Vitamiinid, toitained, mineraalained (0)

Vitamiinid
Vitamiinid on vajalikud:

• sest need vastutavad oksüdatsiooniprotsesside eest organismis, olles kasvamise , ainevahetuse, rakkude taastootmise ja seedimise olulisteks teguriteks ;
  
• sest reguleerivad närvide, lihaste ja luude tööd, omavad rolli luu- ning lihaskoe moodustumisel; 
  
• nakkus- ja viirushaiguste eest kaitsmisel;
  
• sest nad kaitsevad organismi vabade radikaalide kahjuliku toime eest, seetõttu nimetatakse A-, D- ja E-vitamiine antioksüdantideks.
  

Vitamiine on vaja küll väga väikestes kogustes , mikrogrammidest kuni milligrammideni, kuid see eest tuleb neid tarbida pidevalt, sest neist ei teki organismi pikaajalist varu.
Inimene suudab sünteesida ainult üksikuid vitamiine (B3-, B5-, K-vitamiini, retinooli ß-karoteenist, päikesekiirguse toimel ka D-vitamiini), aga neidki vaid sobivate lähteühendite ja välistingimuste koosmõjul. Selline puudulik sünteesivõime tähendab sõltuvust söödud toidu kvaliteedist, seega vitamiinid ilma toiduta ei omastu.
Vitamiinud jaotatakse kaheks:

• rasvlahustuvad
  
• vesilahustuvad
  

Rasvlahustuvate vitamiinide puhul tähistab üks täht tervet ühendite gruppi, millel on väga sarnane ehitus ja sama toime.
Vesilahustuvate vitamiinide alla kuuluvad B-grupi vitamiinid, millede ülesanded on sarnased:

• Olulised põhitoitainete ainevahetuses organismi energiaga varustamiseks.
  
• Asendamatud närvisüsteemi normaalseks funktsioneerimiseks.
  
• Vajalikud seedeelundkonna lihaste toonuse säilitamisel.
  
• Tähtsad naha, juuste, silmade, suu ja maksa tervise tagamisel .
  

Esmased vitamiinide puudujäägitunnused on väsimus ja meeleolumuutused , samuti nahakahjustused. B-kompleksi vitamiinidel on suurem mõju, kui neid tarvitada koos, ühe vitamiini liigtarbimine võib põhjustada häireid teiste imendumisel. Üheks B-kompleksi vitamiinide puudujäägi põhjuseks on suurenenud töödeldud toiduainete tarbimine, milledest seetõttu suurem osa B-vitamiine on eemaldatud. Teiseks põhjuseks on suurenenud suhkru tarbimine, mille tulemusena tekib organismi soolestikus B-vitamiinidele mittesobiv mikrokliima .
Toitained
Toitaineid jaotatakse nende vajaduse järgi:
Makrotoitaineid ehk põhitoitaineid vajab organism päevas suhteliselt suurtes kogustes- grammides ( valgud , süsivesikud, rasvad ja vesi).Toiduenergia põhilisteks allikateks on süsivesikud ja rasvad. Valke hakkab organism kasutama energiaallikana alles süsivesikute ja rasvade defitsiidil.
Mikrotoitaineid vajab organism milli- või mikrogrammides (vitamiinid, mineraalained ).
Selleks, et keha saaks normaalselt ja häireteta talitleda peab igapäevane toit sisaldama nii makro- kui mikrokomponente.
Inimese igapäevane toit peaks olema nagu hästitoimiv meeskond makro- ja mikrokomponentidest, igal meeskonnaliikmel on organismis oma kindel funktsioon. Ühe meeskonnaliikme puudumisel ei pruugi meeskonnatöö enam õnnestuda.
Mineraalained
Mineraalained on inimese normaalseks elutegevuseks hädavajalikud. Nende pidev piisav kogus organismis tagab meie keha häireteta talitluse ning aitab vältida haigusi.
Mineraalainete täpne tarve oleneb inimese soost, vanusest , füsioloogilisest seisundist, toitumise eripärast, elukeskkonnast, kehalisest aktiivsusest, elustiilist, haigustest ja paljust muust . Mineraalained ei asenda teisi toitaineid ning ükski nende hulgast ei asenda teist.
Üks põhilisi hädasid nüüdisajal on see, et olenevalt trendist kaldutakse mõnd makro- või mikromineraali sageli liigselt ülistama. Kindlasti on inimese põhiline mineraalainete allikas tasakaalustatud tahke ja vedel segatoit, mis sisaldab nii taimse kui ka loomse päritoluga toidukraami. Mitmetel põhjustel pole mineraalainete saamine tavaviisil igakord siiski piisav ning nii tuleb vahel kasutada lisaks ka vastavaid preparaate. Suvalisi soovitusi järgida ei tohi. Kestev meelevaldne mineraalainete tarbimine on ohtlik, sest enamasti on nende vajaliku ja ohutu päevakoguse vahe üsna õbluke.
Ülitähtis elementide nelik
Nende keemiliste elementide – süsiniku, vesiniku, hapniku ja lämmastiku- ühendid moodustavad põhiosa rakkude, kudede, organite ja lõpuks kogu keha koostisest.
Nii süsinikku, vesinikku kui ka hapnikku on kõikides orgaanilistes biomolekulides ja toitumisel nende omastamist ei normeerita. Esiteks saab neid elemente alati igasuguse toiduga, järelikult võib nende puudus tekkida vaid totaalsel nälgusel, kuid ka siis suudab organism varusid kasutades puudujääki teatud piirini edukalt kompenseerida.
Lämmastikuühendite tarbimisel pole kindlaid norme. Kogu aeg normaalselt sööv inimene saab vajaliku koguse lämmastikku kätte. Lämmastikku annab toitujale nii loomset kui ka taimset päritolu valgurikas toit. Taimsetest toiduainetest sisaldavad rohkesti valke kaunviljad ja nendest tehtud jahutooted. Loomsetest toiduainetest on valgu- ja seega ka lämmastikurikkamad munad, piim ja piimatooted , liha ja lihatooted ning kalad .