Nimetu (47)

WILLIAM GERALD GOLDING 1911 – 1991
Golding sündis 19. sept. 1911. Cornwallis eeskujulikus, lausa siivsas peres. Pärast humanitaargümnaasiumi õppis ta Oxfordis kirjandust. Tegi kaastööd väikesele provintsi-teatrile, alates 1939. õpetas inglise keelt, kirjandust ja filosoofiat Salisburys. Abikaasa oli keemik , neil oli kaks last. II ms. ajal teenis Briti sõjalaevastikus, siis naases Salisburysse ja valmis tema esimene romaan.
1960. aastatel jäi Golding vabakutseliseks, elas avalikkusest tagasitõmbununa maaüksinduses ega avaldanud elu lõpupoole enam midagi. Alles Nobeli preemia 1983. aastal tõi ta taas kogu maailma tähelepanu keskpunkti .
Kirjutama, eeskätt luuletama, hakkas Golding varakult, kuid vähese eduga. 1934. avaldatud luulekogule (23.a.) ei pööranud kriitikud suuremat tähelepanu ja 30-40ndatel kirjutatud, paroodiatena mõeldud romaanidele ei leidnud ta üldse kirjastajat. Enda sõnul uskus ta naiivselt inimese täiuslikkusesse. Pärast II ms. lõid tema humanismi selged enesekindlad ideed vankuma. Ta jõudis järeldusele, et läbi kogu ajaloo on inimkond olnud iseendaga lõputus sõjas. Inimene on asetatud vooruse ja patu vahele balansseerima, ühiskonna puudused taanduvad inimloomuse nõrkusele. Hariduse eesmärgiks peaks olema õpetada inimest mitte üksnes teaduslikke meetodeid kasutama, vaid ennekõike väärtuste vahel vahet tegema.
Goldingi inimesekäsitlust on peetud sügavalt pessimistlikuks, aga ise ta eitab seda. Inimene on küll haige, aga ometi heroiline ja ilus nagu Simon romaanis "Kärbeste jumal". Sõjapäevil mõistis Golding, et inimeses on rohkem kurjust, kui seda sotsiaalse survega seletada võiks.
Põhiküsimus: