Abielu- aus äri (0)

Rakvere Gümnaasium Maris Toomel 11B
Abielu- aus äri
Tavaliselt abiellutakse märkimaks kahe inimese vahelist sügavat kiindumust ning üksteise usaldust. Kuid nagu ikka, kinnitab erand reeglit. Ei ole mingi uudis, kui mõnel pool maailmas abiellutakse justnimelt raha ning võimu pärast.
Isa Goriot oskas Prantsuse Vabariigi ajal osavalt raha teenida ning sellega enda ning oma tütarde tuleviku rahaliselt kindlustada. Tänu suurele kaasavarale võisid tütred lubada endale kõrgematest positsioonidest mehi. Abielu mõlemad osapooled, nii Isa Goriot tütred kui ka väimehed, olid huvitatud eelkõige rahast. Tütred sellepärast, et nad olid küllalti ärahellitatud ning olid harjunud saama kõike mida tahtsid, väimehed aga ei olnud huvitatud naisest, kes abiellumisel mingit tulu kaasa ei too. Seega võib arvata, et armastusel taolistes abieludes oli minimaalne roll. Põhirõhk oli jäänud siiski jõukusele ning positsioonidele.
Kui abielud ise olidki põhiliselt ärilistel eesmärkidel, ei olnud üllatav, kui osapooled hakkasid pidama armukesi. Nii juhtus ka Isa Goriot tütardega. Delphine de Nucingen oli abielus, kuid hakkas siiski lähemalt suhtlema Eugene de Rastignaciga, noore üliõpilase ja Vauquer ´ panisioni elanikuga, kus juhtumisi elas ka Delphine isa. Kuna Isa Goriot oli tütarde elust välja tõugatud tänu väimeestele, kes ei pidanud soodsaks tema seltskonnas end näidata, aitas ta igati kaasa Eugene ja Delphine suhtele. Oma viimaste rahade eest ostis ta isegi neile korteri, et nad saaksid koos olla. Ise soovis ta aga korteri peale kolida , et oma kallist tütart tihedamini näha. Lõpptulemusena tahtis Delphine oma mehest lahutust ning varade jagamist pooleks. Parun de Nucingen oli aga juba raha paigutanud alles alustatavatesse tehingutesse ning Delphine pidi valima , kas võtta välja oma kaasavara ja mees oleks kuulutand end maksujõuetuks või lasta asjal aasta aega seista ning siis saada oma vara tagasi mitmekordselt. Delphine ei leppinud väikese rahaga ning otsustas oodata, samas süüdistas ta isa, et too lasi tal nii väikese kaasavaraga mehele minna. Kui Isa Goriot suri, polnud Delphine´l raha, et maksta oma isa matuste eest ega ilmunud sinna kohalegi.
Krahv Maxime de Trailles oli Anastasie de Restaud armuke . Nende armusuhe oli kestnud juba aastaid ning Anastasie kolmest lapsest vaid üks kuulus ta seaduslikule mehele. Krahv de Trailles oli tugev hasartmõngusõltlane ning kasutas julgesti ära proua de Restaud armastust. Anastasie andis talle alati raha ning müüs ka armukese heaks oma
mehe perekonna juveele. Krahv de Trailles oli tekitanud de Restaude perekonnale suured
võlad ning lõpuks sõitis ta minema. Viimases hädas pöördus Anastasie oma isa poole, kuid ka sealt ei saanud ta abi, kuna tütred olid oma isalt juba viimased rahapiisad välja pigistanud. Anastasie mees sai asjast aimu ning nõudis seejärel Anastasielt oma varade müügi aktile allakirjutamist. Ka Anastasie ei ilmunud Isa Goriot matustele ega maksnud selle eest sentigi.
Õnnelikult ja hästi alanud abielud tõid mõlemale tütrele kaasa majandusliku põrumise. Nad olid harjunud raha ainult raiskama, erinevalt abikaasadest, kes olid stabiilsed nii tulude kui kulude suhtes. Abielu iseenesest võib olla väga tulutoov ning aus äri, kuid ainult juhul, kui osata õigesti ja osavalt majandada.