3 kunstiteose analüüs (0)

3 kunstiteose analüüs
Henri Matisse
“Tants”
1909
Fovism
I faas – eelikonograafiline
Henri Matisse (1869-1954) oli prantsuse maalikunstnik,  fovismi  esindaja. Matisse`i peetakse fovismi tähtfiguuriks. Ta arvas , et kunstnikul pole vaja loodust "kopeerida", vaid tuleb lasta tegelikkusel ennast mõjutada ja püüda mõju tulemusel tekkinud meeleolu väljendada. Seega värvid ja jooned lõuendil ei sõltu otseselt loodusest, vaid kunstniku meeleolust ja teistest värvidest lõuendil.
Kogu kompositsioon on väljendav: modelli või esemete asend lõuendil, neid ümbritsevad tühjad alad, suhted jne.
Matisse´i tööd on harmoonilised ja dekoratiivselt kaunid . Matisse arvas, et kunsti põhimeeleolu peab olema rahulik rõõm, et väsinud inimene suudaks seda vaadates lõõgastuda.
Värve kandis ta lõuendile suurte laikudena, sageli vastandvärve kasutades, nii et pildil tekkis ruumilisuse tunne paljalt värvide kõrvutamisest. Soojade ja külmade värvide kontrast loob samuti ruumilisuse tunde. Seevastu inimkeha kujutas ta tihti lineaarselt - tumeda piirjoonega ümbritsetuna. Matisse`i maalidel on justkui omaette maailm, valitud värvid ja kujutatud inimesed ei ole tegelikkusega sugugi sarnased.
Maali "Tants" tellis Matisse`ilt vene tekstiilimagnaat.
Esialgu valmis elusuuruses mustand, mis asub praegu New Yorgi moodsa kunsti muuseumis.
Kogu lõuendi ulatuses tantsivad inimesed moodustavad ringikujulise mustri ning näivad pildilt välja kargavat.
Seal, kus kaks kätt ei ole ühinenud, tekib dünaamiline pinge. Sinine taevas, roheline maapind ja tantsijad on maalitud tasapinnaliselt.
Maal näitab viite tantsivad figuuri, maalitud tugeva punase värviga, asetatud väga lihtsa rohelise maastiku ja tumesinise taeva peale. See peegeldab Matisse algstaadiumis olevat lummust primitiivse kunsti vastu.
Kasutab klassikalist fovismi värvipaletti: intensiivsed soojad värvid vastu külma sinikas-rohelist tausta . Rütmiline tantsivate nudistide järgnevus annab edasi tundeid emotsionaalsest vabadusest ja hedonismist.
II faas – ikonograafiline
Ajalugu
20. sajandi algul inimesed hakkasid sellega juba harjuma, et on nii palju erinevaid kunstistiile ja voole. Oldi arvamusel, et kui muutub nii palju elus, siis peab ka kunst muutuma, kunst peab olema uudne ja omapärane.
Fovismile pani alguse Henri Matisse'i ümber kogunenud mõttekaaslastest kunstnike grupp, mille esimene ühisnäitus toimus 1905. aasta Pariisi Sügissalongis. Nime võlgnevad foovid kunstikriitik Louis Vauxcelles'i märkusele, kes arvas end olevat nende teoste keskel kui "metsikute loomade seas".
Foovid hülgasid pea täielikult senise kunsti põhitõed: valguse ja varjuga modelleerimine, objektidele ainuomaste värvide kujutamine. Nende peaeesmärgiks sai mitte nähtavate asjade jäljendamine, vaid kunstniku enese tunnete ja meeleolude väljendamine. See meeleolu, mida sooviti väljendada, oli eelkõige rahulik õnnetunne, rõõm nägemisest. Ka ei pidanud olema eriti täpne looduse jäljendaja - hoopis vastupidi! Kujutatava võis täielikult deformeerida! Sageli kasutati täiesti vastupidiseid värve looduses nähtavale: puud võisid olla punased ja merevesi kuldkollane. Eeskuju said nad Vincent van Goghi elamuslikest teostest.
Sümboolika
Rütmiline tants sümboliseerib mehe alateadvuslikku seotust looduse ja kosmose rütmidega.
Viiel figuuril on kindlad kontuurid, aga nende deformatsioon sümboliseerib nende kirglikku virgumist ja kõike neelava rütmi jõudu.
Kiired, ühendatud liigutused täidavad kehi taltsutamatu elujõuga. Punane on figuurida sisemise energia ja kuumuse sümbol.
Figuurid tantsivad tumesinise kosmose taustal ja roheline maastik on laetud tantsijate energiaga, vajudes nende jalge alla ja siis tagasi üles vetrudes.
III faas – ikonoloogiline
Rütmiline tantsivate nudistide järgnevus annab edasi tundeid emotsionaalsest vabadusest ja hedonismist. Maalil ei ole ülemäärast emotsiooni peale selle mida subjekt nõuab, selle tagab lõuendi organiseeritus. Instinkt ja teadvus on ühendatud harmoonilisse tervikusse, nagu me võime tunda kesktõmbe- ja kesktõuke jõudude tasakaalustatusest ja vasakpoolse figuuri kontuurist, tugev ja klassikaline proportsioonis.
Pablo Picasso
“Avignoni neiud ”
1907
Kubism
I faas – eelikonograafiline
Pablo Ruiz Picasso (1881–1973) oli hispaania kunstnik, kubismi rajaja.
Pablo Picasso sündis Hispaanias ja sai korraliku akadeemilise kunstihariduse. Ta töötas esialgu Barcelonas, aga peagi viis tee teda Pariisi, siis kui üks tema töödest, " Viimased hetked", 1900.a.maailmanäitusele Hispaania paviljoni välja valiti.
Pärast nelja aastat oma elu nende kahe linna vahel jagamist asus ta lõplikult Pariisi elama.
Picassot ei saa ainult kubistiks nimetada. Oma pika elu jooksul oli tal erinevaid loomeperioode, kus ta maalis klassitsistlikus, sürrealistlikus või kubistlikus laadis. Oma elu lõpuks oli Picassost saanud rahvusvaheline staar.
Picasso suuremõõtmeline teos "Avignoni neiud" sai pöördepunktiks tema loomingus ja pani aluse kubismile. Maalil on kujutatud viis prostituuti, ning puuvilju nende ees laual.
Picasso maal "Avignoni neiud" sai tema sõprade poolt sügava halvakspanu osaliseks, mistõttu see teos pea kümneks aastaks ateljeenurka seisma jäi. Šokeeris mitte see, et kujutatud oli väljakutsuvates poosides prostituute, vaid pigem see, kuidas neid oli kujutatud.
Kuigi Picasso oli suurepärane joonistaja, oli ta sellel maalil korraga muutnud ümarad vormid nurgelisteks ja robustseteks, need oleks justkui kirvega välja tahutud.
Kõige kummalisem oli kahe paremalpoolse naise näo moonutamine, mis paneb neid maskidena mõjuma. Kogu figuure ümbritsev ruum on jagatud geomeetrilisteks tahkudeks, igasugune ruumilisus puudub.
Teose loomisel sai Picasso otseseid mõjutusi Cézanne`ilt, kes kujutas esemeid geomeetriliste kujundite sarnaselt ehk lihtsustas vorme.
II faas – ikonograafiline
Ajalugu
Kubism on 20. sajandi kunstivool, mis hakkas kujunema Pariisis 1907. aastal Pablo Picasso ja Georges Braque'i töödes.
Kubistid taandasid esemed lihtsateks geomeetrilisteks kujunditeks ehk hakkasid pildi erinevaid osi geomeetrilisetena kujutama. Tundub, et nad on looduses esinevad esemed ja olendeid justkui osadeks lahti võtnud , neile lihtsustatud vormi andnud ja siis uuesti pildile kokku pannud . Lisaks võib inimene või ese olla maalil korraga otse- ja külgvaates.
Värvid kubistide maalidel on tagasihoidlikud ja tuhmid. Kõige tüüpilisemad on hallid- pruunid -tumerohelised ja kahvatusinised kooslused.
Peamisteks väljendusvahenditeks on jooned, pinnad ja hele-tumedused.
Maaliti portreesid, natüürmorte, maju. Kui perspektiiv üldse esineb, siis on see tahtlikult moonutatud.
Sümboolika
Kompositsiooni keskel on väike laud mille peal on puuviljad – traditsiooniline seksuaalsuse sümbol.
Kaks figuuri paremal on kõige abstrakstemad, nende näod meenutavad Aafrika maske – sümboliseerib võõrast, eksootilisust, agressiivsust.
III faas – ikonoloogiline
Pablo Picasso loobus teadlikult maalis rõhutusest värvile ja valgustusele, millele keskendusid fovism ja impressionism.
Picasso moonutas inimvormi, et eemaldada maalilt emotsioon , mure ja hing.
Tänu kehade teravatele, sakilistele äärtele tunduvad figuurid pigem kahjulike masinate kui inimestena.
Ka naiste nahavärv ning taustavärvus muudavad maali väga ebaloomulikuks ja agressiivseks.
Nii subjektide välimus kui ka maali kompositsioon tekitavad vaatajas ebamugavust ja hirmu.
Salvador Dali
“Mälu püsivus”
1931
Sürrealism
I faas – eelikonograafiline
Salvador Domingo Felipe Jacinto Dalí i Domènech ( 1904 -1989) oli Hispaania maalikunstnik, 20. sajandi üks tähtsamaid sürrealiste.
1931. aastal maalis Dalí ühe oma kuulsamatest teostest "Mälu püsivus", millel kujutas pehmeid, sulavaid taskukelli.
Kompositsiooni keskel on haihtuv olend . Olendil on üks suletud silm mitme ripsmekarvaga.
Oranš kell all vasakul on kaetud sipelgatega.
Taustal on pruun ja kollakas maastik, kust on näha poolsaare tipp. Sinine-kollakas taevas ning sinine meri.
II faas – ikonograafiline
Ajalugu
Sürrealism sai alguse pärast Esimest maailmasõda Pariisis.
Selle liikumise eesotsas oli kirjanik ja kriitik André Breton, kes aastal 1924 avaldas esimese sürrealistliku manifesti ning hakkas välja andma ajakirja La Révolution Surréaliste.
Breton ja tema ümber koondunud kirjanikud ning kunstnikud lähtusid Sigmund Freudi psühhoanalüüsi alastest uurimustest allasurutud alateadvusest. Nad arvasid, et ühiskond ja kultuur kammitseb inimest ning üritasid tungida inimese sisemusse, aistingute maailma, et vabastada fantaasia igasugusest mõistuse kontrollist. Sürrealistid pidasid alateadvuse allasurumist ka Esimese maailmasõja põhjustajaks, seega olid nende teooriad nii psühholoogilise kui ka poliitilise tähendusega.
Kuigi sürrealistlikul maalikunstil oli mitmeid erinevaid stiile, võib siiski eristada kahte peamist.
Esimene kasutas kunsti tegemiseks laste ja vaimuhaigete joonistustest tuletatud kujundeid või näiteks üksisilmi mingi mustri vaatamisest tekkivate hallutsinatsioonide paberile panemist. Nende maalide pinda katavad kujundid ja sümbolid.
Selle suuna peaesindaja oli katalaan Joan Miró.
Enam levinud oli suund, mis samuti kasutas unenägudest, hallutsinatsioonidest pärinevaid nägemusi ja freudilikke sümboleid, kuid tegi seda eriti realistlikul moel. Need on nn. nihestatud maailmad kus kõik on nii tõeline aga ometi nii ebareaalne. Seda suunda nim. ka veristlikuks). Selle liikumise juhtfiguuriks sai René Magritte, sarnases stiilis maalis ka Max Ernst ja sürrealistidest kuulsaimaks saanud Salvador Dali.
Sümboolika
Painduvad kellad sümboliseerivad arusaama, mille kohaselt aeg ei ole jäik ega ettemääratud. Sümboliseerib ruumi ning aja relatiivsust.
Kellad võivad sümboliseerida aja möödumist nagu seda võib kogeda magades või aja püsivust unistaja silmadest.
Suletud silm vihjab sellele, et olend magab , on unelaadses seisundis.
Sipelgad sümboliseerivad Dali maalides tihti kõdunemist, lagunemist.
Olend sümboliseerib maalis Dali’d ennast, kasutab mitmes teoses sarnast olendit enda esindamiseks, midagi autoportree sarnast.
III faas – ikonoloogiline
Maal tundub surnud, aeglane, sulav, magav. Kindlasti ei ole elav ega energeetiline.
Teos ei ole emotsionaalne, on väga unine, aeglane ning seisev.
Ka vaataja muutub mõtlevaks, uniseks või unistavaks.
Maal ei kutsu esile emotsioone, vaid pigem mõtlemist ning unistamist.