Absolutism Prantsusmaal Valgustus Sissejuhatus: Uusaja raames eristatakse varauusaega, mis hõlmab 16.-18. sajandi. Varauusaja teist poolt iseloomustab kiriku mõju jätkuv vähenemine ühiskonnas ning uue loodusteadustele tugineva maailmapildi süvenemine, millele lisas omapoole panuse 18. sajandil võidutsenud valgustusideloogia. Euroopa poliitilist korraldust 17. ja 18. sajandil iseloomustavad rahvusriikide moodustumise algus ning absolutismi võidulepääs. Suureks murranguks kogu Euroopa ajaloos sai 1789. aastal alanud Prantsuse revolutsioon, mis lõpetas varauusaja. Sestpeale hakkas üha enam kasvama rahva osalus võimu teostamisel, võidule pääses turusuhetele rajanev majanduskorraldus ning valdavaks sai teaduse arengule tuginev maailmapilt. Absolutism Prantsusmaal Absolutismi kujunemine: Rahvusriikide kujunemine ja reformatsioon lammutasid keskaegse kristliku õhtumaa ühtsuse
Absolutismi kujunemine Rahvusriikide kujunemine ja reformatsioonid lammutasid keskaegse kristliku õhtumaa ühtsuse. Tugevnesid dünastiate ja rahvustevahelised vastuolud, millele lisandusid peale reformatsiooni veel usulised vastuolud. · Absolutismi teoreetiliseks põhjendajaks sai Jean Bodin, kes eelistas üksikisiku võimu demokraatiale ja arsitokraatiale, mis tema arvates said eksisteerida vaid lühikest aega · Bodini arvates pidi elanike turvalisuse ja heaolu nimel olema kuningavõim piiramatu ja eluaaegne. Seadusi pidi riigipea saama välja anda oma äranägemise järgi · Ideaalne monarhia oli Bodini arvates harmooniline, vastavalt võimetele ja varandusele õiglaselt koormisi jagav
Juliuse kalendrist tuleb igal aastal maha võtta 11min 4sek.. Gregorius XIII oli reformi paavst. N 4.10.1582 -> 15.10.1582, jättis vahele 10 päeva, mis olid kalendris maha jäänud. Rohkem kõneldavad keeled varauusaja Euroopas. Võõrkeeli oskasid varauusajal küllaltki vähesed. Keskaja Euroopat ühendanud ladina keele oskajate osakaal vähenes järjekindlalt ning alles 18. sajandil murdis üleeuroopalise suhtlemiskeelena läbi prantsuse keel. Varauusaegne riik. Rahvusriikide kujunemine (statemaking) Euroopas. Valitsev dentents on rahvusriikide kujunemine- statemaking. Euroopat kokkuhoidvate klambrite nõrgenemine. Koos rahvusriikide kujunemisega asendus arusaam kuulumisest ühe või teise valitseja alamate hulka kuulumisega ühtsesse natsiooni. Paavstivõimu piiramine keisri- ja kuningavõimu tugevdamiseks. Rahvusriikide kujunemisega asendus õhtumaine kristlik ühtsus (ld res publica christiana) omavahel
e - võitlus ühiste õiguste eest Francis Bacon rõhutas ettevõtlikkuse tähtsust, teadmiste allikaks olevad meeled ja kogemused, pooldas kuninga ja parlamendi võimu John Milton türannid olevat saatanast, trükivabadus on inimõigus, valitseja vastutab alamate eest, kaitses vabariiki. Teosed ,,Kaotatud paradiis" ja ,,Tagasivõidetud paradiis" Thomas Hobbes pooldas absolutismi, rahu ja julgeolek põhivajadused, eitas isikuvabadusi, revolutsioon oli kuritegu, inimest on vaja valitseda. Teos ,,Leviathan" John Locke kõrgeim võim parlamendile, kaitseb omandit, üks liberalismi rajajaid Ptk. 5: Valgustusajastu algus, valgustus Prantsusmaal Valgustuse kujunemise eelduseks oli teaduse areng, mis pani kahtlema vanades tõdedes. Valgustus jäi peamiselt 18. sajandisse. Peamine hinnangute kriteerium oli inimmõistus, ideaaliks sai ratsionalistlik maailmakäsitlus
(Neo-)augustiinlus (nt Blaise Pascal) Inimest peab varasest noorusest õpetama samastuma riigiga -> kannab hingeline distantseerumine maailmast, Jumala armu ootus, valmistumine igaveseks eneseimetluse üle riigile eluks Individuaalne lahendus (Émile) Subjektiivse õnnekontseptsiooni kujunemine 17. saj. T. Hobbes Inimene kasvab üles isoleerituna kogukonnast Inimesed, nagu kõik kehad, alluvad liikumise seadusele>Inimese panevad liikuma Eneseküllasus, piiratud soovid, tõeline inimlik sõprus ihad, nälg, hirm KOKKUVÕTE:
Nad olid nn arengupeetusega riigid. Venelaste arust liikus võim hoopis läänest itta, pidasid Moskvat kui Kolmas Rooma. Integratsioon ja regionaliseerumine varauusaegses Euroopas: Integratsioon(klambrid tugevad) ja regionaliseerumine (Euroopat ühendavad klambrid lõdvenevad). Varauusajal domineerib regionaliseerumine õhtumaine ühtne kirik kaob, erinevad usuvoolud, islami levik Euroopas, rahvusriikide kujunemine, mis paneb aluse Euroopa rahvuslikkusele mitmekesisusele. Euroopa pole kunagi olnud nii tähtis kui varauusajal ja maailmajalugu pole kunagi olnud nii Euroopa keskne. Rahvastik. Euroopa ja kogu maailma rahvaarv, selle dünaamika varauusajal: Varauusaja alguses (1500) elas Euroopas ligikaudu 8085 miljonit inimest. Aastaks 1600 ulatus rahvaarv 100110 miljonini ning 1800. aastaks 185190 miljonini. Kogu maailmas oli 1500.
korraldus · aktiivne, vooruslik elu kogukonna teenistuses. Õnn on kogukondlik nähtus (enda ohverdamine kogukonna heaks) Individualism (nt Montaigne) · tagasitõmbumine aktiivsest elust · õnn (rahu) on leidmine iseendas, ennast tundma õppides · sõprus on suurim õnn head sõbrad (Neo-)augustiinlus (nt Pascal) · hingeline distantseerumine maailmast · Jumala armu ootus, valmistumine igaveseks eluks Subjektiivse õnnekontseptsiooni kujunemine 17. sajandil: Thomas Hobbes Inimesed, nagu kõik kehad, alluvad liikumise seadusele uutlaadi filosoofiline süsteem. Rakendas tollaseid loodusfilosoofiaalaseid ideid, - mis seotud Descarte'iga -, kes hakkasid maailma käsitlema mehhanistlikult. Inimese panevad liikuma ihad. Hea ja kuri on seotud inimeste ihadega ei ole absoluutset ega loomupärast head ja kurja, vaid hea ja kuri on nimed, mille inimesed annavad asjadele vastavalt sellele, kas nad ihaldavad või väldivad neid asju
administreerivad/valitsevad inimesed. Valitsejad muutuvad, riik jääb. · Alamate kohustused "riigi", mitte valitsejate või teiste alamate suhtes 2. Partikularistliku mõtlemise areng (Aristotelesest Machiavellini) Kui keskajal kehtis veel universalistlik maailmapilt (Maailm kui korraldatud tervik, poliitika eesmärgiks universaalne kord ja õiglus), siis varauusajal toimus paradigma vahetus ning hääbusid universaalsete autoriteetide kandjad . Partikularistliku mõtlemise kujunemine: Antiigiideed: Aristoteles: polis kui poliitilise korralduse loomulik ja ideaalne vorm. Seda vormi jätkas keskajal Aquino Thomas: poliitilise elu põhivormiks on "perfektne kogukond" (communitas perfecta), mis mõistab kohut ja karistab kurjategijaid. Kogukonnad peaksid elama harmoonias Rooma mõtlejate retseptsioon 15.-16. saj. humanistide poolt: Stoik Cicero (1. saj. eKr): "riik on kogum inimesi, kes on assotsieerunud
Kõik kommentaarid