ABSTRAKTNE KUNST (0)

ABSTRAKTNE KUNST .
Alates postimpressionismist on kunstis looduse otsene kujutamine hakanud tahaplaanile jääma . Nähtava maailma jäljendajatest olid kunstiteosed muutunud omaette loominguks Siiski oli neis säilinud mingi side mõne loodusliku motiiviga, mida oli küll lihtsustatud ja moonutatud. Kubistide piltidest kadus äratuntav motiiv peaaegu täielikult. Seetõttu on loomulik, et 1910 . aasta paiku jõudsid mitmed kunstnikud üksteisest sõltumatult teosteni, kus loobuti täiesti nähtava ümbruse imiteerimisest.
Üsna paljusid kubistide teoseid võib pidada abstraktseteks s.o. sellisteks, kus pole võimalik ära tunda midagi meid ümbrit-
sevast reaalsusest. Kuid kubistid ei püüdnud teadlikult abstraktseid teoseid luua.
Abstraktsionismi rajajaks peetakse vene kunstnikku
VASSILI KANDINSKYt (1866-1944). Tema arvates oli kunst oma otsustava loobumisega looduse jäljendamisest saavutanud põhimõtteliselt uue, vaimsema ja väärtuslikuma taseme. Kandinsky arvates on puhas kunst sarnane muusikaga, kus helid ka midagi ei kujuta. Maalikunstnik peab kompositsiooni looma vaid värvidest ja skulptor puhastest abstraktsetest vormidest .
1910. aastal maalis ta oma esimese abstraktse pildi, mis koosnes hoogsatest värvilaikudest. Kandinsky elas sel ajal Saksamaal Münchenis ja tema ümber koondus rühmitus “Sinine ratsanik ”
Selle liikmetest kuulsamad on PAUL KLEE ( 1879 -1940),
AUGUST MACKE (1887-1914) ja FRANZ MARC (1880-1916). Rühmituse liikmeid huvitasid mitmesugused idealistlikud ja müstilised õpetused, mida nad püüdsid väljendada ka kujutavas kunstis. Kandinsky ja tema rühmakaaslaste tööd mõjuvad enamasti rahutult, värvilaikude paigutuses ei paista valitsevat mingit mõistusepärast süsteemi. “Sinine ratsanik”
pani aluse abstraktsionismi ekspressiivsele suunale .
Samal ajal arenes Prantsusmaal kubismist teist tüüpi nn. konstruktiivne või geomeetriline abstraktsionism . Tsehhi
kunstniku FRANTISEK KUPKA (1871-1957) tööd koosnevad peaaegu ühesugustest toon-toonis värvilaikudest. FERNAND LEGERI na ROBERT DELAUNAY teostes on kasutatud puhtaid spektrivärve ja kindla vormiga kujundeid.
Kõige järjekindlamalt kaitses abstraktsionismi aga hollandlane PIET MONDRIAN (1872-1944), oli läbi teinud analüütilise kubismi , kuid jõudnud sellest range, täiesti abstraktse süsteemini. Ta tunnistas ainult sirgeid horisontaal ja vertikaaljooni, mille abil moodustatud ristkülikud jättis ta valgeks või värvis ühe põhivärviga-punase, kollase või sinisega.
Mondrian uskus, et tema kunst tunnetab maailma sisemist korda sügavamalt ja õigemini, kui loodust jäljendav realistlik kunst.
Ta nimetas oma laadi uusplastitsismiks. 1917. aastal asutas ta ajakirja “De Stijl ” (stiil) ja selle ümber koondus samanimeline rühmitus kunstnikke, arhitekte ja disainereid. Neid ühendas veendumus , et eksisteerivad lihtsad ja selged ilureeglid, millele tuleb allutada kodu visuaalne keskkond. Nad põlgasid dekoreerimist ja kaootilist ning eklektilist üldilmet.
Samas suunas mõtlesid ka EDOUARD JEANNERET (1887-1968) ja ADEMEE OZENFRANT(1886-1966), kes 1921. aastal avaldasid Prantsusmaal nn. purismi manifesti, nende eesmärgiks oli kunst, kus valitseb range matemaatiline kord ja kasutatakse puhtaid geomeetrilisi kujundeid. Jeanneret sai LE
GORBUSIER nime all üheks kuulsamaks 20. Sajandi arhitektiks ja ühtlasi funktsionalismi rajajaks. Nende ideaaliks olid täiesti uued linnad, kus vana tänavavõrgu asendavad väljakud kõrghoonete vahel. Hoonete, mööbli ja kõigi esemete vorm pidi tulenema funktsioonist.
KAZMIR MALEVITS (1878-1935) sensatsiooniline teos “Must ruut”, kus võib näha ainult süsimusta ruutu valgel pinnal. Oma laadi nimetas ta suprematismiks (ladina k. supermus-ülim), mis pidi võimaldama tajuda esemetust, eimiskit, universaalset ruumi.