Avalikkuse ees jäi Stalin veel mitmeks aastaks suureks juhiks ja ideaalseks riigimeheks, seda kuvandit lõhkuma hakati alles 1956. Beria aeg märts kuni juuni 1953 Stalini surma järel pandi kohe kokku uus poliitbüroo (õigemini KK presiidium tollal) ja jagati olulisemad ametipostid ümber. Poliitbüroo liikmeiks said Beria, Malenkov, Bulganin, Hrustsov, Molotov, Kaganovits, Mikojan, Vorosilov, Saburov ja Mihhail Pervuhhin (1904-1978). Partei peasekretäriks (ametlikult seda kohta küll enam ei olnud) ja Ministrite Nõukogu esimeheks (ehk siis põhimõtteliselt Stalini järglaseks) sai esialgu Malenkov, ent juba 13. märtsil pidi ta sekretäri koha loovutama Hrustsovile. Poliitbüroo liikmed tahtsid sellega ära hoida liiga suure võimu koondumist taas ühe isiku kätte ning Hrustsovi peeti ilmselt ka ohutumaks meheks parteiaparaati juhtima
Stalinist lauldi laule. POLIITILINE ELU. NSV Liit oli autoritaarne riik. Kogu võimutäius oli koondunud Stalini kätte. Ta oli üheaegselt nii Kommunistliku Partei juht (1922-1953) kui ka Ministrite Nõukogu esimees.(kuni 1946. a. Rahvakomissaride Nõukogu). Võimu teostamisel tugines Stalin lähikondsete kitsale ringile - ÜK(b)P Keskkomitee Poliitbüroole. Kuid ka Poliitbüroos toimus pidev võimuvõitlus erinevate põlvkondade vahel. Siin olid mehed veel Lenini päevist nagu V. Molotov, K. Vorosilov ja A. Mikojan. Keskmisse põlvkonda kuulusid A. Zdanov, L. Beria ja G. Malenkov. Neid oli Stalin edutama hakanud 1930. aastail. Noorema põlvkonna mehed olid karjääri hakanud tegema sõja ajal nagu A. Kuznetsov ja N. Voznessenski. Võimuvõitluses kasutati kõikvõimalikke vahendeid. Enamasti lõppes asi vastase füüsilise hävitamisega. Samal ajal süvenes Stalini umbusk vana kaardiväe suhtes, mistõttu toimus teatavaid ümberkorraldusi parteiladvikus
ülemjuhatajaks nimetati septembris 1918 endine tsaariarmee polkovnik lätlane Jukums Vcietis (1873-1938), juulis 1919 sai ülejuhatajaks teine endine polkovnik Sergei Kamenev (1881-1936), kes jäi sellele kohale kuni 1924. aastani. Väga tunnustatud armeejuhid olid veel Mihhail Frunze (1885-1925), Mihhail Tuhhatsevski (1893-1937), Aleksandr Jegorov (1883-1939), Vassili Blücher (1889-1938), Iona Jakir (1896- 1937). Väga edukat karjääri tegid aga Stalini ustavad poolehoidjad Kliment Vorosilov (1881- 1969) ja Semjon Budjonnõi (1883-1973), kes kumbki oma sõjaliste saavutuste poolest silma ei paistnud. Valgete juhid: Bolsevike vastu sõdivate armeede juhid olid enamasti monarhistlikult meelestatud endise tsaariarmee ohvitserid ja tsaaririigi äärealade rahvuslased. Esimesed 8 tahtsid monarhistliku Venemaa taastamist, teised oma kodumaa iseseisvumist. Seetõttu
Nõukogude Liit katkestab mittekallaletungi lepingu Soomega Nõukogude Liit katkestab Soome Vabariigiga diplomaatilised suhted 7 Soome Vabariik: Välja oli panna 175 000 meest (9 diviisi) Sõja käigus suurendati 300 000 meheni 30 tanki 130 sõjalennukit Sõja jooksul suurendati 287'ni NSVL: Soomet ründas 1 000 000 Punaarmee sõdurit (45 diviisi) 3000 tanki 3800 lennukit Vägesid juhtis Kliement Vorosilov, pärast juhtis Stalini käsul Semjon Timosenko 8 Neli armeed Soome piiril Suurim 7.armee: 12-14 kütidiviisi Soomusvägede korpus Tuhat tanki Armee pidi andma pealöögi Leningradi suunalt Vallutama Karjala Kannase ja edasi Helsingi 7.armee tegevust pidi toetama 8.armee 8.armee andis abilöögi Laadoga järve põhjast Rünnati Karjala Kannase kaitsjaid seljatagant 9 9
Süüdistati kodumaa reetmises, spionaazis, Kirovi, Menzinski, Kuibõsevi, Gorki tapmises, Lenini, Stalini, Sverdlovi jmt vastu atentaadi ettevalmistamises. Nende protsesside juurde kuulub ka kinnine protsess sõjaväe juhtide üle. Kohtu all olid Tuhhatsevski, Jakier, Uborevits, eestlane August Kork .... Neid süüdistati spionaazis, Punaarmee võitlusvõime alahindamises, vähese tähelepanu pööramises ratsaväele. Põhisüüdistajateks olid Vorosilov ja Budjonnõi. Kohtualustele määrati surmaotsus. 2 1939. a toimus ÜK(b)P XVIII kongress. Toimus ajal, mil maailm oli uue suure sõja lävel. Kongress aga tegeles jätkuvalt "trotskistlik-buhhaarinliku bloki" purustamisega. Veel mõningaid näiteid diktatuuri kohta. 1935. a aprillis võeti Stalini ettepanekul vastu seadus, mille alusel võis karistada surmanuhtlusega ka lapsi alates 12. eluaastast. 7. augustil 1932. aastal koostas Stalin seaduse riikliku omandi kaitsest. Rahvas ristis
saarel, Kesk-Aasias, Ukrainas, Leningradis, Riias jm. See tõstis kõvasti tema populaarsust. Malenkov jäi tahaplaanile. 1955. a määrati Ministrite Nõukogu esieheks Malenkovi asemel Bulganin. Hrustsov hakkas ka GULAG´i likvideerima. Miljonid poliitvangid saabusid koju. Koju hakati laskma ka küüditatuid, ka eestlased hakkasid koju saabuma. Oli alanud destaliniseerimine. Sellele protsessile hakkasid vastu töötama vanameelsed: Molotov, Kaganovits, Malenkov, Vorosilov. Kõigi nende käed olid verega määritud, kaasa arvatud Hrustsovil. Nad olid osalenud 1937. a suures terroris. Samas olid ka ise kannatajad olnud. Stalin oli neid kõiki lõa otsas hoidnud. Mõningaid näiteid: · Kalinini naine Jekaterina oli arreteeritud 1937. aastal. Saadeti GULAG´i. Kalinin oli Ülemnõukogu Presiidiumi esimees (teistes riikides vastas see presidendi ametikohale). Kalinini naine oli rahvuselt eestlane.
· Stalin tugines KP KK Poliitbüroole kuulekatele käsutäitjatele, kus süvenes võimuvõitlus 3 erineva põlvkonnagrupi vahel · enamasti lõppes see vastaste füüsilise hävitamise poliitilistel kohtuprotsessidel nt ,,Leningradi süüasi", kus keskmise põlvkonna liidrid Beria ja Malenkov hävitasid Stalini nõusolekul noorema põlvkonna konkurendid · nõrgenesid vana kaardiväe positsioonid Molotov, Vorosilov e) Stalini surm 5. märtsil 1953: · umbusklik, vananev ja haige Stalin plaanis suurema puhastuse läbiviimist, kuid suri ootamatult · loomulik surm või vandenõu? 2. Nikita Hrustsovi ,,sula" (1953 1964) ühiskonna liberaliseerimine (nimi kirjanik I. Ehrenburgilt) a) Stalini -järgne võimuvõitlus 3 võimukeskuse vahel: · parteiaparaat juhiks üks neljast KK sekretärist N. Hrustsov · MN esimees G. Malenkov · SM (sise- ja julgeolekuorganid) L
Poliitilisi süüdistusi vaadati läbi kohtuväliselt koos õigusega langetada surmaotsus. 1934 GPU liideti NKVDga, mille eesotsas oli Jagoda (enne Menzinski ja veel varem Derinski), hiljem Jeov ja Beria. 1930ndate keskel toimus partei, riigitegelaste ja sõjaväe juhtkonna hävitamine. 1935 kohus Zinovjevi ja Kamenevi üle, Moskva keskus. 1936 protsess trotskistlik zinovjevlik keskuse üle. 1937 kohus sõjaväelaste üle, Tuhhatsevski, Kork. Sisuliselt kogu kõrgem juhtkond v.a. Vorosilov. Inimesed kadusid tänavatelt. 1938 parempoolne trotskistlik plokk, sinna kuulusid Buhharin ja Jagoda. 1936 võeti vastu uus, Stalinlik konstitutsioon. Kaotati igasugused piirangud kodanikuõigustes klassikuuluvuse alusel, kehtestati isikupuutumatus. Kehtestati üldised otsesed ja salajased valimised. Välispoliitika Kaks liini: 1. Esimene, mida ajas välisasjade Rahvakomissariaat, koostöö välisdemokraatiatega. 1923 33 sõlmiti rida kahepoolseid mittekallaletungilepinguid, nt
ühiskonna arengu edendamiseks vägivalda. Suurem osa vangilaagreid suleti. Gruppidena ja üksikult hakati inimesi õigeks mõistma. Hrustsov avas rahvale Kremli ja seda nii reaalselt kui ka kujundlikus mõttes. Stalini ajal oli see keskaegne kindlus olnud suletud kõigile, välja arvatud partei kõrgem ladvik. Alates 1920. aastatest elasid selle müüride taga vaid valitud tegelased nagu Molotov, Kaganovits, Mikojan ja Vorosilov. Mõni kuu enne Stalini surma õnnestus Hrustsovil ja mõnel tema kaaslasel pärast seda, kui val- vemeeskond oli neid pikalt ja põhjalikult kontrollinud, sinna esimest korda pilku heita. 1954. aastal aga korraldati Kremlis Hrustsovi ettepanekul uusaastaball noortele ning pärast seda avati kinnine territoorium kõigile külalistele. Et tõrjuda Vorosilovi kurtmisi, et ta ei saa nüüd enam koduümbruses jalutada, käis Hrustsov vene turistide hulgas lonkimas
represseeriti ning oli juuniküüditamise käigus saadetud asumisele. Kui Saksa Riigi ja Nõukogude Liidu vahel 22. juunil 1941 algas sõjategevus, tekkis lootus sõja tulemusena vabaneda nõukogude võimu alt. Suvesõja algus (22. juuni-12. juuli 1941) · 22. juunil 1941 alustas Saksamaa rünnakut NSV Liidule. Eesti suunas tungis peale Väegrupp "Nord" kindralfeldmarssal Wilhelm Ritter von Leebi juhtimisel. Punaarmeel oli Balti riikides Looderinde (ülem marssal Kliment Vorosilov). · 25. juunil liitus Soome Saksamaa võitlusega ja algas Soome-Nõukogude Liidu vaheline Jätkusõda. · 3. juulil 1941 kuulutas Jossif Stalin raadiokõnes välja põletatud maa taktika, mille kohaselt tuli vaenlasele jäetaval alal hävitada kõik ressursid. Eestis jäi see ülesanne hävituspataljonidele. · 11. juulil 1941 moodustati Tallinnas Eesti NSV vabariiklik kaitsekomitee, kuhu
mõõdutundetult juurutati juhikultust (Stalin). Sõjajärgseil aastatel jäi NSVL poliitiliselt korralt endiselt autoritaarseks riigiks, kus kogu võimutäius oli Stalini käes. Oma ainuisikulise võimu teostamisel tugines Stalin võimupüramiidi ladvikule ÜK(b)P Keskkomitee Poliitbüroole. Stalini lähikondlased polnud aga mitte ainult kuulekad käsutäitajad vaid tegu oli omavahel rivaalitsevate erinevate põlvkondade esindajatega: nn vana kaardivägi (Molotov, Vorosilov, Mikojan) poliitikasse tulnud juba Lenini eluajal ja kelle abil Stalin oli end võimul kindlustanud; keskmine põlvkond (Zdanov, Beria, Malenkov edutati Stalini poolt 1930. aastatel; noorem põlvkond (Kuznetsov, Voznessenski) tõus võimupüramiidi tippu algas sõja ajal. Sõjajärgsetele aastatel nende grupeeringute vaheline võitlus süvenes; selle põhiteljeks oli keskmise ja noorema põlvkonna sisemine ja omavaheline rivaalitsemine; oluliselt nõrgenesid vana kaardiväe
kodusõjaaegsed terrorikampaaniad olid kohutavad."2 Heaks näiteks on Stalini tegutsemine Tsaritsõni linnas 1918. aastal. ,,Stalin koos Fjodor Allilujevi ja teismelisest masinakirjutaja Nadjaga saabus Tsaritsõni 6. aprillil soomusrongiga ja 400 punaväelase saatel ning leidis, et linnas valitsevad saamatus ja reetlikkus. Ta käskis kõik kontrrevolutsioonis kahtlustatavad maha lasta, näidates sellega, et tal on tõsi taga. ,,Tagala halastamatu puhastamine viidi läbi raudse käega," kirjutas Vorosilov. Lenin käskis olla veel ,,halastamatum ja julmem". Stalin vastas: ,,Võite kindel olla, et meie käsi ei värise." Seal jõudiski ta arusaamisele, et surm on kõige lihtsam ja efektiivsem poliitiline vahend /.../3 Pärast Lenini surma 1924ndal aastal hakkas Stalin üha enam oma võimu kindlustama. Seetõttu muutus poliitilises plaanis Stalini jaoks oluliseks oma opositsionääri Lev Trotski ja tema pooldajate võimult tõrjumine ja kõrvaldamine. Stalin viis parteis läbi puhastuse.
Suurelt osalt oli see tingitud oludest, kuid selles nähti ka sotsialismi mudelit, mis pidi Venemaal võimaldama kiiresti kommunismi jõuda. 1919. a. kevad oli sõjategevuses üks pingelisemaid aegu. Maailmarevolutsiooni nimel oli nõukogude juhtkond valmis relva jõul lämmatama teiste rahvaste iseseisvuspüüdeid. Puht sõjalisel teel iseseisvusid sel ajal Eesti, Läti ja Leedu. Kodusõda tõstis esile terve rea väljapaistvaid väejuhte. Punaaremee komandöridest K. Vorosilov, S. Budjonnõi, S. Kamenev, V. Blücher, M. Tuhhatsevski, A. Kork jt. Valgete vägesid juhtisid A. Koltsak, A. Denikin, N. Judenits ja P. Wrangel. KOKKUVÕTE. Kodusõda tõi palju kannatusi ja ohvreid nii lahinguväljal kui ka tagalas. Hukkus 8 miljonit inimest. 17. VII 1918. a. tapeti bolsevike poolt Jekaterinburgis ka tsaar Nikolai II koos perekonnaga. Demoraliseeritud olid rahva eetilised tõekspidamised ja kogu elulaad. 11. NSV LIIT
Kui sakslased oleksid tunginud linna ida poolt, oleks olnud vaid aja küsimus, millal garnison nälja pärast alla annab. Paraku nõudis Hitler, et Stalingrad tuleb võita coup de main'iga (David 2006: 191). Oma rolli mängis ka Stalini intuitsioon, et ta linn on ohus (Bastable 2008: 32). See linn polnud Stalinile vaid nime poolest oluline vaid ka ajalooliselt tähendusrikas. Nimelt 1918. aastal nn lõunarühmitus Stalin, Vorosilov, Budjonnõi ja Timosenko hakkasid valgete vastu võideldes Trotskile vastu. Sellest episoodist alates hakkas Stalin tõusma partei esirinda. (II ms, lk 226)Juba juuli keskpaigas seati sisse sõjaseadus: linn allutati sõjaväelastele ning linnas elanud tsiviilisikud paigutati linna lääneosasse kaitsekraave kaevama ja tankitõkkeid ehitama. Juba 28. juulil esitas Nõukogude Kõrgema Ülemjuhatuse Peakorter (Starka) käskkirja nr 227,
annaabi.ee 
