F.Dostojevksi
„Idioot“
Vastus.
koduselt, ega teadnud täpselt kuhu minna. Öömaja oli ta endale õnneks leidnud, sest Rogozin pakkus oma suurt maja talle eluasemeks. Jepatsinite juurde läks ta kõhe seetõttu, et oli teadlik, et kindraliproua Lizaveta Prokofjevna on temale kaugelt sugulane. Teda võeti seal algul külmalt vastu, kuid juba hetke pärast tajuti vürsti ausat hinge ja puhast südametunnistust- pealegi selgus, et ta oli idioot, ning see kõik tekitas Jepatsinites soojust. Peale kindrali ja tema proua tutvus vürst seal ka nende kolme võluva ja äärmiselt ilusa tütrega: Aleksandra, Adelaida ja Aglajaga. Viimane nimetatuist rabas vürsti oma iluga, kuigi veidi vähem, kui eelnevalt kindrali kabinetis nähtud Nastasja Filippovna pilt. Ta oli kuulnud juba rongipeal selle naise õnnetut lugu, kuidas teda juba kaheteistkümnendast eluaastast peale valmistati ette kaheksateistkümneselt härra Totski armukeseks
,,Idioot" Romaani miljöö, ajaline taust. Romaani ,,Idioot" tegevus toimub 19. sajandi lõpus Venemaal- Peterburis, Pavlovskis ja Moskvas. 19. sajandi lõpus valitses Venemaal sotsiaalne ja vaimne ebavõrdsus. Ühiskonda iseloomustas kahtlemine usus ja vaimustumine sotsialismist. Romaan algab sompus novembrilõpu hommikul kella üheksa paiku Peterburi-Varssavi raudteerongis. Ilm oli nii udune ja niiske, et ei läinudki valgeks ning silm seletas vaid kümne sammu kaugusele. Olulisemad tegelased ja nende põhjalik iseloomustus. Vürst Lev Nikolajevits Mõskin on romaani ,,Idioot" peategelane. Ta on hea ja aus mees, kes suhtub kõigisse ühtemoodi ja eelarvamusteta. Vaimselt väga haige mees, kes ei taha kellelegi halba teha ning on nõus ise seeläbi kannatama. Tark mees, kes suudab tungida elu ja inimhinge sügavustesse. Mees, kes jääb oma tõekspidamistele truuks ka keerulistes olukordades. Nastasja Filippovna on romaani üks naispeate
ennast Venemaal eriti koduselt, ega teadnud täpselt kuhu minna. Öömaja oli ta endale õnneks leidnud, sest Rogozin pakkus oma suurt maja talle eluasemeks. Jepatsinite juurde läks ta kõhe seetõttu, et oli teadlik, et kindraliproua Lizaveta Prokofjevna on temale kaugelt sugulane. Teda võeti seal algul külmalt vastu, kuid juba hetke pärast tajuti vürsti ausat hinge ja puhast südametunnistust- pealegi selgus, et ta oli idioot, ning see kõik tekitas Jepatsinites soojust. Peale kindrali ja tema proua tutvus vürst seal ka nende kolme võluva ja äärmiselt ilusa tütrega: Aleksandra, Adelaida ja Aglajaga. Viimane nimetatuist rabas vürsti oma iluga, kuigi veidi vähem, kui eelnevalt kindrali kabinetis nähtud Nastasja Filippovna pilt. Ta oli kuulnud juba rongipeal selle naise õnnetut lugu, kuidas teda juba kaheteistkümnendast eluaastast peale valmistati ette kaheksateistkümneselt härra Totski armukeseks
ennast Venemaal eriti koduselt, ega teadnud täpselt kuhu minna. Öömaja oli ta endale õnneks leidnud, sest Rogozin pakkus oma suurt maja talle eluasemeks. Jepatsinite juurde läks ta kõhe seetõttu, et oli teadlik, et kindraliproua Lizaveta Prokofjevna on temale kaugelt sugulane. Teda võeti seal algul külmalt vastu, kuid juba hetke pärast tajuti vürsti ausat hinge ja puhast südametunnistust-pealegi selgus, et ta oli idioot, ning see kõik tekitas Jepatsinites soojust. Peale kindrali ja tema proua tutvus vürst seal ka nende kolme võluva ja äärmiselt ilusa tütrega: Aleksandra, Adelaida ja Aglajaga. Viimane nimetatuist rabas vürsti oma iluga, kuigi veidi vähem, kui eelnevalt kindrali kabinetis nähtud Nastasja Filippovna pilt. Ta oli kuulnud juba rongipeal selle naise õnnetut lugu, kuidas teda juba kaheteistkümnendast eluaastast peale valmistati ette
koduselt, ega teadnud täpselt kuhu minna. Öömaja oli ta endale õnneks leidnud, sest Rogozin pakkus oma suurt maja talle eluasemeks. Jepatsinite juurde läks ta kohe seetõttu, et oli teadlik, et kindraliproua Lizaveta Prokofjevna on temale kaugelt sugulane. Teda võeti seal algul külmalt vastu, kuid juba hetke pärast tajuti vürsti ausat hinge ja puhast südametunnistust-pealegi selgus, et ta oli idioot, ning see kõik tekitas Jepatsinites soojust. Peale kindrali ja tema proua tutvus vürst seal ka nende kolme võluva ja äärmiselt ilusa tütrega: Aleksandra, Adelaida ja Aglajaga. Viimane nimetatuist rabas vürsti oma iluga, kuigi veidi vähem, kui eelnevalt kindrali kabinetis nähtud Nastasja Filippovna pilt. Ta oli kuulnud juba rongipeal selle naise õnnetut lugu, kuidas teda juba kaheteistkümnendast eluaastast peale valmistati
1. Ilukirjanduse olemus Kirjanduse jaotus üldiselt Ajakirjandus ehk Ilukirjandu Tarbeteksti Graafilised Elektroonilised Teaduskirjandus publitsistika s d tekstid tekstid Artikkel Artikkel Eepika Õpik Skeem Arvuti Uurimustöö Intervjuu Lüürika Teatmeteos Diagramm Mobiiltelefon Referaat Reportaaz Dramaatika Eeskiri Joonised Teletekst Diplomitöö Kiri Lüro-eepika Käskkiri Graafik Reklaam Essee Koomiks Seadustik Kaardid Pilapilt ehk karikatuur Reklaam Gloobus
tundnud ennast Venemaal eriti koduselt, ega teadnud täpselt kuhu minna. Öömaja oli ta endale õnneks leidnud, sest Rogozin pakkus oma suurt maja talle eluasemeks. Jepatsinite juurde läks ta kõhe seetõttu, et oli teadlik, et kindraliproua Lizaveta Prokofjevna on temale kaugelt sugulane. Teda võeti seal algul külmalt vastu, kuid juba hetke pärast tajuti vürsti ausat hinge ja puhast südametunnistust-pealegi selgus, et ta oli idioot, ning see kõik tekitas Jepatsinites soojust. Peale kindrali ja tema proua tutvus vürst seal ka nende kolme võluva ja äärmiselt ilusa tütrega: Aleksandra, Adelaida ja Aglajaga. Viimane nimetatuist rabas vürsti oma iluga, kuigi veidi vähem, kui eelnevalt kindrali kabinetis nähtud Nastasja Filippovna pilt. Ta oli kuulnud juba rongipeal selle naise õnnetut lugu, kuidas teda juba kaheteistkümnendast
Alexandre Dumas _ «Kolm musketäri» EESSÕNA, milles selgitatakse, et is- ja os-lõpuliste nimedega kangelastel, kelledest meil on au oma lugejatele jutustada, ei ole midagi ühist mütoloogiaga. Umbes aasta tagasi, kogudes kuninglikus raamatukogus materjali «Louis XIV ajaloo» jaoks, sattusin ma juhuslikult «Härra d'Artagnani memuaaridele», mis oli trükitud -- nagu suurem osa selle ajajärgu töid, kus autorid püüdsid kõnelda tõtt nii, et nad ei satuks selle eest pikemaks või lühemaks ajaks Bastille'sse -- Pierre Rouge'i juures Amsterdamis. Pealkiri võlus mind: võtsin memuaarid koju kaasa, muidugi raamatukoguhoidja loal, ja lugesin nad ühe hingetõmbega läbi. Mul ei ole kavatsust hakata analüüsima seda huvitavat teost, piirduksin ainult tema soovitamisega neile lugejatele, kes tahavad saada pilti ajastust. Nad leiavad sealt meistrikäega joonistatud portreid, ja kuigi need visandid on enamuses tehtud kasarmuustele ja kõrtsiseintele, võib neis siiski niisama tõep?
Kõik kommentaarid