tol saatuslikul ööl oma noore iseseisvuse kaotusele. 29. november, 1924.Tundub et kommunism enam Eesti Vabariiki ei ohusta. Noor abielupaar Tanel ja Anna üritavad toime tulla Eesti sõjaväelase ning sidekeskuse töötaja kasina sissetulekuga, kuid otsustavad sõita Pariisi paremat elu otsima. Samal ajal aga kogutakse piiri taga mehi, Tallinnas varjavad end mässulised, rahva hulgas töötavad agitaatorid. 1.detsembril, ärasõiduhommikul, lähevad Tanel ja Anna Balti jaama, kus satuvad aga otse keset äsjapuhkenud riigipöördekatset. Mõlemad langevad mässuliste küüsi ja lahutatakse teineteisest. Anna satub pantvangi kommunistide liidri kätte, kellega teda seob ühine minevik, ning Tanel peab võitlema nii vabariigi kui oma naise päästmise nimel... Peategelasteks on värskelt abiellunud ja Eestist lahkuda otsustanud Tanel ja Anna Rõuk, kelle
riiki kaotades. Eesti saatus otsustati kõrgemate organite poolt ja inimestel puudu võimalus kaasa rääkida riigi säilimisele. Enam ei nähtud reaalset võimalust riigi päästmiseks, kuigi paljud oleks südamesopis seda soovinud. Kui omariiklus hävis, mõeldi rohkem enda ja vara peale. Patriotism jäi tagaplaanile, sest isamaameelsuse väljendamine muutus ohtlikuks. See oli üks põhjustest, miks lahkuti Eestist. Puudusid ka agitaatorid, kelle eestvedamisel oleks rahvas olnud valmis võitlema vabaduse säilimise nimel. Rahvustunne suurenes eestlastes taaskord 20. sajandi lõpus Nõukogude Liidu lagunemise ja perestroika ajal. Iseseisvuse mekk veel suus nähti taas võimalust moodustada Laura Huik oma riik. Leiti võimalus näidata meelsust rahvakogunemistel ja ühistel üritustel. Ühtsustunne
Hea võimaluse revolutsiooniks andis Vene-Jaapani sõda. Radikaalid nõudsid konstitutsioonilise monarhia kehtestamist ning päris äärmuslased nõudsid lausa monarhia kukutamist. Manifesti väljaandmine Nikolai II poolt, millega anti rahvale soovitud vabadusi. Lubati moodustada poliitilisi parteisid, kutsuti kokku ülevenemaaline rahvaesindus. Detsember, 1905 oli suur mõisade põletamislaine talupoegade poolt, keda olid õhutanud mässule sotsialistlikud agitaatorid. Peale agitaatorite lahkumist ning mässu vaibumist hakkasid mõisnikud talusid läbi kammima. Varastatud esemed eksti talupoegade endi ees puruks, tagasi asju ei tahtnud. Maale saabusid karistussalgad, mille käigus karistati mõisaid põletanud talupoegi, karistati ka lihtsalt talupoegi, kellega mõisnikel oli mingi kana kitkuda. Hiljem võeti manifestiga antud vabadused tagasi ning rahvas suruti inimeste poliitiline tegevust uuesti maha. 1905. aasta revolutsiooni tähtsus
Tõnisson 1. Eesti polgu ülemaks. Sama aasta 6. detsembril nimetati ta 1. Eesti Diviisi brigaadiülemaks. Võttis 1. Eesti polgu ülemana osa lahingutegevusest Riia rindel, Muhumaal ja Haapsalu piirkonnas Lääne-Eesti rannikul Pärnust Paldiskini. Oli formaalselt kõikide Vene sõjavägede juhataja selles piirkonnas. A.Tõnisson, 1. Eesti jalaväepolgu ülemana takistas Haapsalus sõja-revolutsioonikomitee ja tööliste ja soldatite saadikute nõukogu moodustamist ja vahistas agitaatorid. Viimaks võeti Tõnisson, Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee otsuse alusel enamlaste poolt vangi. Saksa okupatsiooni ajal võttis Tõnisson Eesti põrandaalusest omakaitse loomisest elavalt osa. Pärast Saksa vägede lahkumist 1918 ülendas Eesti Ajutine Valitsus ta kindralmajoriks ja nimetas Eesti sõjaväe (1. diviisi) ülemjuhatajaks. Kui pärast kindral Johan Laidoneri Tallinna jõudmist detsembris 1918 vägede ülemjuhatus tema kätte usaldati, juhtis kindralmajor A
kasina sissetulekuga. Naine on rahulolematu-- paarigi terveid sukki pole enam jalga panna. Ja õhtul on ohvitseride ball, mille peamiseks kõneaineks kujunevad taaskord edasi lükatud palgapäev ning kuuldused kavandatavast riigipöördest. Samal ajal kui Eesti kõrgem ohvitserkond lõbutseb, rivistatakse piiri taga mehi, erinevates paikades üle Tallinna varjavad end mässulised ning lihtrahva hulgas töötavad agitaatorid. Ja Kominterni juht Zinovjev on saabunud Leningradi, et ürituse niiditõmbajatele alustamiseks signaal anda. Eesti Vabariigi juhtkond ei ole ähvardavast mässust siiski täielikus teadmatuses - Tallinna garnisoni ülema kindral Undi kirjutuslaua kohal rippuv linna kaart on konspiratiivkortereid tähistavatest punastest knopkadest kirjuks muutunud, kuid millegipärast mees ei tegutse. Hoolimata pidevalt laekuvatest teadetest miitingute kohta viivitab ta otsustava sammu astumisega. Ainus,
Võimsate Punaarmee väeosade Eestisse jõudmine on meile kindlustuseks, et võime rahulikult jätkata tööd oma kodudes. Lõpuks otsustati saata tervitustelegramm Stalinile. Koosolek lõppes kell 10:15 õhtul. Tartus toimuvaid väljaastumisi juhtisid Kristjan Jalak, Neeme Ruus ja Aadu Hint. 21. juuni riigipööre Kõigis Eesti suuremates linnades korraldati sel päeval miitingud. Tallinnas 21. juuni hommikul liikusid Tallinna vabrikutes ringi agitaatorid, kes sundisid töölisi igasuguste ähvardustega tööd katkestama ja minema tänavale meelt avaldama. Juunipööre algas pealinnas kell 10 hommikul kogunemisega Vabaduse väljakule. Rongkäigulised kandsid punalippe ja loosungeid kirjadega: "Nõuame valitsuse moodustamist, kes ausalt täidab N. Liiduga sõlmitud pakti!", "Maha praegune sõjaprovokaatorite valitsus!" ja "Nõuame töötavale rahvale tööd, leiba ja vabadust!". Vabaduse väljakule oli kogunenud veidi üle kahe tuhande inimese
võimalusel üle minna vastupealetungile sihiga tõrjuda Punaarmee Eestist välja. Sõjategevuse algus ei olnud Eestile edukas, sest vastase pealetungi ei suudetud pidurdada. 29. novembril 1918 kuulutati Punaarmee poolt vallutatud Narvas välja Eesti Töörahva Kommuun, vormiliselt iseseisev Eesti nõukogude vabariik. Sisuliselt oli tegu Nõukogude Venemaa marionettriigiga, mis loodi selleks, et näidata Eestis toimuvat siinse kodusõjana. Samaaegselt tegid põrandaalused kommunistlikud agitaatorid kogu Vabadussõja vältel aktiivset õõnestustööd ka Eesti tagalas ja sõjaväe ridades. EESTI RAHVAVÄELASED KAEVIKUS Sõjaliselt ülekaalukal Punaarmeel õnnestus 1919. a jaanuarikuu alguseks vallutada ligi pool Eesti mandrialast. Pealinna Tallinnat jäi Punaarmeest lahutama vaid umbes 30 kilomeetrit. Siis saabus aga murrang 7. jaanuaril suutsid vahepeal ümber korraldatud Eesti väed (15 000 meest) koos Soome vabatahtlikega (sel hetkel 500 meest) alustada üldist vastupealetungi
Päev algas ja lõppes palavusega. Cromwell sai tuntuks juhtlausega: "Looda Jumala peale, kuid hoia püssirohi kuiv." 1645. a. nimetati Cromwell parlamendi vägede ülemjuhataja asetäitjaks. Uus armee näitas löögijõudu 1645. a. juunis Naseby lahingus, milles kuninga sõjavägi purustati. 1646. a. märtsis lõppes esimene kodusõda parlamendileeri võiduga. Kuningas põgenes Sotimaale, sotlased andsid ta aga parlamendile välja. Sõdurid valisid esindajad, nn. agitaatorid, kes moodustasid nõukogud, mis kujunesid ohvitseride kõrval rügementide juhtorganiteks. Selles olukorras ei kuuletunud sõjavägi laialimineku korraldusele ning marssis 1648. a. augustis Londonisse. Oli alanud armee vägivaldne sekkumine parlamentlikku valitsemisse. 1647. a. kujunes revolutsiooni toetava rahva seas välja demokraatlikku arenguteed otsiv levellerite liikumine. Nende ideoloogiline juht oli John Lilburne, kes juba enne
delegaatide ärasaatimiseks) 11.september 'Eestimaa laul', kus tekkis I korda ka omariikluse idee. Tekkis ka INTERRINNE vastukaaluks Rahvarindele. Koosseisult väga erinev, osalt vanameelsed, osad venelased, kes tundsid muret oma tuleviku pärast. Mure ja viha NLi lagundamise pärast. Ei jää passiivseks, omapoolsed miitingud ja kõned, korraldatakse streike. ENSV Ülemnõukogu - moodustati: Partei nimetas kandidaadid ja siis kas poolt või vastu. 90% valimistest osavõtmine - agitaatorid kontrollisid, kes valimas käib. 16.novembril võeti vastu suveräänsusdeklaratsioon, tähelepanu see, et tegu oli seadusliku organiga. Ütles, et ENSVs vastuvõetud seadused on ülemuslikud NSV seaduste ees. Arnold Rüütel (Ülemnõukogu esimees) kutsuti Moskvasse aru andma, sest NSV konstitutsioon ütleb, et NSV seadused on kõige tugevamad. Kujuneb esimene partei ERSP Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (Lagle Parek, Tunne Kelam).
3.3. Parlamendi ja sõjaväe konflikt Pärast võitu kuninga vägede üle kavatses parlament saata osa armeest juba revolutsiooni eel mässama hakanud Iirimaad vallutama, teise osa aga otsustas demobiliseerida. Demobiliseerimiskorraldusele astusid vastu sõdurid, kellel oli palk saamata ja kes olid rahulolematud ka parlamendi tagasihoidliku poliitikaga uuenduste läbiviimisel. Sõdurid valisid esindajad, nn. agitaatorid, kes moodustasid nõukogud, mis kujunesid ohvitseride kõrval rügementide juhtorganiteks. Selles olukorras ei kuuletunud sõjavägi laialimineku korraldusele ning marssis 1648. a. augustis Londonisse. Oli alanud armee vägivaldne sekkumine parlamentlikku valitsemisse. 1647. a. kujunes revolutsiooni toetava rahva seas välja demokraatlikku arenguteed otsiv levellerite liikumine. Nende ideoloogiline juht oli John Lilburne, kes juba enne revolutsiooni oli
mille komplekteerimiseks oli tarvis juurde 16 000 tanki, seega ühtekokku ligi 32 000 tanki. Samal ajavahemikul sai Punaarmee juurde 17 745 lahinglen- nukit, neist 3719 uut tüüpi lennukit, nagu: Jak-1, Mig-3, Lagg-3, ründelennuki IL-2 ja pikeeriv pommituslennuk Pe-2. 4) Seega Ribbentrop ei valetanud, kui ta noodile lisatud dokumendis märkis ära Nõukogude vägede enneolematu kontsentreerimise Saksamaa idapiirile. Nõukogude kindralid ja kommunistlikud agitaatorid korrutasid pidevalt, et Nõukogude vägede koondamine piirile teostati kaitseks, nähes ette Saksamaa agressiooni. Kuid see väide on mõeldud sõjaasjanduses võhikuile. Kaitsele asuvad diviisid ei koondu vahetult piirile, ega kuhja sinna virnadesse tuhandeid tonne laskemoona ja sadu rongieselone relvadega. Kaitsele asuvad väeosad rajavad eelkõige kaitserajatised ja miiniväljad. Kuid Nõukogude läänepiirile koondunud armeed ei kaevanud meetritki kaitsekraave, ega
Tsarismi viimastel kümnenditel tõid põllundustoodete laienev turg, massiline migreerumine, linna tarbijaühiskonna mõju, üha laialdasem lugemis- ja kirjaoskus, massiline sõjaväkke värbamine, põgenike saabumine jne, hulga uusi ideid ja väärtusi ka külaellu. 1917. aastal mängisid suurt osa poliitika toomisel külaellu just sõdurid, kes naasid rindelt. Samuti mängisid selles osas suurt rolli Nõukogude ja töölisorganisatsioonide poolt saadetud agitaatorid. Näiteks saatis Petrogradi Tööliste Nõukogu üksi kuskil 3000 agitaatorit maale, kaasas vastav provokatiivne kirjandus, mida kokku tehti 65 000 rubla eest. Haritud rahvas rääkis küll talupoegade poliitilisest teadmatusest, kuid talurahvas hoidis kinni revolutsioonilistest ideedest, näiteks enese isevalitsemine, kodanlus ja sotsialism, ja tõlgendas neid omal moel.31 Esimene suur küsimus, mis tekitas talurahva ja valitsuse vahel pingeid, oli riigi monopol vilja üle
Lihtsate maakooliõpetajateni, kes ei olnud omavahel pealegi kuigivõrd seotud, need ideed esialgu ei ulatunud. 19. sajandi esimesel poolel on raske kõrgharitlasi ja koolitamata külakoolmeistreid ühendada intelligentsi kui kindla sotsiaalse kihi mõiste alla. Ärkamisajal on see aga võimalik. Alguses hakkavad väikerahva keele, kommete, ajaloo ja muistendite vastu huvi tundma ning neid väärtustama üksikud haritlased. Siis viivad seminaride kasvandikud kui rahvuslikud agitaatorid rahvusteadvuse algmed juba paljude inimesteni, seega jõuab rahvuslik liikumine rahva sekka. Seminaride kasvandikud andsid rahvuslikke ideid edasi kihelkonnakoolides oma õpilastele, kes omakorda läksid valdadesse koolmeistriteks ja uuelaadse kultuurielu (näiteks koorilaulu) edendajateks. Koolmeistrid omakorda muutusid rahvameesteks, oma ümbruskonna kultuurilisteks, vaimseteks valgustajateks, koori- ja seltsitegelasteks, rahvusliku liikumise kandjateks
politseipatrullid, aga kuna tegemist oli ülelinnalise streigiga, jäi politsei jõududest väheks. 25.veebr anti Petr sõjaväeringkonna ülemale kindral Habalovile käs rahutused relva jõul maha suruda. Koondati ka ümbruskonnas leiduvaid väeosi. Esialgu relv sõjaväelaste tulek justkui talitses liikumist, see oli esialgne ja näiline tulemus, sõjaväelaste rakendamine rahva vastu andis kogu liikumisele uue suuna, agitaatorid läksid nüüd sõjaväeosadesse ja kasarmutesse ja alustasid seal agitatsiooni, rääkides, et sõdurid on osa rahvast, töölised on teie vennad jne. Jutud andsid õige kiiresti ootamatult ulatuslikke tulemusi, 26ndal esimene väeosa läks rahva poole üle kõigi relvadega, mis tema käes olid. Rahvas sai enda kätte ka relvad, hakkasid puhkema relvastatud kähmlused. Rahva poole üle minevate sõjaväeosade hulk kasvas plahvatuslikult, suur osa läks mässuliste poole üle. 27
Märtsis-aprillis levisid 6. polgu hulgas sõjavastased meeleolus. Tekkis vennastumine. Kapten Tallo. 30.04 läks pealetungile nn Härgmäe grupp. 1.05 alustas pealetungi ka Mõisaküla grupp. Kevadtalvised kaitselahingud jätkusid ka mais, kuigi PA oli pm loobunud Eesti vallutamise plaanidest. Eesti RV tekkis võimalus ise initsiatiivi võtta. Kogu see aeg (veebr-mai) valitses Viru rindel pm vaikus. Enamlaste tegevus rindest väljaspool. 12.11.1918 üritasid siinsed enamlikud agitaatorid korraldada Tlnas töörahva streiki AV vastu. Ometi polnud neil tööliste hulgas enam sellist autoriteeti. 12.11 meeleavaldus kukkus läbi. Vene turul (Viru Väljak) aeti demonstrandid laiali. Piiri taga sai seepeale selgeks, et kohalikud agitaatorid ei suuda siin enam midagi korda saata, vaja abiväge. Teiste seas saabus ka Viktor Kingissepp, kes hakkas organiseerima legaalset töölisliikumist. Kokku tuli Tallinna Tööliste Saadikue Nõukogu. TSN (enamlased, esseerid, sotsdemid)
võimalusel üle minna vastupealetungile sihiga tõrjuda Punaarmee Eestist välja. Sõjategevuse algus ei olnud Eestile edukas, sest vastase pealetungi ei suudetud pidurdada. 29. novembril 1918 kuulutati Punaarmee poolt vallutatud Narvas välja Eesti Töörahva Kommuun, vormiliselt iseseisev Eesti nõukogude vabariik. Sisuliselt oli tegu Nõukogude Venemaa marionettriigiga, mis loodi selleks, et näidata Eestis toimuvat siinse kodusõjana. Samaaegselt tegid põrandaalused kommunistlikud agitaatorid kogu Vabadussõja vältel aktiivset õõnestustööd ka Eesti tagalas ja sõjaväe ridades. Sõjaliselt ülekaalukal Punaarmeel õnnestus 1919. a jaanuarikuu alguseks vallutada ligi pool Eesti mandrialast. Pealinna Tallinnat jäi Punaarmeest lahutama vaid umbes 30 kilomeetrit. Siis saabus aga murrang – 7. jaanuaril suutsid vahepeal ümber korraldatud Eesti väed (15 000 meest) koos Soome vabatahtlikega (sel hetkel 500 meest) alustada üldist vastupealetungi. Umbes kolme
aasta märtsilepingute kohaselt sõjaväebaaside ja lennuväljade ehituseks lubatud 10 000 töölisest. Töölised nõudsid: Nõuame kõigi N. Liidu vaenuliste elementide otsustavat väljajuurimist, eriti aga kaitseliidu laialisaatmist, kuna seal on eriti õhutatud N. Liidu vaenulist meeleolu, riigiaparaadi puhastamist sõjaprovokaatorite käsikuist ja kõigist N. Liidu ja Eesti vahel sõlmitud abistamise pakti vaenulistest ollustest 21. juuni hommikul liikusid Tallinna vabrikutes ringi agitaatorid, kes sundisid töölisi igasuguste ähvardustega tööd katkestama ja minema tänavale meelt avaldama. Juunipööre algas pealinnas kell 10 hommikul kogunemisega Vabaduse väljakule. Rongkäigulised kandsid punalippe ja loosungeid. Kõned, rongkäigud, laulmine. Hüüti eesti- ja venekeelseid loosungeid, mis kiitsid Stalinit. Rongkäik viis Kadrioru lossi. Nõuti uue valitsuse loomist, kes ausalt täidaks vastastikuse abistamise pakti. Punaarmeele saadeti tervitusi ja avaldati tänu
annaabi.ee 
