Hilisromantism. 20. sajandi alguse muusika on tugevalt seotud 19. sajandi romantiliste traditsioonidega. Sellepärast nimetatakse sajandi alguskümnete muusikat hilisromantiliseks. See on romantismi järellainetus, mis oli eriti mõjuvõimas Saksamaal ja Austrias. Eristatakse kahte suunda: 1. klassikalistel traditsioonidel tuginev (Johannes Brahms, Anton Bruckner) 2. kõla- ja vormiuuendustel põhinev suund (Richard Strauss, Gustav Mahler) Harmoonia on uudne ja suured orkestri koosseisud. Impressionism. Muusikas tekkis sajandivahetusel. Impressionismis elas uuel kujul edasi rõõmsameelne kirjeldav romantism
Claude Debussy Prantsuse helilooja. · Mõiste maalikunstist (Monet, Pissarro, Degas, Renoire) · Puudub kirglik eneseväljendus, äärmuslikud meeleolud · Kõlavärvid · Sillerdav koloriit · Vabad harmoonilised järgnevused; vabadus, lähenes kohati improvisatsioonile 3 2. Ekspressionism (tähendab väljendust) Alguse sai kunstist 19. sajandi lõpul. Mõjuvõimsaks stiiliks kujundas selle Prantsusmaal elanud hollandlane Vincent van Gogh. Iseloomulik on värvide intensiivsus, vastandlikkus, loodus ja esemed näivat karjuvat ja oigavat nagu inimesedki. Muusikas on iseloomulik kõrgepingeline emotsionaalsus, teravajoonelised meloodiad, dissonantside rohkus, äärmuslikud kontrastid. Teosed on traagilised, sünged. Atonaalsos helistik või tonaalsus puudub, pinge püsib kogu aeg. Ekspressionismi looja muusikas oli Arnold Schönberg
muusikalistele põhimõistetele seletused: Aaria- saatega vokaalmuusika zanr. A cappella- esitamise viis, mille puhul instrumentaalsaade puudub Diatooniline helirida- helirida, mille kõik helid kuuluvad diatoonikasse. Diatoonilised heliread on näiteks kirikuheliread, loomulik mazoor ja loomulik minoor. Dissonants- kahe või enama heli kooskõla, mis tunnetuslikult mõjub pingestatuna, rahutuna. dodekafoonia- muusika kompositsioonimeetod, mille põhiliseks omaduseks on kaheteistkümne võrdtempereeritud häälestuses heli võrdne kasutamine. Folkloor- traditsioonilises tähenduses kõik lood ja laulud, ütlused ja salmid, mängud ja tantsud, eelarvamused ja kombed, mis on pärandunud eelmiselt põlvkonnalt kirjasõna vahenduseta. Homofoonia- ühe juhtiva meloodia kõlamine mitmehäälses muusikas Ilmalik muusika- mittesakraalne muusika. Ilmalik muusika levis kaua suulisel teel, sest
saj. lõpus ja 19. saj. esimesel poolel. Sõna "romantism" on tulnud prantsuse keelest. Selle mõistega tähistati 17.-18. saj. kirjanduses rüütliromaani, samuti fantastikal põhinevat kujutluslaadi ja kunstilise väljenduse tundelisust. Koolkondliku mõistena kinnistus "romantism" alles 1830. aaastail. Sõna "romantism" ilmus muusikasse 1810.a. saksa helilooja, kirjanik ja maalikunstnik E. T. A. Hoffmanni Beethoveni teemalistes esseedes, kus ta väitis, et muusika on kõige romantilisem kõigist kunstiliikidest ja isegi enam: muusika on ise puhas romantism. Kunagi varem polnud helilooja asetatud nii kõrgele pjedestaalile helilooja oli kui ülempreester, kes on võimeline tajuma teistpoolsust, milleni tavaline inimene ei jõua. Selline romantiline kunstnikutüüp andis kogu kunstile kõrgema hoiaku. Subjektiivsuse valitsemine. Arvati, et inimene on võimeline tajuma kõike suurt ainult iseendas. Kunstniku subjektiivset
Muusika 20. saj. I poolel ehk "uus muusika" või "kaasaegne muusika" Impressionism on suund muusikas, mis sai alguse Claude Debussy loomingust. Impressionismi nimetus on tulnud sõnast 'impressioon', mis tähendab muljet. Impressionistlik muusika pöörab erilist tähelepanu instrumentide ja orkestri kõlavärvidele. Impressionistlik orkestrikäsitlus tõi endaga kaasa süvenenud tähelepanu peentele nüanssidele, detailirohkuse ja sillerdava koloriidi. Esimeseks impressionistlikuks teoseks oli Stéphane Mallarmé luulest inspireeritud Claude Debussy loodud sümfooniline poeem "Fauni pärastlõuna". 20. saj. I poole muusikat iseloomustab stiilide mitmekesisus. Tekivad mitmed stiilid ja voolud, mis arenevad paralleelselt
MUUSIKAAJALUGU 17. SAJAND 20. SAJAND Barokk 17-18. sajandi I pool (1600-1750) Barokkmuusika iseloomustus: tasakaalustatud, pingeline, lihtsad viisid, rohked kaunistused, virtuoosne kunst, monodia, teatraalsus, pateetika, kunstide süntees. Eristuvad: ooperistiil, kirikustiil, kammerstiil ja segastiil. Barokiajastu ajalised piirid: 1)1580-1630:vanane periood, uute väljendusvahendite ja vormide tekkimine; 2)1630--1680:keskmine periood, piirkonniti erinevate stiilide väljakujunemine; 3)1680-1740:hiline periood, ajastu zanride kõrgaeg;
MTX 335. Modernism ja muusikateater Eksamiteemad 1. Modernismi mõiste ja tunnusjooned 19. sajandi lõpul (seostage ka muusikateatriga). Varased modernismi ilmingud. Wagner. Modernismi kujunemine oli 1883 – 1914 (Wagneri surmaasta – I MS algus). (ld. k. modo – just praegu; uudne; moodne) 1900. aasta paiku mõistetakse sõna „modern“ all esmajoones midagi (radikaalselt, kompromissitult) uut. Viini kunstnikerühmitus „Secession“ (lahkulöömine, eraldumine) loosung: „Ajastule anda oma kunst, kunstile oma vabadus“
ärkamine" (1876), ,,Igavene kevad" (1884), ,,Suudlus" (1886), ,,Calais` kodanikud" (1886-1895), Balzaci monument (1898), Hugo monument (1901), ,,Põrguväravad" (1880-1917), ,,Mõtleja" (1904). NEOIMPRESSIONISM Viimase etapina impressionismi arengus saab vaadelda neoimpressionismi, mille pooldajad rajasid oma kunsti teaduse (füüsika) saavutustele. Termini võttis kasutusele kriitik Arsène Alexandre, tähistades sellega 20. sajandi alguseni kestnud maalikunstistiili. Neoimpressionismi nimetatakse ka ,,DIVISIONISMIKS" või ,,PUÄNTILLISMIKS". Uue maalitehnika alusepanijaks peetakse GEORGESPIERRE SEURAT`d. Neoimpressionistide eesmärgiks oli valguse tõepärane kujutamine, erinevalt impressionistidest huvitas neid rohkem optilised efektid ja kompositsioon kui vahetu mulje edasiandmine. Enamjaolt anarhistidena omistasid neoimpressionistid maalikunstile
Kõik kommentaarid