Abstraktsionism (0)

12. klass
ABSTRAKTSIONISM
Referaat
ABSTRAKTSIONISM
Abstraktsionismi teke ja levik
Abstraktsionismiks nimetatakse modernistlikke kunstisuundi maalis, skulptuuris ja graafikas.
Looduse otsene kujutamine jäi tahaplaanile. Nähtava maailma jäljendajatest olid kunstiteosed muutunud omaette loominguks. Siiski oli neid säilinud mingi side mõne loodusliku motiiviga, mida oli küll lihtsustatud ja moonutatud. Kubistide piltides kadus äratuntav motiiv peaaegu täiesti. Seetõttu on loomulik, et 1910 . a. paiku jõudsid mitmed kunstnikud üksteisest sõltumatult teosteni, kus oli astutud viimane, otsustav samm ja loobutud nähtava ümbruse jäljendamisest üldse.
Üsna paljusid kubistide selleaegseid teoseid võib pidada abstraktseteks, sellisteks, kus pole võimalik ära tunda midagi meid ümbritsevast reaalsusest. Siiski olid sellised tööd vaid juhuslikud ja sünteetilise kubismi etapil said ümbritseva reaalsuse elemendid teostes jälle tavaliseks.
Abstraktsiooni rajajaks peetakse Vassili Kandinskyt. Kandinsky sündis 16. detsember 1866 Moskvas ja suri 13. detsember 1944 Neuilly-sur- Seines . Aastatel 1886 –1892 õppis ta Moskva Ülikoolis õigusteadust, 1896. aastal siirdus Münchenisse, kus õppis Anton Ažbe kunstikoolis, hiljem ka F. von Stucki käe all. Aastal 1901 võttis ta osa kunstirühmituste  Phalanx  ja Der Blaue Reiter asutamises. 1900ndate alguses kihlus ja abiellus ta Gabriele Münteriga, nad lahutasid 1914. Aastal 1910 maalis ta esimese abstraktsionistliku kunstiteose. Aastatel 1918–1921 oli ta  Bauhausi  professor. Aastal 1933 siirdus ta Prantsusmaale. 1910. aastal maalis Kandinsky oma esimese abstraktse akvarelli, mida peetakse esimeseks abstraktsionismi maaliks. See koosnes hoogsatest värvilaikudest. Ta elas sel ajal Saksamaal Münchenis ja tema ümber koondus rühmitus „Der Blaue Reiter“ – „Sinine ratsanik “. Selle liikmetest kuulsaimad on Paul Klee , August Macke ja Franz Marc , kes nagu Kandinskygi rõhutas puhaste, kujutamise koormast vabastatud värvide väljenduslikku jõudu. „Sinise ratsaniku“ liikmeid huvitasid mitmesugused müstilised õpetused, mida nad püüdsid väljendada ka kujutavas kunstis.
Vassili Kandinsky – Esimene abstrakne akvarell
Ekspressiivne abstraktsionism
Abstraktsionismis arenes välja põhiliseks kolm suunda. Esimeseks neist oli ekspressiivne abstraktsionism.
Ekspressiivsele abstraktsionismile pani aluse „Sinine ratsanik“. Selle rühmituse kunstnikud erinesid teistest, kuna nad ei lootnud defineerimatut ja salapärast „sisemist konstruktsiooni“ tunnetada ei aistingute ega mõistuse abil. Nad uskusid, et see avastab intuitsioon kunstniku alateadvusest. Nad muutsid loodusest võetud motiivi, kuni uskusid, et see vastab nende meeleolule ja tunnetele. „Sinise ratsaniku“ liikmed tahtsid luua uue, loodusest sõltumatu objekti, mis vastaks tunnetele. Nad hülgasid igasuguse sideme nähtava loodusega. Nende tööd mõjuvad rahutult. Värvilaikude paigutust ei paista valitsevat mingi mõistuspärane süsteem, vaid tundeküllus. Nõnda võib öelda, et „Sinine ratsanik“ pani aluse abstaktsionismi ekspressiivsele suunale. Selle liikmetest kuulsaimad on Paul Klee, August Macke ja Franz Marc.
Seda suunda iseloomustavad kaunid värvid ja fantaasiaküllus. Mõnikord võib leida vihjeid tegelikkusele.
Ekspressiivse abstraktsionismi esindajateks on Vassili Kandinsky ja Paul Klee.
Paul Klee – „Senecio“
Franz Marc („Sinine ratsanik“ üks liige) – „Tirool“Geomeetriline abstraktsionism
Samal ajal kui Saksamaal sündis ekspressiivne abstraktsionism, arenes Prantsusmaal kubismist teist tüüpi, nn. geomeetriline abstraktsionism.
Sai alguse Kazimir Malevitši ja Piet Mondriani loomingust, kus pearõhk on asetatud geomeetriliste kujundite kasutamisele ja maali läbimõeldud kompositsioonile.
Esimeste seas jõudis kubismist abstraktsionismi tšehhi kunstnik František Kupka , kelle tööd koosnevad peaaegu ühesuunalistest toon-toonis värvilaikudest. Veel olulisemad olid mõned Fernand Legeri ja eriti Robert Delaunay teosed. Neis oli kasutatud puhtaid spektrivärvusi ja kendla vormida kujundeid.
Robert Delaunay – „Premier Disque“
Kõige järjekindlamalt kaitses abstraktsionismi aga hollandlane Piet Mondrian , kelle arvates kubism ei söandanud minna loogilise lõpuni ega teinud kõiki järeldusi oma enese avastustest. Mondrian oli läbi teinud ka analüütilise kubismi perioodi, kuid jõudnud sellest range, täiesti abstraktse süsteemini. Abstraktset pilti luues tunnistas ta ainult sirgeid vertikaal - ja horisontaaljooni, mille abil moodustatud ristkülikud ta jättis kas valgeks või värvis ühes põhivärvuses – kas punaseks, kollaseks või siniseks . Ta toetus Platoni, neoplatoonikute jt. filosoofiale, mille järgi nähtav maailm on tegelikkuse juhuslik ja kaootiline pealispind või vari.
Piet Mondrian – „Line over Form“
Konstruktivistlikku tüüpi abstraktsionismi teine suurkuju Mondriani kõrval oli Kazimir Malevitš. Ta töötas Venemaal. Pärast mitmes, sealhulgas kubofuturistlikus laadis töötamist esitas ta 1915. a. rea maale, millel oli ainult ristkülikuid ja ruute, nende hulgas tema kuulsaima teose „Must ruut“, kus võib näha ainult süsimusta ruutu valgel pinnal. Samal aastal avaldas ta ka programmi „Kubismist suprematismini“. Oma laadi nimetas ta suprematismiks“, kuna leidis, et ta on viinud täiuslikkuseni Cézanne’ist alanud arengu.
Kazimir Malevitš – „Must ruut“
Äärmuslik suund
Pärast II maailmasõda võitis abstraktsionism kiiresti pinda ning saavutas kodanlikel maadel ka riigi toetuse. Ühtlasi asendus sel ajal geomeetriline abstraktsionism abstraktse ekspressionismiga, mida nimetatakse ka informalismiks. Informalism tekkis 1945.-1946. aastal Pariisis ning selle tähtsamaks esindajaks on Jean Dubuffet. 1949. aastal oragniseeris Dubuffet näituse pealkirjaga „ Brutaalne kunst“, kuhu koondas laste, aga ka psüühilikahaigete eneseväljendust, muuhulgas roppe kritseldusi ja kujutisi Pariisi seintelt , ning avaldas kirjutusi, milles kuulutas „brutaalse kunsti“ väärtuslikumaks traditsioonilisest, „kultuursest“ kunstist, süüdistades viimast igavuses, jõuetuses ja formaalses ilutsemises.

Jean Dubuffet – „ Grand Maitre of the Outsider“ 1947

Põhja-Euroopa tegutses kunstnike rühm „Cobra“, mille üheks asutajaks ning hilisemaks liikmeks on näiteks hollandi maalikunstnik Karel Appel , kes maalis figuure väga väljendusrikkalt, lihtsustavalt ja erksate värvidega.
Karel Appel – „A Cry of Freedom “
1960.-70. aastail loobuti abstraktsionismis ekspressiivsest rahutust ja vormi eiravast laadist rangete süsteemide kasuks. Nüüdisajal võib täheldada ekspressiivse suuna taastumist.
Kasutatud kirjandus

• Kunstikultuuri ajalugu 12. klassile – Jaak Kangilaski , 2005
  
• http://voiceseducation.org/content/cobra-art-movement-cry-freedo m
  
• http://www.wikipaintings.org/en/jean-dubuffet/grand-maitre-of-the-outsider-1947
  
• http://kunstiabi.weebly.com/abstraktsionism.html
  
• http://et.wikipedia.org/wiki/Vassili_Kandinsky
  
• http://et.wikipedia.org/wiki/Paul_Klee
  
• http://et.wikipedia.org/wiki/Kazimir_Malevit%C5%A1
  
• https://www.tate.org.uk/art/artists/robert-delaunay-992
  
• http://en.wikipedia.org/wiki/Jean_Dubuffet
  
• http://www.tate.org.uk/art/artists/jean-dubuffet-1035
  
• http://en.wikipedia.org/wiki/Karel_Appel
  
• http://www.tate.org.uk/art/artists/karel-appel-654