Skisofreenia diagnoosimise kriteeriumid
informatsioon. Kõige iseloomulikumad on kõnehäired: sõnavara vähenemine, kõnest arusaamise häire ja vale sõnakasutus. Iseloomulikud sümptomid on ka raskused planeeritud sihipärase tegevuse sooritamisel ning võimetus ära tunda tuttavaid objekte ja isikuid. Raskendatud on orienteerumine ruumis, igapäevatoimingute ja komplekssete ülesannete täitmine. Kognitiivse defitsiidi kujunemisele võivad eelneda käitumis- ja psüühikahäired. Esineb kas üldine agiteeritus (vaenulikkus, pidev soov kuhugi minna, kriiskamine, asjadest kinnihaaramine jms.) või passiivsus. Dementsusega kaasnevad sageli sundmõtted, luulud ja visuaalsed hallutsinatsioonid (25 % patsientidest). Ligikaudu 40 %-l juhtudest esinevad depressioon ja ärevushäire, mis võivad olla ka haiguse esmassümptomiks. Iseloomulikud on unehäired. Hilisemates dementsuse staadiumites võivad lisanduda kõnnaku- ja neelamishäired, parkinsonistlik sündroom ning üksikjuhtudel ka epileptilised hood
*keha sallimatus *kehakujutise moondumine MUUTUSED AFEKTIS (meeleolus - on see meil kõrgem, madalam – võib olla reaalsus või ka põhjendamatu) -anhedoonia (meeleolu ei ole piisavalt langenud, et saaks diagnoosida depressiooni, kuid siiski langenud) -mania (meeleolu on langenud nii, et midagi ei lähe korda) *ajastus, kestus ja kohasus *tuimenemine, lamenemine -ärevus MUUTUSED TAHTEAKTIIVSUSES - isu, janu, uudistav käitumine, uni, motivatsioon /(mis võib hakata lagunema) *agiteeritus *hüperaktiivsus, hüperkineesia *pidurdatus (võib ilmnema kangestunud pooside võtmiseni) -käitumine
vähendada deliiriumi, mäluprobleeme, kõhukinnisust ja uriini retensiooni. Ravimi annust saab enamasti vähendada ohutult, kui haige on vanem, siiski on ägenemise risk suhteliselt suur ja seetõttu on soovitav aeglane annuse langetamine. Vähenenud lihasmassi tõttu on depooravi sageli problemaatiline. Aktiivset tähelepanu ja sekkumist nõuavad kaasuvad ilmingud nagu suitsiidtendentsid, depressiivsed sümptomid, ärevuse sümptomid, obsessiiv-kompulsiivsed sümptomid, agiteeritus või vägivaldsus, alkoholi või psühhoaktiivsete ainete kasutamine/kuritarvitamine ja kehalised haigused. Skisofreenia puhul on enesetapud ja enesetapukatsed murettekitavalt sagedased. Suitsiidi riski skisofreeniahaigetel suurendavad esmase haigestumise järgsed 6 aastat, noorem iga, kõrge IQ, haigusele eelnenud kõrged saavutused ja pürgimused, enda funktsioneerimise halvenemise mõistmine
Dementsusega kaasnevad ilmingud 1. Dementsusega kaasnevad kognitiivsed häired - Amneesia - mälu ebaloomulik halvenemine - Afaasia - oskamatus kasutada kõnet või sellest aru saada - Apraksia - võimetus eesmärgipärast ja varem osatud motoorset tegevust planeerida ning lõpule viia - Agnoosia - suutmatus ära tunda asju isikuid ja kohti - Otsustusvõimetus - Desorientatsioon ajas ja ruumis Dementsusega kaasnevad ilmingud 2. Käitumishäired - Passiivsus - Agiteeritus, mis väljendub vaenulikkusena, agressiivsusena, kärsitusena, ekslemisena jms Psüühikahäired - Tajumishäired: hallutsinatsioonid, väärkujutlused - Luulumõtted - Ärevus, depressioon - Hirmud Dementsusega kaasnevad ilmingud 3. Isiksuse muutus · Varem esinenud isiksuse joonte teravnemine või totaalne isiksuse muutumine · Isiksuse muutust kirjeldataks kuni 90 % dementsetest. · Dementsuse diagnoosimiseks peab häire olema kestnud vähemalt 6 kuud
muutuda agressiivseks ning koostööd mitte tegevaks. Patsient ei mõista õdesid, hooldajaid ja vastupidi. Põhiprobleemiks on teadmatus, kuidas hakkama saada dementse patsiendiga, kes muutub õendusabi osutamise ajal agressiivseks ja tekkinud olukorda patsiendi lähedastele selgitada. Tihti saavad raskused hooldamisel alguse sellest, et me ei tea, kuidas suhelda nii, et haige meist aru saaks. (McEvoy jt 2014: 479). Käitumisprobleemidest esineb agiteeritus (mittekohane motoorne või sõnaline käitumine, mida ei ole võimalik seletada rahuldamata vajadustega või segasusseisundiga), agressiivsus, negativism nii sõnades kui tegudes, hõikumine, eesmärgipäratu tegevus, kalduvus ekselda ja eksida, st pidev soov või vajadus kuhugi minna, asjade peitmine ja otsimine, kahtlustamine. Võib esineda isiksuse muutus, pidurdamatus, taktitus ja kohatu impulsiivsus. Sageli esinevad ka kuulmis- ja nägemismeelepetted. Iseloomulikud on
ajukelmetele tungides läbi aju kaitsebarjääri. Vere kaudu - uimastisõltlastel saastunud süstlad, puugihammustus, loomahammustus, rasked organismi vastupanuvõimet langetavad haigused - HIV ja sellega kaasnevad nakkused. Otsesel kontaktil - neurokirurgilised manipulatsioonid, peatraumad. Meningiidiga kaasnevad sageli tüsistused, mille sagedus sõltub sümptomite kestusest enne ravi alustamist. Prognostiliselt halvad sümptomid on vaimse seisundi muutused, sagedamini agiteeritus või segasusseisund, alkoholism, samuti kaasnev pahaloomuline haigus, diabeet või kopsupõletik.[5] Sagedasemad tüsistused on kognitiivsed ja käitumuslikud muutused, kuulmiskaotus, vestibulaarfunktsiooni häired ning epileptilised hood. Selleks, et vältida tüsistusi, on väga oluline võimalikult kiire diagnoos ja õigeaegselt alustatud ravi. Sümptomid Meningiidi algus võib olla äkiline - haigusilmingud kujunevad välja 24 tunni jooksul. Paljudel
krambid, segasusseisund, teadvushäired, entsefalopaatia (vt ka Närvisüsteemi häired), nägemishäired (nt hägune nägemine), oksendamine, iiveldus, foolhappe puudus. Hüpotüreoidism. Psühhiaatrilised häired Sage Segasusseisund, depressioon, apaatia, agiteeritus (nt närvilisus), emotsionaalne labiilsus. Närvisüsteemi häired Väga sage Unisus, peavalu, pearinglus. Sage Ataksia, treemor, nüstagm, tähelepanu häired, amneesia Silma kahjustused Väga sage Diploopia. 18 Sage Hägune nägemine, nägemishäired.
Etioloogia:muutused peaajus, millega kaasneb närvisüsteemi taandarengu kiirenemine ja närvirakkude surm. Närviülekandeid edastavate kontaktide ja virgatsainete hulga vähenemine. Dementsuse raskusaste on sõltuvuses kahjustusalade tihedusest ajukoes. Sümptomid: mälu, kõne, käitumis ja psüühilised häired. Raskused planeeritud tegevuse sooritamisel. Võimetus äratunda tuttavaid objekte ja isikuid. Raskendatud on orienteerumine ruumis, igapäevatoimingute mitteoskamine. Agiteeritus( vaenulikkus, pidev soov kuhugi minna, kriiskamine, asjadest kinnihaaramine) või passiivsus. Sageli sundmõtted, luulud ja hallutsinatsioonid.Võib olla depressioon ja ärevushäired.Iseloomulikud on unehäired. Hilisemates staadiumites võivad lisanduda kõnnaku ja neelamishäired ja epileptilised hood. Diagnoosimine: hiljem tekib lihastoonuse suurenemine, ettekummardunud asend, mälu halvenemine ja kõhnumine. Kindlat dgn võimaldab ainult histoloogiline uuring (ajukoe proovitüki uuring)
Ärevushäirega, posttraumaatilise stressihäirega, dissots. häired, somatoform.-d, unehäired, söömishäired, seksuaaldüsf, isiksushäired. Mania sümptomid ja maniakaalse episoodi kriteeriumid Sümptomid: 1) kõrgenenud enesehinnang ja suuremeelsus 2) vähenenud une vajadus 3) tavalisest jutukam või sund pidevalt rääkida 4) ideede tulv või subjektiivne tunne, et mõtted lendavad 5) tähelepanu hajutatavus 6) eesmärgipärase tegevuse suurenemine või psühhomotoorne agiteeritus 7) ülemäärane hõivatus rahuldust pakkuvatest tegevustest, mis omab väga suurt tõenäosust ebameeldivate tagajärgede tekkeks. Kriteeriumid: 1) Selgelt eristuv anormaalne ja püsivalt kõrgenenud, ekspansiivne või ärrituv meeleolu, mis kestab vähemalt 1 nädal. 2) Peab esinema vähemalt 3 või enam sümptomit (4 kui esineb ainult ärrituv meeleolu) 3)Ei vasta segatüüpi episoodi kriteeriumitele 4) Meeleoluhäire on piisavalt raske, et põhjustada
Tavaliselt alkoholi ärajäämise tagajärg inimestel kellel on kujunenud raske sõltuvus - Aju töö muutub, neuro seisund halb. Võib esineda skisofreenilisi sümptomeid luulud, üliaktiivsus. - Tüüpilisteks sümptomiteks insomnia, treemor ja hirm. Enne puhkemist võivad esineda krambid. Klassikaline sümptomite triaad on teadvuse hägunemine ja segasus, hallutsinatsioonid ja illusioonid ning silmatorkav treemor. Sageli ka luulumõtet, agiteeritus, insomnia, une-ärkveloleku rütmi häirete ja vegetatiivse närvisüsteemi hüperaktiivsus - Fataalne kuni 35% ravimiteta, kuni 15% ravimitega. pulss läheb kõrgeks, palavikuline seisund, värisemine F1x.5 Psühhootiline häire - Tekib aine tarvitamise ajal või vahetult selle järel - Iseloomulikud elavad hallutsinatsioonid, identifitseerimishäired, luulumõtted, Psühhomotoorsed häired (rahutus või stuupor), patoloogiline afekt mis võib ulatuda
Alzheimeri tõve varajases staadiumis võib olla kergeid raskusi ka tähelepanu, planeerimise, paindlikkuse ja abstraktse mõtlemisega ning semantilise mälu (tähenduste ning mõistetevaheliste suhete mälu) halvenemist. Iseloomulikud on kõnehäired: sõnavara väheneb, häirub kõnest arusaamine, esineb vale sõnakasutust. Raskused on planeeritud sihipärase tegevuse sooritamisel ning tuttavate isikute ja esemete äratundmisel. Võib esineda ka käitumis- ja emotsionaalseid häireid (agiteeritus, passiivsus, ärevus) ning ruumitajuhäireid. Isegi meelepetted on tavalised. Risk haigestuda suureneb vanusega, riskiteguriteks on veel madal haridustase, ajutraumade esinemine, naissugu, Alzheimeri esinemine perekonnas, Downi sündroom. Alzheimer ei ole ravitav. Haiguse süvenedes teevad haiged tavaliselt paljusid asju endiselt iseseisvalt, kuid nad võivad vajada abi kognitiivselt kõige nõudlikumate tegevuste juures. Muutused ajus vananemisel: aju kaal langeb, ajuvatsakesed laienevad, jne
Meeleolu alanemine 2)Mania võib olla ka eufooria. Põhjendamatu rõõmsameeluse seisund, kõik positiivselt juhtunu on endaga seotud 3)Ajastus, kestus ja kohasus kas see on olukorrale kohane või mitte 4)Tuimenemine, lamenemine teatud seisundis emotsionaalne reageerimine muutub ahtamaks, juhtub hea või halb asi reageeritakse ühtemoodi 5)Ärevus eeldatakse/ kardetakse, et midagi juhtub Muutused tahteaktiivsuses Isu, janu, uudistav käitumine, uni, motivatsioon Agiteeritus Hüperaktiivsus Diagnostiline lähenemine RHK-10 F00-F09 Orgaanilised psüühikahäired: Kahjustuse tagajärjel tekkinud: välimine või sisemine trauma *dementsus (nt. Alzheimer) häired inimese lühimälus, orientatsioonis. halb uute oskuste omandamine. Ilmneb vanemas eas. Vältimiseks tuleb aju treenida. *deliirium (k.a. isiksusehäired) teadvuse ja tähelepanuhäired *hallutsinatsioonid - tajuelamus, mis tekib ilma reaalse sensoorse stimulatsioonita
Meeleolu alanemine 2)Mania – võib olla ka eufooria. Põhjendamatu rõõmsameeluse seisund, kõik positiivselt juhtunu on endaga seotud 3)Ajastus, kestus ja kohasus – kas see on olukorrale kohane või mitte 4)Tuimenemine, lamenemine – teatud seisundis emotsionaalne reageerimine muutub ahtamaks, juhtub hea või halb asi reageeritakse ühtemoodi 5)Ärevus – eeldatakse/ kardetakse, et midagi juhtub Muutused tahteaktiivsuses Isu, janu, uudistav käitumine, uni, motivatsioon Agiteeritus Hüperaktiivsus Diagnostiline lähenemine RHK-10 F00-F09 Orgaanilised psüühikahäired: Kahjustuse tagajärjel tekkinud: välimine või sisemine trauma *dementsus (nt. Alzheimer) – häired inimese lühimälus, orientatsioonis. halb uute oskuste omandamine. Ilmneb vanemas eas. Vältimiseks tuleb aju treenida. *deliirium (k.a. isiksusehäired) – teadvuse ja tähelepanuhäired *hallutsinatsioonid - tajuelamus, mis tekib ilma reaalse sensoorse stimulatsioonita
Närvirakud – sünapsite tekkimine - Sünapsid saavad kogu aeg tekkida ja kaduda, kui me neid enam ei kasuta siis kaovad ära. - Tekivad närviraku jätkest - Adhesiooni molekulid – ühendus kahe sünapsi vahel Sünaptiliste ühenduste kujunemine - Ajapikku sünapseid tekib palju ja mingil hetkel kaotatakse kõik mida efektiivselt ei kasuta Psühhootiliste häirete haigustunnused - Positiivsed sümptomid – tajumishäired, mõttekäiguhäired, kommunikatsioonihäired, agiteeritus - Negatiivsed sümptomid – emotsionaalne eemaldumine, eesmärgipärase tegutsemise väheneine, rahulolu ja mõnu tundmise vähenemine, tähelepanuhäired - Kognitiivsed sümptomid – mõttekäiguhäired, mis seotud omapärase keelekasutusega, verbaalse voolavuse vähenemine, mõttekäigu seoslikkuse häire - Agressiivsed sümptomid – agressiivsus ja vaenlikkus, impulsikontrolli vähenemine, enesevigastamine jne
annaabi.ee 
