W.G. Golding "Kärbeste jumal" (3)

W.G.Golding „Kärbeste jumal“
Räägin oma ettekandes William Gerald Goldingu romaanist "Kärbeste jumal".
Golding sündis 19. septembril 1911 Edela-Inglismaal. Ta ise on öelnud, et kogu ta lapsepõlv (isegi kogu ta elu) on olnud lausa õudusttekitavalt viisakas. Ta õppis Oxfordis kirjandust ning töötas nii hoolekandeasutuses kui õpetas ka inglise keelt, kirjandust ning filosoofiat Salisbury koolis.
1940-1945 teenis Golding Briti sõjaväelaevastikus ning võttis osa dessantoperatsioonidest, mistõttu nägi ta II Maailmasõja jubedusi ka oma silmaga. Kui varem uskus ta enda sõnul kindlalt inimese täiuslikkusesse, siis peale seda kogemust, lõid tema humanismi selged enesekindlad ideed vankuma. Sõja lõppedes naases autor taas Salisbury, kus valmis ka tema esimene romaan. 1983. aastal sai kirjanik Nobeli preemia, (tõustes pärast pisikest pausi taas maailma keskpunkti).
William Gerald Goldingu kirjutatud ning oma ilmumisega 1954.aastal autori üleöise maailmakuulsuse põhjustanud raamat „Kärbeste jumal“ räägib grupist noortest inglise poistest, kes läbi lennuõnnetuse satuvad asustamata saarele . Algselt süütu lasteraamatu mulje jätval teosel on hoopis sügavam sisu, kui algul näida võib. Loo mõte peegeldab inimestes pesitsevat kurjust ning võimuiha, mis mõningatel tingimustel meist võimust võtavad, seda ka juba lapsepõlves.
Autori pessimistlik suhtumine võib olla põhjustatud II Maailmasõjas tekkinud arusaamadest, kus ta mõistab lõpuks hitlerliku Saksamaa kohta levinud kuuldusi. Teda hämmastab, mismoodi olude muutumisel võivad isegi haritud, meeldiva olekuga inimesed täiesti külmavereliselt osaleda tapmises. Golding jõuab järeldusele, et läbi ajaloo on inimkond olnud iseendaga lõputus sõjas, kus inimene on asetatud vooruse ja patu vahele balansseerima, ühiskonna puudused taanduvad inimloomuse nõrkusele. Olles olnud ka ise õpetaja, leidis kirjanik, et hariduse eesmärgiks peaks olema õpetada inimest mitte üksnes teaduslikke meetodeid kasutama, vaid ennekõike väärtuste vahel vahet tegema. Autori põhiküsimuseks oli, miks on inimene halb, mitte aga, miks ta vahetevahel teeb head.
( Raamat oli pigem kirjutatud autori enda meeleheaks ning tema romaan mõeldud algselt jäljendama 19. sajandil levinud robinsonaade. Ballentyne’i populaarsele „Korallsaarele“, mis räägib kolmest inglise poisist, kes satuvad asustamata saarele, läbivad optimistlikult ning lahkhelideta kõik raskused ja lõpuks päästetakse, vastandab Golding oma , nii-öelda 20. sajandi allegoorilise „Korallsaare“.)
Keerulistes sündmuste jadas on peategelasteks 4 poissi - Ralph , Simon , Põssa, Jack. Kõik poisid on iseloomult täiesti erinevad kehastades inimeste põhitüüpe. Kui kolm viimast jäid loo käigus muutumatuks, siis Ralph tegi läbi suure muutuse iseenese sügava mõistmise poole. Tema on ka see, kes keskendub kõige enam saarelt pääsemisele ning keda peetakse tänu müstilisele merekarbile pealikuks. Tema järel käis järjekindlalt Põssaks hüütud kohmakas poisike. Ta oli küll ratsionalist ja kõige targem , kuid saarel toimuvast tegelikkusest polnud temal (nagu ka teistel) mingit aimu . See-eest Simon on selles jutus kõige sümpaatsem (ka autori enda jaoks). Goldingu nägemuses on inimene küll haige, ent ometi heroiline ja ilus nagu Simon. Poiss mõistab saarel toimuvat, saab aru, et kõiki hirmu all hoidev nn koletis on vaid nende endi loodud. Enne kui ta seda aga teistele seletada jõuab, mõrvatakse ta külmavereliselt, just nii nagu ühele pühakule tema saatus tihti ette näeb.
Simoni täielikuks vastandiks oli Jack. Ta kehastas hitlerliku Saksamaa poliitikuid , kes iga hinna eest võimu saavutada üritasid. Just Jack oli see, kes algatas jubedate sündmuste ahela. Kui saarelt möödub laev, on tema oma kambaga jahil, mistõttu märku andev tuli kustub . Keegi ei suuda suurest saagi saamise rõõmust enam mõista, mis oli juhtunud. Kedagi justkui ei huvitanud enam saarelt lahkumine , sest saarel metslasi mängida oli ju lõbus ning neile tundus nagu saaksid nad ka vanemateta hakkama. Ometi olid nad ju vaid lapsed, kes ei teadvustanud endile enam head ja halba. Nende maskeering kaotas veel ka viimasegi häbi-, süü- ja karistamistunde, tsiviliseerituse.
Pärast nappi pääsemisvõimalust süvenes Jacki ja Ralphi vaheline suhete pinge veel enam kui enne, sest Jacki kui diktaatorliku poliitiku kõrval oli Ralph nagu ühiskonna poliitik nn aumees. Kuna poisse hoidis hirmu all ka salapärane koletis, jagunesid nad kahte gruppi. Ühte jäid enamvähem mõistlikud, teise aga mänguhimulised metsistunud lapsed. Merekarbi senine tähtsus vähenes. Kui varem oli karp just nagu korra sümbol, mille häälega kutsuti kokku koosolekuid ning mille kandjal oli võim, siis karbi purunemise ja Põssa surmaga algas anarhia . Jacki oli valmis oma võimu näitama. Järgmine ohver pidi olema Ralph, kuid tema õnneks möödus laev, mis nägi saare põlengut ning noored said päästetud.
Ootamatu üllatusena oli raamatu lõpp ilus. Hägune meenutus saare algsele võlusärale ning järgnenud võrdlus saarest kui kõrbenud, kuivanud puutükist. Täiskasvanute saabumisega saabus taas ka kord ning arvatavasti sai hiljem neist barbaarsetest noortest taas oma emade, isade kallid lapsed. Vaid Ralphi tulevikus näen ma teda kui ausa rahva poliitikuna - riigimehena, kuna tema maailmapilt oli võrreldes teistega oluliselt avardunud.
Teos annab lugejale mõista, et maailm on täis julmust. Ilma kurjata poleks ju ka head. Meis igaühes on natukenegi jõhkrust ja võimuiha peidus. Iseasi on aga see, kas me laseme selle endast välja. Ka (raamatus) metsalagendikul Kärbeste jumalat kohates mõistab Simon, et elajas pole mitte füüsiline isik, vaid miski, mis oli olemas igas sellel saarel oleval poisis.
Tegelaste käitumine mind ei üllatanud. Lapsed lõid OMA ühiskonna, kuna neil polnud juures täiskasvanuid, kes neid õpetanud oleks. Noorimad kuulasid endast natukenegi vanemaid ning vanemad püüdsid käituda võimalikult täiskasvanulikult. Muidugi oleks võinud olla olemata toimunud tapatööd, kuid ideaali pole olemas ja just need tõid välja romaani tõelise olemuse.
Raamatut lugedes soovitan eelnevalt tutvuda selle järelsõna ning kokkuvõtetega. Teos on väga sügavasisuline ning seepärast võivad vastasel juhul autori mõtted lugejale mõistmatuks jääda.
AITÄH KUULAMAST!!!