100 aastaga Muinas-Eestist tänapäeva (0)

100 aastaga Muinas-Eestist tänapäeva
Moodne kirjandus on tänapäeva eestlase üks suurimaid kaaslasi üleskasvamisel. Eriline roll on iga inimese jaoks aga kodumaisel kirjandusel, mida hoitakse ja edasi arendatakse. Selle muutumine meie meeletus tempos arenevas maailmas on paratamatu, kuid see-eest areneb kirjandus koos meiega ja meie sellega.
Praeguse aja kirjandus on üsnagi mitmekesine : kirjutatakse kõigest, sihtteema justkui puudub. Selles hoolimata ei ole see aga alati selline olnud. 20.sajandi Eesti kirjandusteosed olid pigem realistlikud , kirjeldati ajastule omast elu kohati küll naljaga, kuid üsnagi tõelähedaselt. Näiteks on Tammsaare ,,Tõde ja õiguse’’ romaanisari üks parimaid näiteid üdini eestlaslikust ja tolle aja teostele omasest vaikivast morbiidsusest läbi igapäevaelu. Kui võrrelda eelnimetatud teost näiteks Indrek Hargla ja Andrus Kivirähki teostega, kus põhiajastuteks on võetud keskaegne Tallinn ja Muinas-Eesti, on erinevus selge. Nii Indrek Hargla ,,Raudrästiku ajast’’ kui ka Andrus Kivirähki ,,Rehepapist’’ lausa õhkab eestlaslikku tögamist ja huumorit.,,Raudrästiku aeg’’ on jutustus 4 mõrvamüsteeriumi lahendamisest ning ,, Rehepapp ’’ ühe küla kroonika läbi novembrikuu. Viimased teosed on selge näide postmodernistlikust kirjandusest: ajaloo ja fantaasia segu, näiteks on tegelasteks nii kratid kui mõisnikud, ja rohked kõnekeelsed väljendid.
Kui võrrelda eelnevas lõigus mainitud raamatute tegelasi on samuti märgata suurt muutust tegelaste kujutamises. Kui Vargamäe Andres oli tihti vähese jutuga ja tõsise olemisega, siis näiteks Rehepapp oli pigem jutukas ja kaval mees avatud meelega, kel leidus alati aega oma küla tegemistel silma peal hoida. Siinkohal võib Rehepappi kõrvutada ka Koiola Aotõiviga Indrek Hargla raamatust, kes samuti pühendas rohkelt aega Eestimaal 4 müsteeriumi lahendamisele ja oli oma olemuselt Rehepapile sarnaselt väga avatud olemise ja otsese ütlemisega.
Üks postmodernistliku kirjanduse tunnuseid on lisaks muudele aspektidele ka kõnekeele toomine kirjapilti. Kui varasemalt oli kirjutamata reegel raamatut kirjutades jääda janeeyrelikult viisakaks siis ajapikku on see muutunud: kirjutatakse just nii, nagu parasjagu midagi kõnekeeles öelda võiks. Näiteks kasutati eelmise sajandi alguses pahameele väljendamiseks kirjas lihtsaid ja kergeid sõnu, näiteks ,,pagan võtaks’’ kui nüüdisajal kirjutataks lihtsalt ,,persse’’. Eriti silmatorkavalt robustne on oma keelekasutuselt olnud Peeter Sauter oma teoses ,,Kõhuvalu’’, mille kohta võiks väita, et see oligi Eesti kirjanduse samm postmodernistlikku maailma.
Võib öelda, et meie peagi 100-aastase vabariigi kirjandusteekond on olnud täis keerukusi ja hilijaksjäämist, kuid sellegipoolest on see võrdeline juba kogu maailma kirjandusega. Eesti kirjandus on olenemata võõrvõimust ja kõigest muust suutnud säilitada oma eripära, lisades juurde muu maailma kirjandusliku voolu ja seeläbi veel huvipakkuvamaks muutuda.