1905. aasta revolutsioon – Eesti elu edasiviiv sündmus? (0)

1905. aasta revolutsioon – Eesti elu edasiviiv sündmus?
1905. aastal 9. jaanuaril algas revolutsioon Venemaal Peterburis, mille ajendiks oli Verine Pühapäev. Sõdurid avasid tule sealse rahumeelse demonstratsiooni pihta, mille tagajärjel sai surma üle 1000 inimese ja haavata ligikaudu 5000. Seejärel puhkesid protestimeeleavaldused kogu Venemaal ja Eestis, peamiselt Tallinnas. Korraldati streike, peeti miitinguid, leidsid aset kokkupõrked politseiga ja muud rahutused. Rahuldused ei piirdunud vaid linnasiseselt, vaid levisid ka väljapoole pealinnast, haarates vabrikutöölisi, ametnikke ja käsitöölisi linnades, tudengeid ja õpilasi koolides , mõisamoonakaid, sulaseid ja taluomanikke külades. Samaaegselt teravnesid ka võitlusvormid: majanduslikud nõudmised asendusid poliitilistega, streigid muutusid peaaegu igapäevasteks, maal hävitati mõisavara, sagenesid kokkupõrked politsei ja sõjaväega. Kuid kas sellest kujunes sündmus, mis edendas Eesti elu või tähendas see kõik hoopis vastupidist.
Vabadusliikumise levinumaks vormiks oli rahumeelne palvekirjade saatmine , koosolekute korraldamine ning petitsioonide koostamine. See ei tähendanud, et rahva kõiki eelnimetatud soove oleks rahuldatud, kuid sellest hoolimata neid saadeti pealinna. Eesti ajalehtedes kirjutati protestiavaldusi. Ajaleht “Uudised” – nõudis sisuliselt isevalitsuse kukutamist ning selle asendamist demokraatliku vabariigiga. “Teataja” taotles maareformi ja rahvaesinduse kokkukutsumist. Veel astus “ Postimees ” teravalt välja vägivallatsemise vastu ja hoiatas inimesi Vene revolutsiooniga liitumise eest. Taotleti üldist valimisõigust ja eesti keele kasutusala laiendamist.
Üks tähtis sündmus Eesti elus oli 16. oktoobri veresaun Tallinnas, milles hukkus 94 inimest ja viga sai üle 200. Taaskord oli rahva pihta tuli avatud. Võimudelt nõuti poliitvangide vabastamist ja sõjaväe eemaldamist linnatänavatelt, mille tagajärjel rahvakoosolek Tallinna Uuel turul lõppes traagiliselt. Veel üks tähtis sündmus Eesti jaoks oli 17. oktoobri keisri manifest, millega lubati inimestele kodanikuvabadust , moodustada parlament ja võtta vastu põhiseadus. Olukorda kasutas ära Jaan Tõnisson moodustades esimese eesti erakonna – Eesti Rahvameelse Eduerakonna. Kolmada sündmusena võib nimetata üle-eestimaalist rahvaasemike kongressi. Kus peeti kaks koosolekut, milles oldi venestamise vastu ja nõuti näiteks riigimaa jagamist rahvale ja ühtse vabariigi või kubermangu loomist. Revolutsiooni tulemusel mindi üle emakeelsele asjaajamisele ja kooliharidusele, boikoteeriti riigi viinapoode, keelduti sõjaväeteenistusest ja maksude maksmisest ning loodi relvastatud salku. Üks negatiivsetest revolutsiooni tulemustest oli näiteks 12. detsembri mõisate põletamine. Sammuti ei jää häid mälestusi kuna karistussalgad hukkasid ligi 400 inimest.
Kokkuvõttes revolutsioon aitas kaasa Eestile, kuna asjaajamine sai toimuda nüüd puhtas emakeeles ja eestlastel oli olemas oma esimene erakond. Verevalamine ja mõisate rüüstamine põhjustas eestlastele vaid hirmu ja häda, mis vähendas vastupanu ja edasipüüdlemist. Revolutsioon ei takistanud Eesti elu edasiminekut, kuid jättis negatiivseid mälestusi.