William Harvey - vereringe avastaja (4)

William Harvey – vereringe avastaja
William Harvey sündis 1578. a Inglismaal, Folkstone’is. Ta oli vanim seitsmest pojast. Ta käis Cambridge ülikoolis ja õppis meditsiini Padua ülikoolis. Ta abiellus Elizabeth Browniga (kuninganna Elizabeth I ja kuninga James I õukonna arsti tütrega). Tänu sellele märkasid teda rikkad ja mõjukad inimesed ja ta liikus kiirest karjääriredelil ülespoole ning sai väga edukaks. Lõpuks sai ta nii James I kui ka Charles I õukonna raviarstiks .
Õukonna arstina uuris ta palju inimese füsioloogiat ja bioloogiat. Ta oli väga huvitatud vereringest inimese kehas. Enamik arste tunnustasid Galeni õpetusi ja arvasid, et kopsud juhivad verd kehasse. Harvey aga kahtles nendes tõekspidamistes ja uuris neid teaduslikult.
Harvey viis läbi palju eksperimente loomade peal. Tema vaatlused näitasid, et klapid südames lasid verel liikuda ainult ühes suunas. Otsesed vaatlused elavate loomade südamelöökidega näitasid, et vatsakesed tõmbuvad koos kokku, lükates ümber Galeni teooria, et veri liigub ühest vatsakesest teise. Kui Harvey eemaldas töötava südame elavalt loomalt, lõi see edasi, tegutsedes nagu pump, mitte imev organ. Harvey kasutas ka matemaatilisi andmeid, et tõestada, et verd ei tarbita ära. Laibalt vere eemaldamine näitas, et süda suudab mahutada umbes 2 untsi verd. Arvutades südamelöökide arvu päevas ja korrutas selle 2 untsiga, näitas ta, et pumbatud vere kogus on palju suurem, kui kehasse mahuks. See näitas, et Galeni õpetus, et veri tarbitakse organite poolt, on vale. Veri pidi voolama läbi suletud ringi. Kuigi Harveyl puudus mikroskoop , arvas ta, et arterid ja veenid on omavahel kapillaaridega ühendatud.
Harvey märkmed näitavad, et ta uskus südame rolli vereringes läbi suletud süsteemi juba 1615, aga ta ootas selle avaldamisega 13 aastat. (kuna sellel ajal olid Galeni õpetused meditsiini kohta peaaegu pühad ja keegi ei julgenud neid vaidlustada) 1628. a avaldas ta raamatu „Anatoomilisi uurimusi südame ja vere liikumisest loomadel“ („Exercitatio anatomica de motu cordis et sanguinis in animalibus“)
Peale Harvey töö avaldamist paljud teised arstid lükkasid tema leiud tagasi. Mõned tema patsiendid hülgasid ta. Vaidlused kestsid veel 20 aastat pärast raamatu avaldamist. Siiski, ajaga hakkasid inimesed aina rohkem akstepteerima Harvey ideid.
Harvey uuel arusaamal vereringest polnud suurt mõju meditsiinile tema eluajal, kuid see sai aluseks kõigile tänapäevastele südame ja südame-veresoonkonna uuringutele. On öeldud, et Harvey tõestus lakkamatust vereringest oli 17nda sajandi olulisim saavutus meditsiinis – tegelikult on tema tööd hinnatud üheks tähtsaimaks panuseks meditsiini ajaloos.