Pühakud
keskaja inimese elus
Tihtipeale
on inimestel raske mõelda pühakutest kui tegelikult elanud meestest
ja naistest. Neid ei nähta aktiivse ja keeruka isiksusega
inimestena, vaid meist kõrgemal seisvate olenditena, täiuslikena.
Nad on kristaliseerunud omaenda reaalsuses , meist kaugel.
Siiski
on nad komplitseeritud ja kordumatud isiksused . Püha Helena, keisrinna , konkubiin ja Vana- Rooma keisri Constantius Chloruse naine,
oli energiline , veetlev, jumalakartlik, samas auahne naine. Püha Teresa Avilast, tuntud kui „kiriku doktorina“, oli hea
inimestetundja ja taibukas kirjanik või püha Augustinus, noores eas
lõbujanuline, keerulise eluteega, viljakas ja mõjukas õpetlane.
Neid on püütud sobitada vormi, mis vastaks mingile üldtunnustatud
kristliku täiuse kategooriale ning sealt edasi sarnastada nad
10 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 10 punkti.
~ 3 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2013-01-09
Kuupäev, millal dokument üles laeti
39 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
TransistorBoy
Õppematerjali autor
sajandil. Kristoloogiline tüli. Koolkonnad. Kui neljandal sajandil keskenduti triniteediteoloogiale, siis nüüd ainuüksi Jeesus Kristuse isiku küsimusele kuivõrd oli ta Jumal ja kuivõrd inimene ja kuidas need kaks loomust tema sees korraga eksisteerisid. Eristatakse Antiookia ja Aleksandria koolkonda, mille vahel puhkes terav konflikt. Antiookia koolkonna juhtkujuks oli munkpresbüter Nestorius, Aleksandria koolkonnal teoloog Kürillus. Küsimuse all oli Jeesuses oleva jumala ja inimese loomuse suhe. Antiooklased pooldasid düofüsiitlikku ehk kahe loomuse õpetust, mille järgi eksisteerisid mõlemad loomused Kristuses lahutatud kujul. Siiski liitis neid moraalne side. Antiooklased tunnistasid Nikaia õpetust Jeesuse ja Jumala olemusühtsusest. Aleksandria koolkond kõneles seevastu Kristuse monofüsiitlikust olemusest, nende arvates ei olnud Kristuses kahte lahutatavat poolt. Aleksandria Kürillos väitis, et Jumala sõna on üks lihaks saanud loomus
kolm värve tähistavat mõistet: must, valge ja punane. Tumesinise taeva kohta öeldakse - must, helesinise kohta valge. Arunta suguharust Austraalia aborigeenid tähistavad sinist ja rohelist sama sõnaga kui kollastki. Muuseas, ei tunne näiteks sakslased violetset värvitooni. Kui meie eristame spektris seitset värvitooni, siis sakslased ainult kuut. Sinine ja roheline tulid kasutusele alles 3. aastatuhandel eKr. Egiptuses ja Mesopotaamias. Ka koopamaale seostatakse esiaegse inimese usuliste vajadustega. Sellele, et neid pole tehtud kõigile vaatamiseks, räägib kasvõi nende asukoht, mis sageli on koobaste kaugemates ja pimedates soppides, sageli tuleb maalideni jõudmiseks kitsastes käikudes roomata. Varjuliste, kõrvaliste silmade eest kaitstud kohta nõudsid eelkõige usulised kombetalitused, millistele vajaliku interjööri moodustasidki ilmselt maalingud. Kuidas neid maalinguid usu eesmärkidel
Keskaja konspekt Kestis u 1000 aastat. Keskaja mõiste lõid 14. sajandil humanistid. Ladina keel lihtsustub laiematesse (mitte laiadesse!) hulkadesse levimise tõttu. Keskaja ladina keel oli keskmise osa ladina keel. Keskaeg kandnud negatiivset märki, allakäiguaeg (ladina keele moondumine). Kõikidele tuli 17. sajandi periodiseering kui saksa keele õppejõud Horn ja Keller levitasid/kujundasid mõiste kasutust. Inkvisitsioon, nõiaprotsessid 17.-18.sajandil, nimetatud keskaegseteks, iganenuteks. Romantikud idealiseerisid keskaega; kangelasajastu, rüütlid, gooti kunst. Historitsism objektivsuse püüe. Tinglik periodiseering. Algus:
1. LOENG 01.09.2020 - 1453 – Konstantinoopoli langemine türklastele - 1492 – Ameerika avastamine Sissejuhatus (vaata ka eksami faili!) - 1517 – reformatsiooni algus Saksamaal Mis on keskaeg? Fenomen seisneb selles, et teaduslikult põhjendatud Keskaja sisemine periodiseerimine: kujutlus ja tavakujutlus keskajast on üsna erinevad. - Varakeskaeg – 5. – 11. sajand Keskaja mõiste on tulnud hiljem, seda pole kaasajal kasutatud – see - Kõrgkeskaeg – 11. – 13. sajand aeg on millegi „keskel“. Keskaeg kui negatiivne hinnang – seda on - Hiliskeskaeg – 13. – 15. sajand
rajati Magdeburgi piiskopkond, mis oli tähtsaks tugipunktiks slaavlaste ristiusutamisel. Poolasse ja Ungarisse jõudis ristiusk laias laastus aastal 1000. Skandinaavia ristimine lähtus Hamburgi piiskopkonnast, mille rajas Püha Ausgard. Kaasaegsete allikate paganad ja kristlased erinevad tänapäevasest arusaamast see oli eelkõige poliitiline. Kui valitseja ristiusu vastu võttis, oli see poliitiline samm kümnist anti lunastuse ostmiseks. Ka ajalik õnn oli oluline faktor Jumal ja pühakud aitavad ka siinpoolses elus. Kristlaseks olemine tähendas kuulumist kirikuinstitutsiooni, mitte seda, mida inimene päriselt mõtles ja tundis. Germaani paganlust on raske mõista: eeposed ja müüdid on kirja pandud kristlike autorite poolt. Võimalik, et nt vendid kummardasid tegelikult pühakuid, aga ei allunud kirikule ja seega kirjeldati neist paganatena. Pole teada, kas eestlaste hiiekultus pärineb antiikkirjandusest või on reaalne
kehaline ja sõjaline õpe. 20a saadi täisväärtuslikuks sõjameheks. 30a saadi kodanikuõigused, soetati maatükk, mida harisid heloodid ja tuli abielluda. Kodanikes hinnati vaprust ja distsipliini, mis allutatud riigi huvidele ning mis tagas ka riigi stabiilsuse. Lakooniline kõne – lühike ja selge kõne (“Kilbiga või kilbil”) Sparta osa Kreeka kultuuris oli tühine, kuna hinnati eeskätt sõjalist oskust. Vana-Kreeka Religioon 1. Jumalad a. Üldiseloomustus: Antropomorfsus – Inimese sarnasus välimuselt ja iseloomult. Surematus ja kõikvõimsus. Käsutasid/ kehastasid loodusjõude. Kaitsesid ühiskonna väärtusi ja moraali. Hoolitsesid mõne inimtegevuse eest (põlluharimine jne). Jagasid inimestele edu või hukatust vastavalt nende käitumisele. Olümplased – tähtsamad jumalad (Zeus oma õdede-vendade ja lastega), kes elasid Olümpose mäel (Põhja-Kreekas) b. Tähtsamad jumalad
20a saadi täisväärtuslikuks sõjameheks. 30a saadi kodanikuõigused, soetati maatükk, mida harisid heloodid ja tuli abielluda. Kodanikes hinnati vaprust ja distsipliini, mis allutatud riigi huvidele ning mis tagas ka riigi stabiilsuse. Lakooniline kõne lühike ja selge kõne ("Kilbiga või kilbil") Sparta osa Kreeka kultuuris oli tühine, kuna hinnati eeskätt sõjalist oskust. Vana-Kreeka Religioon 1. Jumalad a. Üldiseloomustus: Antropomorfsus Inimese sarnasus välimuselt ja iseloomult. Surematus ja kõikvõimsus. Käsutasid/ kehastasid loodusjõude. Kaitsesid ühiskonna väärtusi ja moraali. Hoolitsesid mõne inimtegevuse eest (põlluharimine jne). Jagasid inimestele edu või hukatust vastavalt nende käitumisele. Olümplased tähtsamad jumalad (Zeus oma õdede-vendade ja lastega), kes elasid Olümpose mäel (Põhja-Kreekas) b. Tähtsamad jumalad
kehaline ja sõjaline õpe. 20a saadi täisväärtuslikuks sõjameheks. 30a saadi kodanikuõigused, soetati maatükk, mida harisid heloodid ja tuli abielluda. Kodanikes hinnati vaprust ja distsipliini, mis allutatud riigi huvidele ning mis tagas ka riigi stabiilsuse. Lakooniline kõne lühike ja selge kõne ("Kilbiga või kilbil") Sparta osa Kreeka kultuuris oli tühine, kuna hinnati eeskätt sõjalist oskust. Vana-Kreeka Religioon 1. Jumalad a. Üldiseloomustus: Antropomorfsus Inimese sarnasus välimuselt ja iseloomult. Surematus ja kõikvõimsus. Käsutasid/ kehastasid loodusjõude. Kaitsesid ühiskonna väärtusi ja moraali. Hoolitsesid mõne inimtegevuse eest (põlluharimine jne). Jagasid inimestele edu või hukatust vastavalt nende käitumisele. Olümplased tähtsamad jumalad (Zeus oma õdede-vendade ja lastega), kes elasid Olümpose mäel (Põhja-Kreekas) b. Tähtsamad jumalad
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid